Lühike, aga magus?

Lühifilmide kogumik „Lühike on uus pikk“ koondab viis väikeste, noorte ja suurte valikutest ja unistustest kõnelevat filmi.

KATHARINA KALA

Lühifilmikassett „Lühike on uus pikk“ (Eesti 2024, 84 min). Lühifilm „Öö“ (Homeless Bob Production, Eesti 2023, 15 min), režissöör-stsenarist Teresa Väli, operaator Rasmus Kosesson, helilooja Harris Grant-Forster, produtsent Helen Räim. Osades Ilo-Ann Saarepera, Ingmar Jõela, Reimo Sagor, Makrus Habakukk jt.; Lühifilm „Kingitus orbiidilt“ (Revolver Film, Eesti-Soome 2021, 16 min), režissöör Leeni Linna, stsenaristid Leeni Linna ja Leana Jalukse, operaator Daniel Lindholm, helilooja Janek Murd, produtsendid Karin Reinberg ja Merja Ritola. Osades Otto Samuel Kahar, Anne Reemann, Andres Raag, Mart Toome, Ursula Ratasepp-Oja jt; Lühifilm „Puudutus“ (Kartuliõis, Eesti 2023, 17 min), režissöör-stsenarist Jaanika Arum, operaator Ugnius Tuleikis, helilooja Sofia Zaitseva, produtsent Tiina Savi. Osades Martina Georgina, Mari Abel, Meelis Rämmeld, Lauri Lagle jt; Lühifilm „Ööbik“ (Allfilm, Eesti 2023, 21 min), režissöör Leeni Linna, stsenaristid Leeni Linna ja Anti Naulainen, operaator Juss Saska, helilooja Ardo Ran Varres. Osades Jaroslav Kutšerenko, Kärt Tammjärv, Epp Eespäev, Meelis Rämmeld jt; Lühifilm „Kuidas näkkab“ (Menufilmid-Maagiline masin, Eesti 2024, 12 min), režissöör-stsenarist-helilooja Meisterjaan, operaator Jako Krull, produtsendid Kristiina Davidjants, Anu Veermäe-Kaldra. Osades Mikk Saard, Eva-Maria Aru.

Noorte režissööride uude lühifilmide kogumikku „Lühike on uus pikk“ on koondatud viis filmi, mis kõnelevad väikeste, noorte ja suurte valikutest ja unistustest. Filme ühendab müstilisus ja salapära, astutakse tõelisuse ja une piirimaile ning lastakse vaatajal nuputada, mida ja mil määral uskuda.

Lühifilmitegijate põli pole kergete killast. Kinno jõuavad järjest pikemad filmid, mille ekraaniaeg küünib vabalt üle kahe tunni, näiteks Oscaritel puhta töö teinud gigandid „Oppenheimer“ (180 min) ja „Vaesekesed“¹ (141 min). Filmifestivalidel, kus publik on justkui prestiižsem ja popkornivabam, peab lühifilmidele rahva ligi meelitamiseks tekitama omaette vilkuvate tuledega kategooriad. Ka filmirahva keskel suhtutakse lühifilmi rohkem kui liivakasti või harjutusväljakusse, mis pakub võimalusi mängimiseks ja oskuste arendamiseks. Kriitikana tuuakse välja, et lühifilmidele jääb jalgu nende lühidus, mis ei lase lugusid välja joonistuda. Filmid jäävad pealiskaudseks või, vastupidi, on üle võimete pretensioonikad. Samuti tulevad mängu rahaküsimused ja praktilised kaalutlused: milleks panna omaenda või kaasatud raha projektidesse, mis hoolimata omapärast ja mängulisusest ei too tegijaile tulu?

Siiski oleme viimastel aastatel näinud lühiformaatide esile tõusu ühismeedia platvormidel: nii Tiktok, Instagram Reels kui ka Youtube Shorts toovad meieni 1–10 minuti pikkused audiovisuaalsed teosed, mis vaatajad tundideks skrollima aheldavad. Ka nimekad režissöörid on välja tulnud uute lühifilmidega: näiteks Wes Andersoni Net­flixi filmid „Henry Sugari imeline lugu“, „Rotipüüdja“, „Luik“ ja „Mürk“², Yorgos Lanthimose „Nimic“ (2019) või David Lynchi „Mida tegi Jack“³. Seega tasub loota, et lähiajal näeme lühifilmide renessanssi, mis laseks vaatajatel nautida kommertskoljatite kõrva ka pisemaid vahepalu. Selle ülesandega ongi hakkama saanud uus kogumik. Eriti hea meel on näha kodumaiste autorite loomingut, kelle teosed võivad muidu filmikooli kinni jääda.

Jaan Tätte jr ehk Meisterjaani filmis „Kuidas näkkab?“ kohtub rohmerlikult sädelev saarepuhkus nutiajastule omase kohtinguäpi abil armuseikluste otsinguga. Kaugel tsivilisatsioonist ilmub peategelase (Mikk Saard) telefoni ekraanile vaid üks sobivus, naabersaarel peesitav näkk (Eva Maria Aru). Eurolaulikule sobivas sädelevas kostüümis näkineid on aga sõnaaher. Peategelane teeb kohmetuid lähenemiskatseid, samal ajal kui asjad järjest kahtlasemaks kisuvad. Peale silmailu ja suveigatsuse on filmil ka üllatavalt normaalne stsenaarium. Kasutan sõna „normaalne“, kuna tihtipeale tekib oma loomingus noori kujutavate filmi­tegijate puhul arvamus, nagu nad poleks juba pikemat aega kohtunud ühegi alla 25aastasega. Siinse filmi tekst ei pannud aga diivanil piinlikkusest vedrude vahele vajuma, vaid tõi mitu korda muigegi suule.

„Puudutuses“ näeme, kuis Anna (Martina Georgina), päeval netikasiinos töötav krupjee, peab hüvasti jätma ootamatult autoõnnetuses hukkunud emaga. Religioon ja matusekombestik põrkuvad kokku bürokraatiamasinaga ning eiratakse Anna soovi viimsele teekonnale saatmiseks ema ise riietada. Filmis kaevutakse Anna läbielamistesse leinaajal. Kõige valjemini kõnelevad vaiksed hetked: omaette rituaalne mandariinide koorimine, rõdul suitsu tegemine, matusekleiti riietumine või vannis keha pesemine. 17 minuti jooksul tõstetakse filmis üllatavalt mitu teemat, olgu selleks integratsioon, lein või tänapäeva matusetalituse kombed. Religioosne kogemus osatakse tuua ka vaatajani: Anna punane kleit seostub kristluses punasega kujutatud vere ja märterlusega ning helesinine matuse­kleit meenutab katoliikluses neitsi Maarjale omistatud värvi. Samasugusele mõtterajale viivad ka mitmel korral ekraanile ilmuvad mandariinid – kas siis jäänuk nääritraditsioonist või seos uute alguste, energia ja soojusega.

„Öö“ viib vaataja kaasa kõige tähtsamale ööle nii mõnegi elus – pulmaööle. Astridi (Ilo-Ann Saarepera) ja Tõnise (Reimo Sagor) idülliline pulmapidu mereäärses männimetsas pannakse pausile pruudirööviga, mis kujuneb lõbusa tembu asemel vaikust ja kõhklust täis rännakuks. Ühel hetkel röövib pruut hoopis pruudiröövija (Ingmar Jõela), püüdes nii oma küsimustele ja sisekahtlustele vastuseid saada. Filmis näidatakse kahevahelolekut, mis paarisuhtes ja selle abieluga kinnitamise juures tekkida võib. Kuidas jääda oma perekonnanimega iseendaks ja mitte alluda ühiskonna normidele? Identiteedi­küsimustele vastuseid otsides seatakse kahtluse alla ka kõige täiuslikumana tundunud suhe. Nagu „Puudutuseski“ toetutakse siin sõnumi edasi andmisel tihedate monoloogide asemel eestlaslikule vaikimisele, mis loob kontrastis koduvideo katkenditega hea sümbioosi ning ainestiku vaataja edasisele sise­kaemusele.

„Kingitus orbiidilt“ algab disneylikult melanhoolse muusikaga ning räägib väikesest poisist Ottost (Otto Samuel Kahar), kes elab vanemate huku järel vanaemaga suures kollases majas. Otto soov on olnud kümneseks saades koer võtta, kuid nüüd on sünnipäev käes ning vanaema (Anne Reemann) ei taha koera­võtmisest kuuldagi. Unistavalt öösel aknast välja vaadates näeb poiss taevast langevat tähte ning läheb, seljakott seljas ja pidžaamapüksid jalas, asja lähemalt uurima.

Tähe asemel on aga kosmosest kukkunud satelliit nõukogude kosmose­koera Laikaga. Film kompab põnevalt laste ja täiskasvanute maailmu ning neid ühendavaid või lahutavaid unistusi ja soove. Südamlikkuse poolest ei jääda alla Holly­woodi pisarakiskujatele või jõuluaja reklaamidele.

„Ööbiku“ tegevus leiab aset 1944. aastal, mil noor Aleksei (Jaroslav Kutšerenko) tuleb tööle Patarei vanglasse. Kinnipeetavate hulgas on eesti rahvuslasi, nende seas isamaaliste laulude helilooja Endel (Meelis Rämmeld). Peategelane kiindub vangla akna taga oma isale ja teistele kinnipeetavatele lõõritavasse tüdrukusse (Kärt Tammjärv) ning soovib lähemat tutvust teha. See missioon seab aga küsimuse alla režiimitruu Aleksei põhimõtted ja ka tegelaste tuleviku. Aleksei ja tüdruku vahel tekib usaldus, mis ületab keele­barjääri ning näitab muusika meeli ravivaid omadusi ka rasketel aegadel.

Kõik filmid töötavad lühiformaadis hästi ning moodustavad terviku, kust leiavad vaatamist nii suuremad kui pisemad. Emotsionaalselt on tegu omaette Ameerika mägedega, kus absurdsest Tinderi seiklusest langetakse kurbade hallide Lasnamäe paneelmajade vahele. Mitme filmi puhul jäi silma (või pigem kõrvu) väga hea helitöö ja ka tegelaskujude mängimisega on hakkama saadud veenvalt ja kaasahaaravalt. Võib-olla oleksin soovinud filmides näha rohkem iseloomu ja uuenduslikkust. Mitmes teoses mängitakse eesti filmi juba tuntud pillikeeltel – olgu selleks siis 1944. aasta draama või „Eia jõule Tondikakul“⁴ meenutav helge lastefilm. Võrdluseks võib tuua BFMi 14. lennu lühikomöödiate suvel linastunud kasseti, kus leidus omapärast maailmaloomet ja puänti rohkem. Sellegipoolest soovin pikka iga ja julget visiooni eesti lühi­filmidele, sest nagu teab iga emotsionaalselt intelligentne inimene – suurus ei loe ja head asjad võivad olla ka väikeses pakis.

1 „Oppenheimer“; Christopher Nolan, 2023; „Poor Things“, Yorgos Lanthimos, 2023.

2 „The Wonderful Story of Henry Sugar“, „The Rat Catcher“, „The Swan“, „Poison“, Wes Anderson, 2023.

3 „What Did Jack Do?“, David Lynch, 2017.

4 „Eia jõulud Tondikakul“, Anu Aun, 2018.