„Lotmani maailm” – katse haarata haaramatut
Tükati tundub, et Lotmani filmi tegijad on ehk eneselegi märkamatult valinud huumori abimeheks just sellepärast, et korvata kindluse puudumist. Juba mitmes arvustuses on rõhutatud, et „Lotmani maailmas” võetakse asja huumoriga ja mänguliselt. KAADER FILMIST
Harilikult, kui hakkan kirjutama Juri Mihhailovitš Lotmanist, praegu seoses filmiga „Lotmani maailm”, valdab mind kolm suurt tundmust. Nimetaksin neid tundmusi ebakindluseks, möödapääsmatuseks ja kreatiivsuseks.
Ebakindlust põhjustab küllap see, et puutun vahel kokku inimestega, kes tundsid Lotmanit tema eluajal: ta õpilased ja kolleegid, sõbrad ja tuttavad, pereliikmed. Need on inimesed, kelle suhe Lotmaniga oli otsene ja kes, ma usun, kirjutaksid temast märksa paremini kui mina. (Jumal tänatud, et nad seda ka teevad ja mitte harva.) Nende Lotman on rohkem või vähem vahetu, minu Lotman on alatiseks määratud olema vahendatud: raamatute, filmide, teiste inimeste kaudu. Sestap tunnen, et teistega võrreldes on mul vähem kompetentsi ja moraalset voli Lotmanist kirjutada.
See, et ma temast aeg-ajalt ikkagi kirjutan, on siiski absoluutselt möödapääsmatu. Nimelt ei ole mõeldav tegelda Eestis semiootikaga, kirjutamata Lotmanist siin või seal kohas, ühel või teisel ajal. Ja seda tehes on omakorda möödapääsmatu käsitleda teatud sündmusi, kontsepte ja isikuid, mis või kes käivad Lotmaniga kokku nagu sukk ja saabas. See kõik on säärane positiivne möödapääsmatus, mis, ma loodan, ei taandu niipea välditavaks.
Muuseas, kogu selle möödapääsmatuse juures on väär kõnelda mingisugusest humanitaariat pimestavast Lotmani-kultusest, nagu mõni ikka tegema kaldub. Kes on Lotmani kohta käivate tekstidega kursis, see teab, et leidub ka üksjagu Lotmani kriitikat¹, mida tema väidetava kultuslikkuse korral suurima tõenäosusega vähemalt Tartus hereesiaks nimetataks ja ka vastavalt koheldaks. Aga seda ei tehta mitte, pigem vastupidi; seda kriitikat loetakse, refereeritakse, tõlgitakse ja võetakse arvesse, arendatakse omagi.
Kolmanda tundmusena tahan rõhutada kreatiivsust. Palju on räägitud, et Lotman oli ebatavaliselt inspireeriv mõtleja: enamikust tema ideedest hakkavad hõlpsasti hargnema uued, tema kreatiivsus ajendab seda ka kaasamõtlejates. Kasutan siin „loovuse” asemel meelega võõrsõna „kreatiivsus”. Mu sõnavalik põhineb häälikusümboolikal – kui „loovus” osutab, vähemalt minu subjektiivse keeletunnetuse järgi, tasakaalukalt tekkivale ja kulgevale protsessile, siis „kreatiivsus” seostub millegi väga eristuva, plahvatusliku, marulisega. Lotmanist kirjutamine vallandab sageli just sellise uudsete, vähemalt kirjutajale endale uudsete mõtete valingu, mis ammutab ainest vanameistri tohutult rikkalikust pärandist.
Ilmaaegu ei kirjelda ma siin, tahtes rääkida filmist „Lotmani maailm”, nii pikalt neid tundmusi. Asi on nimelt selles, et filmi vaadates hakkasin kahtlema, kas pole selle lugupeetud autoreidki vallanud samad tundmused; nii põhjalikult, et need on nõrgunud kogu filmi loogikasse. Vabandatagu mind, kui see nõnda ei ole, aga lubatagu selgitada, miks ma arvan, et „Lotmani maailma” tegemisel hoidsid ohje – kas või implitsiitselt ja teadvustamata kujul – ebakindlus, möödapääsmatus ja kreatiivsus.
Ebakindluse puhul tuleb pikemalt rääkida huumorist. Seda, et selles filmis võetakse „asja huumoriga” või „mänguliselt”, on rõhutatud juba mitmes arvustuses. Animatsioon paigus, mille täitmiseks dokumentaalkaadreid polnud, tegelaskujude teatavate omaduste liialdatud esiletõstmine, jantimine kujunditega (näiteks kirst, millel on venekeelne kiri „Kapitalism”) – kõik see ja enamgi lubab „Lotmani maailmas” näha naljakat filmi.
Kesksel kohal on siin loomulikult vanameistri nina, mida on tituleeritud isegi filmi peategelaseks. Nina on keelemängude ammendamatu allikas ning sellel põhineb minu arust ka kogu filmi (kurb)naljakaim dialoog; see, mis päädib funktsionääri selgitusega Lotmanile, et tolle probleem pole mitte „krooniline nohu”, vaid „krooniline nina”. Humoorikad on isegi need filmilõigud, kus ülitõsised teadlased askeldavad ülitõsises laborikeskkonnas, taustaks Lotmani tekste lugev ülitõsine naishääl. Siin tingib huumori tõsiduse groteskiks paisutamine.
Kuidas seostub huumoriga ebakindlus? Nimelt: huumori kasutamisel on palju põhjendusi, üks neist on selle taha varjumine. Kui tuntakse end mingis valdkonnas ebakindlalt, saab alati võtta appi huumori. Bernard Sööt on öelnud, et huumori eesmärk on puuduste, miks mitte siis ka ebakindluse kui teatavat sorti vajakajäämise kõrvaldamine². Mõelge ise: kui väidetakse ennast tegevat tõsist asja, vaadatakse ka eksimustele rangelt, kuid humoorika lähenemise puhul antakse üldjuhul paljugi andeks. Meenutagem narre, kes võisid huumoriga maitsestatult serveerida kuningale isegi selliseid tõdesid, mille väljaütlemine oli teistele lausa eluohtlik. Nali ei kipu küsima, kas üks või teine asi on õigustatud, nagu on täheldanud Sigmund Freud oma naljakäsitluses³.
Niisiis, huumor on vahend vastutusest distantseerumiseks, kui maad võtab ebakindlus. Ja tükati tundub, et Lotmani filmi tegijad on ehk eneselegi märkamatult valinud huumori abimeheks just sellepärast, et korvata kindluse puudumist. See ei ole loomulikult etteheide, sest kindlusetus valdkonnas, mis jääb kohati hoomamatuks isegi väljaõppinud eriteadlaste armeele, ei ole häbiasi. Ehk peaks häbi tundma hoopis see, kes ennast ühes või teises asjas põhjendamatult kindlalt tunneb?
Kes üldse saaks Lotmani üle reflekteerides olla milleski lõpuni veendunud? Inimesed, kes suhtlesid tema endaga? Tõesti, vähesed huumorit välistavad veenvamad kohad filmis on seotud katkendeiga, kus on sõna Lotmaniga tema eluajal lähedalt seotud isikuil nagu Mihhail Lotman, Peeter Torop, Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boriss Uspenski ja teised. Aga isegi neile jääb Lotmani maailm paiguti kättesaamatuks, põhjustab ebakindlust.
Filmis rõhutatakse küll, et Lotman oli erakordselt avatud persoon. Ometi ei saa seda väidet võtta üldkehtivana, sest teinekord ei ilmutanud ta näiteks „vähimatki huvi oma kontseptsioonide filosoofilise ja metodoloogilise põhjendamise vastu, ta püüdis seda teatud mõttes koguni varjata”, nagu on kirjutanud Mihhail Lotman4. Teiseks tasub tähele panna, et paradoksaalsel kombel võib just avatus olla omadus, mis tekitab mõistmatust ning sellest johtuvalt ebakindlust. Näiteks Lotmaniga kaasnevat ebakindluse probleemi pole raske põhjendada tema ja ta mõtete avatusega – avatusega nii paljudele assotsiatsioonidele, allusioonidele ja tõlgendustele, et küsimus, millised on need õiged ja millised valed, tekitab tahes-tahtmata ebakindlust.
Rõhutan veel kord, et filmis ebakindlust täheldades on kellelegi midagi ette heita viimane asi, mida soovin teha. Materjali haaramatust hulgast ja portreteeritava isiku eripärast tulenevalt on teatav ebakindlus vältimatu. Ja huumor, millega seda ebakindlust maskeerida püütakse, aga mis võib-olla selle just reedab, ei ole Lotmani filmis ju nõrk, vaid tasemel!
Teisena köidab „Lotmani maailma” puhul tähelepanu möödapääsmatus. Kõigepealt filmi kui sellise möödapääsmatus: film Lotmani vahendamise meediumina oli ammu möödapääsmatult vajalik ning on nüüd pikaldase tegemise, tegijate vahetumise ja kõige muu kiuste ka olemas. Siis kõik sündmused, kontseptid ja isikud, mis või kes on Lotmanist rääkides möödapääsmatud: universaalne kultuuriteooria, semiosfäär, piir, Puškin, juutide kiusamine jne. Nendeta pole iseenesestmõistetavalt saadud ka „Lotmani maailmas”.
Õigupoolest on nii, et filmis on käsitletud ainult neid möödapääsmatuid aspekte. Tunniajalise üldsusele suunatud filmi puhul on see vist paratamatu. Kes tahab anda tunni ajaga ülevaate Lotmanist, see saabki kõnelda vaid põhilisist asjust, sest rohkem ei oleks võimalik. Tunniga jääb põhilisestki palju kõrvale.
Sestap tundub mulle eriti jabur üks Internetist leitud „Lotmani maailma” ingliskeelne reklaamlause: „All the truth about a famous semiotician Yuri Lotman in one film” („Sellest filmist saad teada kogu tõe kuulsa semiootiku Juri Lotmani kohta”). Just sellised, oma ülepakkuvuses ja šabloonsuses haledad resümeed, mis käivad kaasas paljude populaarteaduslike teostega (nii filmide kui ka raamatutega), kipuvad populaarteadusliku käsitluse kui sellise reputatsiooni kahjustama. Seletada midagi või kedagi lihtsalt ja lõbusalt – palun väga! Aga esitleda seda siis kui miskit täielikku – miks?
See, et käsitletakse vaid peamist, ning sedagi riivamisi, et jõuaks lühikese ajaga võimalikult palju ära öelda, teebki „Lotmani maailmast” semiootiku silmis üsna triviaalse, hoopis populaarse suunitlusega filmi. Kes Lotmaniga elementaartasandil kursis, sellele pakub uudsuse naudingut vaid filmi vormiline aspekt; sisu võib tekitada parimal juhul äratundmisrõõmu, halvimal juhul igavust, sest kaunikesti kõike, mida räägitakse Lotmanist filmis, saab teada mujaltki.
Pean siin ennekõike silmas suurt hulka raamatuid, artikleid jms, mis on kuidagi seotud Lotmaniga. Tema kirjutatu ja temast kirjutatu ületab filmis jagatava info hulga mitmekümnekordselt (öeldaksegi ju sealsamas filmis, et ainuüksi Tartus kirjutas Lotman mitme piibli jagu teadust). Ent siinkohal polegi nii oluline, kui palju me „Lotmani maailmast” Lotmani kohta teada saama; tähtsam on see, kuidas me tema kohta teada saame.
Filmi mõju ei tohi tänapäeva visualiseeruvas meediaruumis alahinnata. Ma usun siiralt, et üks film, olgu see informatiivselt kui tahes triviaalne, on populaarteadusliku funktsiooni realiseerijana praegu rohkem väärt kui mitu raamatut kokku. Ja sellepärast on ka Lotmani käsitlev film väga tarviline. Ainus oht, mida siin näen, aga mis on iga populariseerimiskatse enam või vähem paratamatu kõrvalsaadus, on asjade liigne lihtsustamine. Selle pärast, kes suundub filmi ajel Lotmani maailma edasi avastama, ei tasu muret tunda, aga tollele, kelle Lotmani retseptsioon piirdubki kõnealuse filmiga, jääb meie kultuuriruumi ühest suurimast teadlasest küll kurvalt pealiskaudne aim.
Lõpuks lühidalt ka kolmandast tundmusest, mis näib määravat selle filmi tonaalsuse – loomingulisuse „käredamast” avaldusest, kreatiivsusest. See, et Lotmanit vahendades tuleb teha midagi erilist, silmapaistvat, näib olevat juba normiks saanud. Tartus avatud Lotmani monument kutsus oma ebahariliku lahendusega esile üsnagi palju nurinat ja siiani leidub inimesi, kes „selles torude rägastikus küll Lotmanit ära ei tunne”.
Ka „Lotmani maailm” on mitmeti teistsugune, see erineb tüüpilistest dokumentaalfilmidest, on n-ö eksperimentaaldokumentaalfilm – sedaviisi kõlab rešissöör Agne Nelgi žanrimääratlus. Selline Lotmani portreteerimisega kaasnev eksperimenteerimishimu, püüd teha alati midagi eristuvat, olgu potentsiaalne retseptsioon negatiivne või positiivne – ehk ongi selle põhjus kreatiivsuses, millega Lotmani isiksus nakatab paljusid.
Vladimir Toporov põhjendab filmis Lotmani erakordsust julgusega: Lotman ei kartnud eksida, ta oli isegi hulljulge, kui vaja. Ja selle omaduse eest võib kiita ka filmi autoreid: vähemalt selle vorm on parajalt hulljulge. Tegelikult tundub mulle, et kogu seltskond, kes seisab „Lotmani maailma”-nimelise eksperimendi taga, on hullumeelselt hulljulge, sest võttis ette katse haarata haaramatut. Nüüd jääb üle oodata veel sõgedamat tempu – põhjalikku telesarja pealkirjaga „Lotmani maailmad”.
¹ Nt Dell Hymesi asjatundlik kriitika, millest annab hea eestikeelse ülevaate Marina Grišakova (Varane ja hiline Lotman. Dell Hymes Tartu-Moskva koolkonna töödest. – Akadeemia 2004, nr 1, lk 21–32), lisaks Thomas A. Sebeoki järjekindel töö mõnede Lotmani jaoks kesksete mõistete nõrkade külgede väljatoomisel (nt Language: How Primary a Modeling System? – Semiotics 1987, lk 15–27).
² Kirjandusteooria lühikursus, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959.
³ Der Witz und seine Beziehung zum Unbewußten. Der humor. Fischer Taschenbuch Verlag Frankfurt am Main 2006.
4 Teksti taga: märkmeid Tartu semiootika filosoofilisest taustast. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 10, 592–597.