Lühem on parem, välja arvatud siis, kui ei ole

Kassett„Kadumise lühikursus“ sisaldab viit eesti lühimängufilmi, mille lood toimuvad muuhulgas kosmoses, teispoolsuses ja kodukootud metsikus Läänes.

HARLY KIRSPUU

Lühimängufilmide kassett „Kadumise lühikursus“. Lühifilm „Kallid reisijad“ (Stellar Film, Eesti 2022, 11 min), režissöör-stsenarist Madli Lääne, operaator Heiko Sikka, helilooja Patrick McGinley, produtsendid Johanna Maria Paulson ja Evelin Penttilä. Osades Maie Jaanikivi, Eduard Iganus, Helen Sootna, Karina Želenko jt. Lühifilm „Sinine“ (Stellar Film, Eesti 2020, 15 min), režissöör Tõnis Pill, stsenarist Laura Raud, operaator Mihkel Soe, helilooja Markus Robam, produtsendid Evelin Penttilä ja Johanna Maria Paulson. Osades Priit Võigemast, Kristiina-Hortensia Port jt. Lühifilm „Heiki teisel pool“ (Nafta Films, Eesti 2022, 15 min), režissöör Katariina Aule, stsenarist Sven-Sander Pass, operaator Martin Venela, helilooja Robert Nikolajev, produtsent Andreas Kask. Osades Ken Rüütel, Martin Veinmann, Jarmo Reha, Silva Pijon, Mihkel Kallaste ja Oskar Seeman. Lühifilm „Triivides kaugusse“ (Three Brothers, Eesti 2022, 20 min), režissöör Rebeka Rummel, stsenaristid Rebeka Rummel ja Kaur Kokk, operaator Péter Kollányi, produtsent Elina Litvinova. Osades Julia Aug, Igor Rogatšov, Gert Raudsep, Alina Karmazina jt. Lühifilm „3. oktavi F“ (Allfilm, Eesti 2022, 17 min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Tanel Kadalipp, produtsent Kristofer Piir. Osades Triin-Ellis Süld, Ekke Märten Hekles, Tambet Tuisk, Riina Holm jt.

Olles elu jooksul ise mõne lühifilmi valmis saanud, tean omast kogemusest, et need on tegelikult sigarasked teha. Peab olema väga selge mõte, mida tahetakse öelda, ning ühene arusaam, kuidas see nähtavale tuua. Kuna lühifilm saab kiiresti otsa, tuleb vaataja kibekiiresti enda poole võita, soovitavalt nii, et ta filmi lõppedes on ka aru saanud, kellele ja milleks see film on tehtud ja miks see just selline on. Pole aega panna tegelasi mämmutama kaheks tunniks maast ja ilmast, mahutada sinna kolm tundi loodusvaateid või viis tundi sihitut ühest kohast teise tatsamist, nagu eesti filmides tavaliselt. Ja kui lühifilm välja ei tule, pole mõtet pikemaid tehagi, sest ilmselgelt ei osata lugu rääkida.

„Kallid reisijad“ on film, kus suhtlus on püütud toimima panna täiesti ilma sõnadeta: vaid žestid, liigutused, kaamerafookus. On üritatud olla üldinimlik ja rääkida mitut lugu korraga. No ei tule välja. Koreograafianumbrid filmi lõpus võivad jääda arusaamatuks. Teose sõnumi edastusvahendina on kasutatud midagi, mis paistab olema Mustamäe troll. Lugu inimliku läheduse puudumisest läheb hipsterlikuks veiderdamiseks kätte ära.

Kunstifilmides ei ole iseenesest ju mitte midagi halba ja tantsufilmid ei ole minust ka just teab mis kaugelt mööda läinud, aga … Kui üritaks olla kuidagi … vähem pompoosne? Selle pompoossusega taotletakse (eriti veel eesti filmides) mingit imelist taevariiki, aga pahatihti kipub sinna saamine olema iseasi – ja nii ka siin. Selle loo oleks saanud teha palju lihtsamalt ja tagasihoidlikumate kujunditega, aga ei.

Aga kuidas oleks saanud? Palun väga, järgmine film.

„Sinise“ peategelane Sass (Priit Võigemast) on segaseks jäävatel põhjustel haiglasse hiljaks jäämas ja ajab alla naise (Kristiina-Hortensia Port), kes, nagu selgub, on haiglast jooksus. Too hüppab auto peale ja ütleb šokis Sassile, et nüüd sõida – ükskõik kuhu, ainult mitte haiglasse. Tuleb välja, et naine on just oma lapse kaotanud. Arvesse võttes teemat ja seda, et tegemist on eesti filmiga, on see katse märgatavalt õnnestunum. Pointiga mõtlemapaneva loo rääkimiseks pole vaja tervet bussitäit inimesi kuskile Mustamäe vahele taidlema saata, ka kaks inimest kannavad selle ilusti välja. On näha, et eestlased oskavad rasketest teemadest rääkida ka ilma kogu värki nutulauluks keeramata. Eriti raske on seda teha just lühifilmi puhul. Palun väga, palju puudutavaid teemasid (isiklik traagika ja kaotused ning motivatsioon), tehtud põhimõtteliselt olematu inimeste hulgaga ja pool tegevusest toimub 30 aastat vanas Opelis, aga asi täiega töötab. Filmitegijatel suured kavatsused – ja väga lihtsalt tehtud.

„Heiki teisel pool“ on teispoolsus Eesti moodi. Hakka või kartma, sest selliseid asju siin kandis tavaliselt hästi teha ei osata. Peategelane ärkab pärast pidu oma kadunud vanaisa majas … kuskil. Keegi ei paista eesti keelt justkui mõistvat, ühtki tuttavat inimest pole. Selgub, et ta on surnud. Tema umbjoobes sõbrad teevad ta laibaga täpselt selliseid nalju, nagu mitte kõige teravamad pliiatsid seda joomingu ajal teha võivad. Muu hulgas leiab peategelane antiikmütoloogiast tuntud Styxi jõe äärest oma värskelt lahkunud vanaisa (Martin Veinmann), kes annab talle mõningad hiljaks jäänud elu õppetunnid. Tuleb ikkagi välja, et eestlased oskavad ka häid mütoloogiasugemetega filme teha, kui väga tahta. Jällegi, mitte midagi rasket ja keerulist, kujundid ja teema on isegi täielikule turakale arusaadavad, nagu ka see, mis on olnud filmi loojate plaan, mõte ja sõnum.

„Triivides kaugusse“ viib vaataja seitsme-kaheksakümnendate Nõukogude Liitu. Peategelane on astronaut ja teos ise torgib teemat, mida Venemaal ei tahetud torkida isegi Jeltsini ajal. Lendasid inimesed rakettidega üles, midagi läks valesti, alla enam ühes tükis ei saanud ja siis nad unustati. Gagarin oli kinnitamata andmetel umbes neljas katse inimene kosmosesse saada. Kes eelmised olid, ei tea täpselt keegi, sest Venemaa Föderatsioon raiub nagu rauda, et neid isikuid pole kunagi olemas olnudki (Itaalia raadioamatööridel õnnestus küll nende surmakarjed kinni püüda, kui nad atmosfääris ära põlesid).

Järjekordne kosmonaut kaob ära, väidetavalt vigase tehnika tõttu, kolleeg, keda ta asendas, saadetakse sanatooriumi „närve puhkama“. Viisakalt öeldes: viiakse silma alt ära. Kõik ümberringi räägivad, et kosmonautika seda ja toda, aga peategelasel ja tema abikaasal on probleem. Kõik süüdistavad meest eluga pääsemises, kuna ta järsku haigestus ja pidi laskma kellegi teise enda asemel kosmost vallutama. Pärast vahejuhtumit tantsupeol viiakse kosmonaut musta autoga minema, teadagi kelle poolt. Enesesüüdistamisele tuleb otsa veel avalik häbistamine, aga see ei kesta kaua, sest kadunud lendur leitakse ikkagi üles. Kõik oleks justkui korras, aga noh, Nõukogude Liit, kus keegi ei öelnud, mida ta mõtles, ja keegi ei teadnud tõest mitte midagi. Iseenesest lahe tükk, mis paneb mõtlema ja rääkima asjadest, mida väidetavalt pole mitte kunagi olnud, kuigi kõik teavad, et on. Korduvalt kerkib isikliku mugavuse küsimus, nagu ka status quo iga hinnaga säilitamine.

„3. oktavi f“ on esimese hooga vaadates vestern (tehtud küll Eidapere raudteejaamas ja Harku vanglas ning peategelaseks Raplamaa Hirm). Varsti on selge, et seda ei ole mõtet väga tõsiselt võtta, sest see polegi tõsiselt võtmiseks mõeldud. Kasutatud on kõiki vesterni tüüplahendusi, aga mitte päriselt, alates kättemaksust, lõpetades Jaak Joala laulu kasutamisega tavalise kantriloo asemel. Ja huumor on hästi välja tulnud, kuigi läheb ehk vaja natuke vesterniteemalisi teadmisi, et lõpuni pihta saada.

Tegijate plaan on ilmselgelt olnud teha vesterni paroodia. See on aga üks riskantne ettevõtmine, sest parodeeritavat filmi või žanri peab väga hästi tundma ja armastama, muidu on tulemuseks lihtlabane mõnitamine. Selle filmi puhul on seda häda suudetud täiuslikult vältida: tegijad teadsid täpselt, mis nuppe vajutada, et asjast ikkagi lõpuks asja saaks.