Luulefilm – kas saab olla veel midagi igavamat?

Sirel Heinloo „Tundekasvatus“ on kantud armastusest luule vastu, film, mis tõepoolest mõjub.

SVETA GRIGORJEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Luulekassettide kogumik „Tundekasvatus“ (Eesti 2021, 86 min), režissöör Sirel Heinloo. Osades Sirel Heinloo, Merca, Joelle Taylor, Adam Kammerling, Kelli Kiipus, Iina Gyldén, Jill Kenny, Irene, Hannah Eynon, Susan Kolde jt.

Kirjanduskriitiku ja luuleprõmmude korraldaja Sirel Heinloo eestvedamisel on valmis tehtud film, mis koosneb neljast umbes 20–25minutilisest luulekassetist, kus peale Tõnis Vilu tekste esitava Merca etlevad ja deklameerivad (oo, mis kaunid vanaaegsed mõisted) oma tekste avalikkusele veel suhteliselt tundmatud tegijad. Film koosnebki peamiselt tekstide lugemisest ja neid saatvatest illustreerivatest klippidest. Juba kuulen, kuidas lugejatel hakkab vaikselt mõttes kirvendama: kuulata ja vaadata ekraanilt 90 minutit luulet? Vabatahtlikult? Ajal, mil ükskõik mis info vastuvõtmise eelistatuim formaat on 20sekundine (nalja)-video ja/või meemid? Ei, aitäh! Kas saab olla veel midagi igavamat kui üks pooleteisetunnine film luulest? Tuleb välja, et saab. Mis veelgi kõnekam – igav ei hakka „Tundekasvatust“ vaadates kordagi!

Luule filmis vs. filmi luulelisus

Sõnapaari „luule ja film“ peale meenub mulle jalamaid Vietnami eksperimentaalrežissööri ja kirjandusteoreetiku Trinh T. Minh-ha nimi. Tema filmides ei loe küll keegi kunagi luulet, kuigi teksti kohtab seal üsna palju, ning väga harva kogeb tema visuaalsetes ja esteetilistes valikutes midagi, mille saab paigutada tihti luulelisuse juurde kuuluva sentimentaalse ja sellena mõistetava ning kogetava alla. Ometi on teatud laadi lüürilisus tema filmides midagi keskset ja olemuslikku, see on vaat et agressiivnegi: neil filmidel on tugev omailm, need on allusioonitihked, sageli raskesti mõistetavad ja raskepärased, hermeetilised ning spetsiifilised. Heinloo filmi võib mõnes mõttes aga vaadata lausa Trinhi teoste vastandina, mis sest, et seegi on luuleline.

Merca pisibrechtlikku laadi eviv paberi pealt loetut matkiv esitusmaneer on nutikas kontrast teiste autorite suures osas peast loetavate isiklike tekstide sentimentaalsele esituslaadile.

Kaader filmist

„Tundekasvatus“ koosneb neljast osast ning iga kassett algab hüpnotiseeriva helindi (helilooja Karl Petti) ning kesklinna kõrgete hoonete äraspidise vaatega. Seesugused ilulevad kaadrid filmides meenutavad mulle küll tihtipeale justkui mõne maakleri kaunilt välja pandud müügiartikli pinda-pinnast. Näiteks vaadates ka Tanel Toomi „Tõde ja õigust“ (2018), kus vaated on tihti ülevalt ja ülevad, ei saanud ma üks hetk enam õieti aru, kas mulle üritatakse ikka näidata eelmiste sajandite maarahva rasket töörabamist või üritatakse hoopis maaliliselt filmitud maatükki maha müüa? Aga see selleks. „Tundekasvatus“ on kogu oma professionaalse tiimi kiuste ikkagi mõnusalt lihtne ja epateerimisvaba. Ta on see, mis ta kontseptuaalses eelmängus, seda tutvustavas tekstis, lubatakse olevat – ei rohkem ega vähem. Film on inspireeritud Tõnis Vilu luulest ja selles kaasalöövad-loovad autorid „vaatavad otsa oma vaimsele tervisele, mõtestavad oma viimase aja meeldejäävamaid kontaktiotsimisi kaaslastega ning leiavad ühiseid kokkupuutepunkte sügavalt isiklikke teemasid käsitledes“.

Kassetilikkus ja tõik, et teos on justkui neljaks seriaaliks jagatud. Tiitrid, osalejate nimed ja näod, mida iga osa alguses näidatakse, mõjuvad korraga nii autoreid tutvustava nutika vormilise valiku ja lahendusena, aga ka eelhäälestusena: filmi vaatamisel-kuulamisel-kogemisel tulin mõttele, et tegemist on omamoodi kirgedest pakatava luuleseebikaga. Ilmselt selle tõttu ongi filmi n-ö lihtne sukelduda: see ei ole mingist otsast hermeetiline, kinnise omailmaga ega raskesti mõistetav (küll aga ehk spetsiifiline). Isegi vähesed suurema kunstitaotlusega abstraktsemad stseenid mõjuvad pigem vaatajasõbralikult. Tõlgendamisruum on jäetud pigem väikeseks, publiku ülesandeks on siin kaasa minna, samastuda ekraanil oleva ja olijatega, ning lasta tundepuhangutel oma keha pinnale üles kerkida. Vaataja leiab end Ameerika mägede või pigem Eesti küngaste tundekarussellilt, sest film mõjub omamoodi raputavalt ja isegi katartiliselt, võiks öelda, et teraapiliselt.

Luule- ja filmiteraapia

„Tundekasvatus“ ei ole tehtud eesmärgiga äratada suurt tähelepanu, võita auhindu ja pälvida filmikriitikute tunnustust, vaid on kantud armastusest luule vastu. See ei tähenda aga sugugi, et seda võiksid vaadata ja peaksid vaatama vaid luulesõbrad ja -huvilised ega peaks vaatama mõni tõsisem filmi­kriitik-fanatt. Heinloo on ühte filmipilti pannud kokku avalikkusele kas täitsa tundmatud ja/või pigem oma loometeed alles alustavad kirjutajad, kuid vanade heade tegijate ja tuntud nimemagnetite puudumisest hoolimata (või isegi ehk just selle tõttu) on tulemus õnnestunud ja põnev. Luuletajad loevad oma tekste peaasjalikult otse neid filmivasse kaamerasse nii pretensioonivabalt (sedasi ei oska kahjuks lugeda ükski õppinud näitleja), lakooniliselt ja lihtsalt, teiselt poolt aga nii laetult ja kirglikult (jällegi, sedasi ei oska ükski näitlejaks õppinu lugeda), et see peaks olema sümpaatne ka kõige tuimemale XXI sajandi eestlasele, luulekaugemale inimesele ning ka nõudlikuma maitsega filmivaatajale. Siit leiab nii armastusluulet, looduslüürikat, pehmemat ühiskonnakriitikat, identiteediotsinguid ja sellega kimpus olemist, liikidevahelist sõprust, perekonnatraumat, vananemise ilu (jah, ilu), üksindust, läheduse- ja kontaktiotsinguid, esivanematega kõnelemist ja loitsimisluulet. Seejuures mõjub film kogu ekraanilt nähtu ja kuuldu ilu ja valu kiuste ikkagi elujaatavalt. Muidu pimedal ja pandeemiast räsitud ning aina hoogustuva vaimse tervise kriisi ajal tärkab seda vaadates mõtteidu, et ehkki luule või kunst ei suuda päästa kedagi meist ega maailma, aitab see ometigi edasi elada. Nii seda luulet ja kunsti kas ise nokitsedes – hobi või professionaalsemas korras – , kui/või ka seda nokitsemist pigem kaemas, kogemas ja kuulamas käies.

Pärast seanssi tuli nii mõnigi kinokülastaja välja, pisarad silmis. Mina aga tihkusin õnneks vaikselt ja väikselt ära veel pimedas, sest „Tundekasvatus“ on film, mis tõepoolest mõjub. Loomulikult, nagu sai sedastatud, ongi see üles ehitatud nii, et mõjuks: sentimentaalsusele rõhuv muusika, luulesõnu ilmestavad ja illustreerivad lihtsad kaadrid loodusest, merest, kohe-kohe nutmapuhkevast silmapaarist, horisondist, kappavast hobusest, aknearmilisest näonahast, nõtkest käekoreograafiast, emmet musitavast titest jne – aga see mõjub siiski muul põhjusel. Esiteks pole „Tundekasvatuses“ ükski sõna liigne. Samuti olen üsna kindel, et kui kõik need tekstid oleksid ette kandnud kas tuntud luuletajad või professionaalsed näitlejad (mul ei ole nende vastu midagi, ausalt), poleks tulemus olnud pooltki nii mõjus. Erandina Merca pisibrechtlikku laadi eviv paberi pealt loetut matkiv esitusmaneer – muide, raamatuski on Vilu tekstid loetavad justkui mininäidenditena – on nutikas kontrast teiste autorite suures osas peast loetavate isiklike tekstide sentimentaalsele esituslaadile. Seal, kus näitleja mängib, sest see ongi ta töö, mängida, võtab luuletav autor oma sõna äärmiselt tõsiselt, tekstidki on tõsised. Ja kuidas need saaksidki olla midagi muud, kui see, millest nad tõukusid, on vaimne tervis.

Viimasel ajal on õnneks nii meedias kui ka mujal (Tõnis Vilugi teeb Ida raadios vaimsest tervisest rääkivat ja harivat saadet „Katus“) hakatud aina rohkem rääkima sellest pandeemiast, mida pole põhjustanud kroonviirus, aga mis ometigi õgib meie enda inimesi vaata et palju hullemini. Mõtlen, kui lihtne oleks sellisel kuumal teemal teha nn performatiivne woke-teos või näitus mõnes Telliskivi galeriis, aga ei, Heinloo ja filmis osalevad luuletajad on võtnud ette ühe päriselt tõsise töö. On erakordne, et film ja mitte ükski seal esitatud tekst ei mõju epateerivalt ega kohustuslikus korras poliitärksana. „Tundekasvastus“ kasvatab, sest on täpselt nii tundlik ja habras kui see teema, millest on tõukunud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht