Lõpetamatuse paine

Carlos Lesmes: „Filmitegijale on filmi linastamine nagu üleminekuriitus. Seda filmi kannan ilmselt endaga veel kaua, ilmselt igavesti, kuid seda hoopis muudel põhjustel.“

BIRGIT ROSENBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Carlos Lesmes: „Kolumblased, kes seda vaatasid, ütlesid, et esimesed neli minutit valdas neid õud, et taas üks tänavaelu piin, kuid filmi edenedes arvamus muutus. See on film lootusest, see on perekonnast, kes ei kaota lootust.

Piia Ruber

Carlos Lesmese dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin“, mis on võitnud juba kaks auhinda – parim dokumentaalfilm EFTA galalt ja Eesti Dokumentalistide Gildi aastapreemia – jõudis eelmise nädala lõpul pärast pikka ootust meie kinolevisse. Filmis naaseb Colombiast pärit Eesti filmitegija oma kodulinna, et otsida seal kaduma läinud eestlast Laurit.

„Üht kaotust igavesti kandsin“ on läbi Bogotá tänavate kulgev pingeline odüsseia, mille mootoriks on ema, õe, venna ja sõltuvuse keeruline suhtedünaamika. Filmitegija räägib, kuidas ta tegi filmi, mis oli koputanud ootamatult uksele ja viinud ta aastatepikkusele rännakule – ja see oli kõike muud kui lihtne. Peale filmi tegemise oli ta võtnud vastutuse otsida kaootilisest suurlinnast üles inimene ja seista silmitsi omaenda mineviku ja kaotusega.

„Üht kaotust igavesti kandsin“ jõudis just kinolevisse. Käisite Eevaga Colombias juba 2017. aastal ja vaatajad saavad seda näha alles nüüd, 2021. aastal. See on pikk ajavahemik.

Tõesti, filmisime 2017. aastal ja seejärel hakkasime produtsent Liis Nimikuga otsima filmile rahastust. Osalesime ExOriente töötoas, mis oli väga abiks, seejärel ka Seattle’is ja Cartagenas. 2018 läksin veel lisavõteteks tagasi ja seejärel algas järeltootmine. See oli väga pikk protsess. Montaažipäevi oli Hendrik Mägariga üle saja ja me töötasime etapiti. Osaliselt oli see tingitud vajadusest, sest filmile ei oldud raha eraldatud. Paralleelselt töötasin ka teiste projektidega.

Esilinastus oli plaanis 2020. aastaks. Saime Kanadasse HotDocsi festivalile, see oli väga põnev. Mäletan, kuidas sõime Liisi ja Eevaga õhtust ja arutasime festivalile sõitu. Ja siis saabus pandeemia ja piiride sulgemine.

Pärast HotDocsi sattus film omamoodi limbosse – film oli esilinastunud, kuid näha ei saanud seda eriti keegi. Kell aga tiksus edasi. Tahtsime, et Eesti esilinastus oleks 2020. aastal, kuid kinod läksid kinni. Siis plaanisime 2021. aasta veebruari, kinod on kinni, siis aprilli, kuid kinod ikka kinni. Rohkem kui korra proovisin Liisi veenda, et paneme filmi veebi ja liigume edasi …

See limbo, mida kirjeldad, on vist paljude aastatel 2020-21 valminud filmide ja filmitegijate ühine kogemus.

Jah, käisin just Prantsusmaal festivalil ja tõesti on terve hulk filme, mis on justkui haihtunud või ikka veel millegi ootel. Mulle oli ehk keerulisem asja psühholoogiline külg. Protsess ei saa läbi, sellest ei ole võimalik lahti lasta. Mäletan, kuidas vaid mõni kuu tagasi rääkisin helikujundaja Gabrielile (Haendel Gabriel Solis – B. R.), et filmitegijana, režissöörina tahan, et loodu hakkaks elama oma elu, kuid seda ei juhtu. Teised filmimeeskonna liikmed liiguvad edasi. Nende töö on tehtud, kuid mina elan ikka üle-eelmises aastas. Filmi linastamine, selle teistega jagamine on ülimalt tähtis. Tahan näha, kuidas see vastu võetakse ja seejärel oma tee leiab. Mõte filmist, mille saatuseks on riiule jääda, on ütlemata kurb.

Aga kas nüüd, kui film on saanud mitu rahvusvahelist ja kodumaist auhinda, on kinoleviks hea aeg?

Tõsi, nüüd või ei kunagi, väga raske oleks seda veel edasi lükata. Huvi on küllaltki suur.

Pealegi tuletasid läinud aasta piirangud meelde, kui tähtis on füüsiline kinokogemus.

Neil helidel, mida saal ja vaatajad tekitavad või kui inimesed kinost väljuvad, on oma atmosfäär. Filmitegijale on filmi linastamine nagu üleminekuriitus. See on nagu viimane tõuge – ja läinud ta ongi, elama oma elu. Seda filmi kannan endaga veel kaua, ilmselt igavesti. Kuid seda hoopis muudel põhjustel. Film on nüüd minust sõltumatu.

See film leidis sinu ja mitte vastupidi?

Jah, peategelane Eeva helistas mulle ja kutsus kohvi jooma. Kohtusime aasta varem Eeva ja tema abikaasaga üht teist koostööprojekti arutades. Seekord oli vaja abi ja ma olin ainuke kolumblane, keda ta teadis. Juba esimesel kohtumisel tekkis mõte seda protsessi ka filmida. Järgmisel päeval sain kokku Liis Nimikuga, kellel oli huvi filmi produtseerida. Kolme-nelja nädala pärast olin juba lennukis teel Bogotá poole. Olin just enne Eeva kõnet tulnud Werner Herzogi töötoast, kes ütles, et vahel on nii, et film koputab uksele ja pead olema valmis ta tuppa laskma. Ja nii läkski.

Alguses ei olnud meil muidugi midagi. Polnud eelarvet, Bogotásse läksin oma kaamera ja tehnikaga, mille oli andnud tootjafirma Alasti Kino. Püüdsin võtet veidi ette valmistada, kuid kui aus olla, siis ei olnud mul mingit arusaama sellest, mis filmi me teeme. Polnud aimugi, millesse end segame. Olime veidi naiivsed. Võib öelda, et väga naiivsed.

See pole tingimata halb.

Jah, minu arvates isegi suurepärane, et see nii oli. Olen kindel, et kui oleksime teadnud, millest see lugu tuleb, oleks valmis saanud üks õudne film. Kuna me ei olnud valmistunud, siis polnud ka võimalust teemat tükkideks lahti võtta, dekonstrueerida, mida tihti filmi ettevalmistamisel tehakse.

Tagantjärele filmi asjaolusid ja tegelasi arvesse võttes ei võinudki ma tollal teada, mis filmi ma tegema hakkan. Pidasin võtete ajal päevikut ja need sissekanded on üsna seosetud, sest meil ei olnud vastuseid, ainult laiali pillutatud tükikesed. Olid ka teemad. Kindlasti on see film perekonnast. Ja sõltuvusest. Aga mis lugu see selline küll on?

Samal ajal usun ma väga ettevalmistuse tähtsusesse. Teatud lugude – nagu ka selle – puhul on vaja hetke tabada. Me ei osanud midagi oodata ja sattusime justkui lainetava lootuse ja lootusetuse tsüklisse. Igasugune võtete või stseenide kavandamine või filmi huvides tegelikkuseväline tegevuse suunamine oli selles olukorras täiesti meelevaldne. Mõnel õhtul istusime kaasprodutsendi, assistendi ja parima sõbra Mauroga (Mauricio Vergara) maha ja küsisime endilt: mida me teeme? Meil polnud veel aimugi ja meeleolu muutus päev-päevalt üha kurvemaks.

Pidid ju juhtima kaht paralleelset tegevust – filmivõtteid ja Lauri otsinguid.

Mul oli tihti tunne, et ühe asemel on kolm või suisa neli asja. Filmi tegemisel on tihti palju otsinguid, ebakindlust ja teesklust, et tead, mida teed. Seekord ma tõesti ei teadnud ja mul polnud ka millelegi toetuda. Mängufilmis aitab ettevalmistus, kui kahtlushetkel on vaja kindlustunnet ja ideid koguda. Aga Bogotás olid mul Mauro ja Eeva. Kummalisel kombel toetasime üksteist teadmises, et me pole üksi. Need olid mu tugipunktid.

Maailm, kuhu sattusin, oli täiesti uus, nägin oma kodumaad täiesti uue nurga alt. Lapsena Bogotás üles kasvades olid tänavainimesed ja narkomaanid nii tavalised ja just seetõttu ka täiesti nähtamatud. Nüüd oli esimene kord, mil ma lihtsalt ei näinud, vaid ka vaatasin. See oli paras ehmatus. Raske mitte ainult seetõttu, et tänavaelu on üks karm maailm, vaid kuna minu enda eelarvamused ja privileegid tõusid üha pinnale.

Filmis on tunda seda pinget ja ka meeleheidet. See on tõeline odüsseia läbi Bogotá tänavate.

Tagasi jõudes oli mul materjal, kuid mitte lugu, sest tegelikult olime Bogotás Laurit otsides teinud päevast päeva sama asja. Kuidas materjali organiseerida, kuidas rääkida lugu, millega saadakse suhestuda? Siin on suur osa Liisil ja Hendrikul. Meil kõigil on veidi mängufilmikogemust. Pidime võtma selle kogemuse ja peegeldama mitte üksnes meeleheidet. Materjali vaadates leidsin, et olen filminud palju linde ja pilvi, kuid Liisi ja Hendriku väga tugev loojutustamistunnetus andis mulle vabaduse minna mööda luulelisemat rada ja niisugune see film kokku saigi.

Kindlasti on selles filmis poeetikat, kuid ka klassikalisi põnevikuelemente, kus vaataja pole päris kindel, et nägi seda, mida oli näinud. Kas need valikud tegid juba enne?

Jah, osaliselt küll, kuid osaliselt tulenes see ka vajadusest, sest paralleelselt tegelesingi Lauri otsimisega ja seetõttu on kaameratöö reageeriv. Näiteks: vaata, ta on seal! Ei, hoopis seal! Üldiselt püüdsin vältida kannatuste filmikunsti (cinema of misery), mis Ladina-Ameerikas millalgi tooni andis. Lisaks eetiline valik – me ei saa näidata inimesi, kes seda ise ei taha. Ütlesin operaator Giuliale (Giulia Ducci), et ta hoiduks nägude filmimisest. Need, kes filmis näha on, olid filmimisest teadlikud ja sellega päri.

Siiski teadsime juba algusest, et Colombia ja Eesti meeleolud erinevad. Eesti on staatiline. Kontrollime, milline on kaader ja koloriit. Bogotá on seevastu kaos. Selline on mu enda kogemus. Bogotá ongi üks kaos, milles on ka oma imelik ilu. See linn pole mingi ilupilt, kuid ometigi temas midagi on. Hiljem hakkasin seda juba teadlikult otsima, veidrad kontraste ja kohti. Vahel kasutasime ka lainurkobjektiive, et Eeva paistaks suurlinna taustal hästi tilluke.

 Bogotá on tõesti suur ja omapärase atmosfääriga, mida võib kogeda kogu olemusega. Linn on kõrgel mägedes, sõna otseses mõttes pilvedes, niiske. Ühelt poolt sirged tänavad ja avenüüd, mis jagavad linna sümmeetrilisteks kuubikuteks, teisalt aga võib keskkond vaid viiekümne meetri järel vahelduda. Kunagi ei tea, kuhu satud.

Tõsi, nii see on, Bogotá tekitab segadust. Kui hakata vanalinnast põhja poole liikuma, siis esimesed 10–15 kvartalit on meeldivad, kuid siis jõuad 22. tänavale ja mõistad, et mõnel tänaval on parem mitte käia. Siis tuleb punaste laternate rajoon ja pärast seda juba moekad restoranid. Mäest üles liikudes on uhked kortermajad segamini skvotitud naabruskondadega. See kõik on selgusetu, kuid selles on ka oma loogika. Veider küll, aga selles õpitakse orienteeruma, elama. Olen oma Bogotá sõpradega arutanud, et kõik teavad väga hästi, mis peatuses on turvaline bussist maha minna – näiteks selles peatuses võib, järgmises mitte, kuid ülejärgmine on jälle ohutu. Selles puudub loogika, kuid nii seal elatakse. See on iselaadi organiseeritud kaos. Aga ükskõik millise aadressi leidmine on seal kordades lihtsam kui siin Tallinnas!

Aadressidel on peale koha leidmise teine tähendus, mille järgi jaotatakse Colombia ühiskond kuude astmesse.

See on meie koloniaalpärand Hispaania valitsemise ajast, kui ühiskond klassideks jagati. Viissada aastat tagasi oli valitsevaks klassiks hispaanlased, järgmised olid kriollod (juba Ameerikas sündinud hispaanlased – toim.) jne. See struktuur on imbunud meie ühiskonda ja kultuuri: Colombia on seni klassiühiskond ja me oleme harjunud nii elama. Kõige jõukamad on kuuluvad kuuendasse klassi, kuid vahel elavad nad kõige vaesemas, esimese klassi naabruskonnas, mistõttu maksavad ka vähem makse. Tõeline probleem on aga hoopis vaakum, kuhu on sattunud keskklass. Naljakas on kasutada arve, kuid kui viis ja kuus on jõukad ja neil on piisavalt vahendeid, ühele ja kahele on mitmesugused toetused ja juurdepääs riiklikule arstiabile ja haridusele, siis kolmel ja neljal seda kõike pole. Tuleb ise hakkama saada ja riigi toetusi on vähe, mistõttu ongi elu Bogotás üks pidev võitlus. On pisut neid, kellel on palju ja siis päris palju neid, kellel on vähe ja siis need imelikud vahepealsed, kel on toetuse taotlemiseks liiga palju, kuid äraelamiseks liiga vähe.

Kuhu kodutud, sealhulgas riigisisesed sundpõgenikud, kastisüsteemis paigutuvad?

Nendega on lugu selline, et nad üldse ei kvalifitseeru ega sobitugi siia süsteemi, mis aitab nende dehumaniseerimisele tublisti kaasa. Filmisime ühe stseeni, mis küll jäi lõpuks filmist välja, kus võõrutuskeskuses elav mees rääkis, ja ma mäletan seda ka oma lapsepõlvest, et kodututest räägitakse kui prahist – disposable. Seda terminit kasutataksegi. Teoreetiliselt võivad nad minna ka arsti juurde, kuid tegelikkuses saadetakse nad kuskile minema või pannakse vangi istuma. Samal ajal ei erine sõltlaste olukord sugugi Euroopast. Politsei ega ühiskond ei hooli ju neist. Hakkasime ise Laurit otsima, sest Eesti politseid tema kadumine ei huvitanud. Ta on ju sõltlane! See, kuidas suhtutakse Balti jaama läheduses alkohoolikutesse, sarnaneb suhtumisega Bogotás.

Minu arvates saab filmis linnast justkui Lauri kujund.

Viimasel ajal olen ka ise mõelnud, et neil on midagi ühist. Näeme vilksamisi Bogotád ja ka Laurit, nad on mõlemad ühtaegu sünged ja säravad. Minu kogemused on väga tugevas seoses sellega, mida filmimise ajal läbi elasime.

Veidi aega tagasi võitis film auhinna Bogotá filmifestivalil. Olen kogenud, et kolumblased on tundlikud oma riigi stereotüüpse kujutamise suhtes. Kas kartsid seda kodulinna linastust?

Jah, olin suisa hirmul. Kartsin väga Colombias osaks saavat vastuvõttu. Ka mulle teeb see kuvand muret ja ma ei oska öelda, kui palju Pablo Escobari ainelisi nalju ja kommentaare olen pidanud kuulma. See läheb korda ja ma ei tahaks seda kuidagi võimendada. Samal ajal ei saa me kolumblastena teha nägu, nagu seda kõike poleks. Et lükkame ajaloo vaiba alla ja näitame reklaame oma imelisest kohvist ja loodusest, mis muidugi on tõene, ka see on Colombia. Igal juhul pelgasin väga. Saatsime filmi Cartagena filmifestivalile ja sealse vaatajale oligi film üks hädaorg. See tegi mind ettevaatlikuks. Valmistusin edaspidiseks negatiivseks tagasisideks, jäädes siiski autorina tehtud valikutele kindlaks. Bogotá filmifestivalil võitis film aga hoopis publikupreemia, mis oli mulle kõige väärtuslikum, kõige tähenduslikum auhind üldse. See tähendab, et film puudutas neid. Prantsusmaa filmifestivalil sain samuti samasuguse tagasiside osaliseks. Kolumblased, kes seda vaatasid, ütlesid, et esimesed neli minutit valdas neid õud, et taas üks tänavaelu piin, kuid filmi edenedes arvamus muutus. See on film lootusest, see on perekonnast, kes ei kaota lootust. See on Colombias, sest nii on, nii juhtus, kuid sama hästi oleks see võinud olla kus iganes.

 Jah, hoolimata teemast ja asukohast on see film väga universaalne.

Paljud on öelnud, et kinost välja tulles on peas mõtted oma perest, emast ja õdedest-vendadest. See film on nagu oma pere peegel. Ja see oligi meie eesmärk – teha midagi üldinimlikku, keskendudes perele ja üldse seostele, mis meid koos hoiavad.

Filmi kannab ennekõike see, kuidas suhted ja rollid selles kolmnurgas avanevad ja muutuvad.

Eeva, ema Hille ja Lauri kolmnurk oli kestnud juba ammu enne, kui Colombia nende ellu tuli. Näeme, kuidas nad aastatega on tekkinud väga keerulise suhtedünaamika, mis justkui toidab iseennast. Minu kui filmitegija õnn oli see, et filmimise käigus see kett purunes ja kõigest hoolimata on filmis palju lootust.

Mitte ainult lootust, vaid ka meeleheidet. On armastust ja vihkamist, on palju kontraste.

Tõsi, suhted on väga mitmetahulised. Seda filmi vaadates tajun isegi, et armastus ja vihkamine on nii põimunud. On unistused ja kohustused ja lõpuks on üks paras segadus ning mingil veidral moel see ongi perekond. Perekond on üks segane nähtus, kuid mis teha.

Sõltuvusprobleemiga perel on veel eriti raske. Sõltuvusega on ühiskonnas seotud palju stigmasid. Usutakse, et pere saab ise hakkama, kuid see pole nii. Rääkisime Colombias paljude abiorganisatsioonidega ja Eestis saime koostöös valitsusega valmis veebisaidi, kus saab jagada oma lugusid, otsida infot ja paluda abi. Varem seda ei olnud, kuigi Eesti on riik, kus, kui ma ei eksi, on noored kõige altimad mitmesuguseid (narkootilisi) aineid proovima. Sellel veebilehel saab jagada või leida infot, ilma et keegi valesti või hukka mõistaks, läbikukkunud vanemaks või inimeseks peaks. Sest nagu üks endine narkomaan ja praegune nõustaja meile Bogotás ütles: see on meis kõigis olemas, see määramatu tühjus, mida püütakse täita narkootikumide, alkoholi, armastusega – kellele mis.

Ja siit ka filmi pealkiri?

„Üht kaotust igavesti kandsin“ („A Loss of Something Ever Felt“) on Emily Dickinsoni luuletus ja pealkiri oli ainus kindel asi juba enne Colombiasse minekut. Mulle on soovitatud seda muuta, sest on liiga pikk ja keeruline, kuid teadsin, et see on õige. Mingil moel see resoneerib filmiga, väljendab selle keerukust. Ma ei tea, kas kõigi arvates, kuid selles filmis … suutis Eeva minu meelest taasluua ühenduse armastuse killukestega, mida nad Lauriga lapsepõlves jagasid. Sellest see film ongi. Nüüd on see minevik, läinud, ja sellest on kahju, kuid neid helgeid hetki üles leides on näha, et neid ümbritseb ka valgus ja lootus. Ma ei usu, et sellele filmile võiks leiduda paremat pealkirja, eriti arvestades, et Emily Dickinson on lihtsalt suurepärane, palju-palju sõnaosavam kui mina.

Iga dokumentaalfilmi tegemine on filmitegijale rännak, kus elatakse teist elu, kellegi teise elu. Ja tullakse sellest välja kellegi teisena.

Tõesti, see oli paras rännak. Töötan peamiselt mängufilmidega, kuid teinud ka ühe dokumentaalfilmi, kus keskmes oli mu oma pere ja tragöödia, mis meiega aset leidis. Mu vanem vend mõrvati ja me ei tea, miks ja kuidas see juhtus. Oma esimest dokumentaalfilmi alustades ei saanud ma aru, et see on kõnelus vennaga, et püüan leida vastust ja selgust. See kõik võttis palju aega, lõpetasin filmi alles pärast Eestisse kolimist. Nii et selline kogemus oli mul juba olemas. Ma tean, mis tunne on see tühjus, kui ei tea, mis juhtus inimesega, kellest väga hoolitakse. Ja kuigi ma ei saa kunagi lahenduse jälile, on väga tähtis, et olen saanud Hillet ja Eevat aidata.

Samal ajal on dokumentaalfilmi tegemise juures valitsev teadmatus mulle nüüd meeldimagi hakanud. Mõte, et filmitegijana ei ole mul vastus valmis. Tahaksin selle kuidagi mängufilmi maailma üle kanda. Et oleks vähem kontrolli, sest väiksem kontroll sunnib olema avatum. Kas pole see siis kunsti eesmärk? Kui pakun sulle oma südame ja sina oma, siis loome midagi. Aga kui keegi ütleb, mida teha, kuidas olla, siis on see ehk liiga ühepoolne? Kui kõik on juba ära otsustatud, perfektselt välja timmitud, siis on vastused enne otsima asumist juba olemas, mis omakorda tähendab, et osa valikuid on välistatud. Ehk on hoopis tähtis hoida uks avatuna teadmatusele?

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht