„Maailmafilmi“ ebamugavad filmid

„Maailmafilm“ sisaldab värskeimat ja vana kooli antropoloogiat, audiovisuaalseid esseesid, kunstniku­silmaga vormistatud situatsionismi ja kaamera-aktivismi, dokke ja dokki kahtluse alla seadvaid filme.

MARKO RAAT

XVI „Maailmafilmi“ festival Tartus  18. – 23. III 2019.

Küllap on see valimisjärgse skisma sündroom, aga kuidagi juhtus nii, et kõik, mis ekraanil oli, omandas seose värske koduse poliitilise kassiahastusega. Ja miks mitte, kui ka kultuurikriitik tegi hiljuti otsa lahti: üks riik, üks rahvas, üks ühendav film, mille järel pole eestlasel vaja enam ühtegi teist filmi vaadata. Kestvad kiiduavaldused veavad ilmselt laulupeo rongkäiguga saadava uue doosini välja ja tõrvikust laulutule süütamine annab ühtsuse järgnevaks poolaastaks.

Siin aga vikerkaar Tartus nähtud dokkidest, mis kinokava üksmeelsest ja lunastavast joovastusest hälbivad ehk vaatajad pigem kahte lehte lõhestavad.

„Maailmafilm“ ei ole mugavalt tehtud n-ö festivalide festival, mille kava tekib trende kehtestava IDFA ja paari teise n-ö olulise festivali viimase aasta koorest, vaid sisaldab nii värskeimat kui ka vana kooli antropoloogiat, audiovisuaalseid esseesid, kunstnikusilmaga vormistatud situatsionismi ja kaamera-aktivismi, dokke ja dokki kahtluse alla seadvaid filme. Ühtlasi jõuavad siin ekraanile ka mõni aasta vanad filmid, mis eliitfestivalide tuhandete sõelast pole läbi läinud või on seal oma tuuri juba lõpetanud ja saavad nüüd nihkega ja paika settinud tagasisidega ekraani­aja väiksemas kohas. Tartu festivali programm on koostatud teadlikult väga intrigeerivalt: iga film polemiseerib järgmisega ning hallid tsoonid ja punased jooned aetakse mõnuga sassi. „Maailmafilmi“ isepäiselt koostatud kavas on homset ja eilset poliitikat, vastavalt autorite ambitsioonile rääkida kunstikeeles ja puudutada paratamatult seeläbi pigem homset ühiskonda või siis nämmutada niigi esiplaanil sotsiaalsetel teemadel ehk olla pseudoaktuaalsed ja ajakirjanduslikult päevapoliitilised.

„Impreza – tähistamine“ avab paremini, kui me tahame näha, kust on pärit suur osa meie praeguse kummalise konservatiivsuse juurtest. 

Kaader filmist

Kodanluse diskreetne võlu

„Impreza – tähistamine“.1 Intelligentsed ja heal järjel Poola kõrgkodanlased ja nende sugulane, habras „menševik“ Saksamaalt, külastamas oma kodukandi mõisa ehk sugulaste villat Varssavis. Film on kui Tšehhovi „Onu Vanja“ või Wajda „Wilko preilid“,2 kus Mart Helme juubelile tuleb tema kohmetu ja noor vennapoeg Ahto Lobjakas. Mõisas on kõik maailmaasjad paigas ja ideaalis peol poliitilistel teemadel ei räägitaks. Kui aga häbeliku rolli võtnud noor sugulane siiski tahab provotseerida, siis võib ka rääkida, miks meile meeldib meie ilus elu ja miks me ei taha, et meid segataks seda nautimast. Filmi vorm on mängufilmilik: lõputud intiimsed ja pingelised tubased erakõnelused jätkuvad eri päevadel pooleli jäänud kohast. Konflikte mahendavad petlikult nende stseenide vahele pikitud vaikelud luksusliku majapidamise garnituuridest, mida paitab rohketest akendest valguv kaunis ülevalgus ja saadab malbe klaveripala. Lääne n-ö vasakliberaalne kriitika on filmi peategelased ehk Poola eliidi ühemõtteliselt ksenofoobideks ja tagurlikuks tampinud. Filmi autor jääb oma suguvõsa ja praegust Poolat mõista üritades ambivalentsemaks ning tema plahvatusärevaid dialooge nii noorte kui ka vanade lähedastega on igas mõttes huvitav jälgida. Filmis on lausa mitu mõtlemapanevat kalambuuri, mida ükski meie rahvuskonservatiiv ei ole tabanud nii peenelt ja löövalt sõnastada. Ja isegi kohatise empaatia juures mõne mõisategelase kujuteldava või päris hirmu suhtes on minusugusel ikkagi kogu aeg väga kõhe, kui konformistlike peategelaste maailmas taandub kõik isekalt pragmaatilistele valikutele. Alates kohale jõudnud heaoluhetkest, kui kõht on saanud täis ja jalad stabiilselt kuivad, ei ole aadetele ja ülevamatele ideaalidele väljaspool väikest klanni enam kohta.

See film avab paremini, kui me tahame näha, kust on pärit suur osa meie praeguse kummalise konservatiivsuse juurtest. Ei maksa EKRE valimistulemust külapoetaguste heidikute kraesse marginaliseerida, sest neile tuli sama palju hääli pigem hästi hakkama saajate hulgast. See on täpselt see kaunis, rikas ja eneseküllane kodanlik ideaal, mida Eesti on ehitanud viimased 30 aastat, alates esimesest missivõistlusest. Eliitkoolidest algava äri-, võimu- ja klannivõrgustikuga on see eetiline etalon ja ihamootor enamusele ning moraalne hukkamõistja kõigile ülejäänutele, kes on olnud valitseva mentaliteedi silmis saamatud ja valede väärtuste kandjad. Arusaadavalt tahab suur osa märkamatult edukaks kodanlaseks kasvanud seltskonnast nüüd uksed kõige eest sulgeda, et saaks eile saavutatud privileege ka homme isekeskis nautida. Grotesksel kombel on sedasama lihtsat edurauda aastakümneid võimendanud meediamaastik teinud Reformierakonnast nüüd kohe pärast võimuleppekaotust aga märtri.

Ehk ennustades tulevikku: kas meedia suudaks olla näiteks mõne päeva Ott Tänakuta või siis aasta lõpus olla imestamata, miks Tänak on kõik, mis meil üldse on?

„Loomade kuningas“.3 See on alfaisasest USA jahimehe siseteekonna ja reaalse rännaku film lõvi laskmisest Aafrikas. Filmitegijate vaoshoitus ja järjekindlus jätta kogu protsessi otseselt sekkumata on imetlusväärne. Autorid lasevad ürgmehel väljendada täpselt seda maailma, mida ta endas kannab ja väga paljude nimel esindab. Me näeme tänu sellele väga lähedalt väga armuliku ja targa loomade kuninga autoportreed keset loomade lisandväärtustamise absurdset tööstust, lisaks stiilipuhtaid igihaljaid pildikesi rikka valge ja vaese musta kohtumisest aastal 2018.

Ma arvan, et kosmeetiliste kokkulepete abil valitseva reaaliaga koostööd tegev roheline tunneb end pärast seda filmi sama ebamugavalt kui terasem jahimees. Süsteemi kõikjal maailmas sisse kirjutatud loomade hea käekäigu sõltumine rikastest trofeeturistidest on sama skisofreeniline, kui ennast metsapiltidega turustava Eesti riigi eelarveaugu täitmine RMK kaudu. Sama anekdootlikud on kahjuks reaalsed „rohelise“ poliitika projektid, nagu hõõglampide asendamine LEDidega, mis võimaldab lihtsalt sama raha eest rohkem tarbida, või eurooplase biobensiin, mida saab hävitatud vihmametsade asemele istutatud õlipalmidest. Paraku see farss kõigi poliitiliste jõudude piinlikul heakskiidul kestab, kuna elu ilma majanduskasvu mantra ja viieteistkümnenda(!) lõvi nahata tundub looduse kroonile (vaatamata kogu kuhjunud traagilisele infole) endiselt võimatu.

Etteütlus

„Daliboreki valge maailm“.4 See, kes on teinud ühegi doki või kirjutanud mõne mängufilmistsenaariumi, saab kohe aru, et tegemist on 100% ette kirjutatud ja turvalist rada mööda lavastatud mängufilmiga. Natuke avab autor ennast ka filmi žanrimääratluse „documentary play“ ehk „dokumentaallavastus“ kaudu ning ühes intervjuus lipsab sisse ühe stseeni kureerimise kirjeldus (selleks palgati näitlejaülesandega kostüümides statistid). Film on karikatuursest täiskasvanud neonatsist, kes elab koos teda teenindava emaga. Ema leiab muidugi täpselt filmimise ajal endale uue mehe. See ärritab loomulikult peategelast, kuid kohe leiab ka Daliborek endale elu esimese pruudi. Tolle initsiatiivil minnakse siis vaatama koonduslaagri varemeid ja neonats mõistab, et ta on olnud valel teel. Loomulikult on olemas laitmatu statiivikompositsiooniga stseenid vastarmunud paaride esmakohtumistest ning filmi lõpus „üllatus-paljastus“ kaadritaguselt filmi autorilt peategelasele – natsist peategelasel on juudi esivanemad. Kommentaarid on liigsed ja filmist kui teosest suurt rääkida ei ole, aga kuna sellised kohmakad konservid kuuluvad n-ö laiemalt aktuaalsetel teemadel kõnetavate oluliste filmide hulka ja tähtsate festivalide poliitmenüüsse, siis ajasin ennast ikka vägisi kinosaali tagasi, et publiku vahetust tagasi­sidest osa saada. Ja see on nii poliitiliselt kui ka filmiteoreetiliselt nukker teos. Kui nats näeb välja ja käitub nagu jobust kriipsu­juku, siis tunneb vaataja ta kurjuse kehastusena ära ja saab ta suuremeelselt ja murelikult moraalselt hukka mõista. Ja kui film näeb välja justkui part ja ka öeldakse, et see on part, siis vaatabki enamik seda parti dokina, tundes ennast nii turvaliselt moraalselt õigel positsioonil ja rõõmustades koos autoriga, et rumal ja harimatu Nukitsamees on paljastatud ja filmi abiga ümber kasvatatud. Kas seesama autor ja vaataja ise aga rafineeritumat ja võimukamat kibestumist ja vägivalda julgeks läbi näha või sellesse sekkuda, kui see ta enda kõrval vaikselt tuure kogub? Ehk siis taas korraks koju tagasi – millest siis muidu valimisjärgne hämming? Meenutagem, kuidas Tammiksaare ja Kilmi filmis „Fritsud ja blondiinid“5 selgitab vene filmikriitik, miks kasutati Jüri Järvetit nii vähe natsirollides: ta mõjus liiga komplitseeritult ning vaatajal võinuks tekkida huvi tema siseelu vastu.

Ma ei oska selles filmis näha ka piiratud ulatusega antropoloogilist kvaliteeti, et film näitab ja uurib seda, kuidas käivitub lihtsa inimese edevus, nii et ta on huvitatud sellises lavastuses osalemisest. Kas see pole mitte see, mis on alati olnud edevate inimestega lihtne? Ammugi siis tänapäeva meedia- ja eetrivõitluses, kus õige ajastuse ja positsiooniga 15 sekundit tähelepanu võib käivitada eluaegse celebrity-töökoha. Ja ma ei suuda leida filmist üldse ka Daliboreki omaosalust, kuna see film on nii üle konstrueeritud; ma väga kahtlen, et selline kodanik reaalselt üldse olemas on. Küllap kuuleme mõne aja pärast filmitegijate avaldust, et peale soovitud loo ja sõnumi, mida nad tahtsid jutustada, oli neil ka plaan paljastada tõe suhtelisus tänapäeva maailmas – ja selle sõnumi edastamiseks oli tarvis libaformaati … Siinkohal meenub eesti filmi „Riigivargad“6 osalemine Amsterdami IDFA-l, kui inglisekeelsest tutvustusest kadus sujuvalt ära märge „lavastus ja näitlejad“. Ei mäleta, et lavastuslik meetod oleks selles filmis nõukafolkloori kuhugi teise perspektiivi asetanud ehk selle kuidagi suveräänseks kulgemiseks pööranud või tõe laiemalt kummuli ajanud. Vastupidi: näitlejad seal filmis ainult kinnistasid nõukogude aja stereotüübid külma sõja võitnud süsteemi etableerunud programmivalijatele ja hollandi vaatajale, selle, mida nad niigi eelistasid teada idablokist.

Sellised libadokid teevad välja tervikuna libaks. Ma kahtlen, kas meil on siis ka kunstnikena erilist õigust poliitilisi manipulatsioone kritiseerida, kuna eesmärk on ju „kõigest“ valituks saada. Võib-olla olen ma naiivne, aga mina siiski reserveeriksin dokile pigem usaldusväärsuse romantilise niši siin maailmas. Ja kui ise libaga mitte kaasa minna, jääb ka võimalus meie lähitulevikus paistev libeda Ratta võim ajutiseks libavõimuks kujutleda. Mäletatavasti oskas libavõim ka 1940. aastal väga hästi ennast tõrjututena või ohus olevatena tundnuid ning lihtsalt võimust pimestatuid võimuhaaramiseks ära kasutada.

Võõras ja nii tuttav

„Lukomir, mu kodu“.7 Seesugune heas mõttes vana kooli antropoloogiline film eilsest maailmast, Bosnia mägedes lambaid kasvatavatest ja heina hanguvatest talunikest, ei sobi kuidagi kokku mitme valmis maalitud pildiga. Esiteks sellega, et siinsamas Euroopas on põlised moslemid, ja teiseks, et kogu nende tegemine ja olemine mõjub väga koduselt nagu vanaema juures maal.

Teadlikuma, feministliku häälestusega antropoloogia on Iraani külas kahe naisega pere ülekuulamine filmis „Armastusest väikesel saarel“.8 Lugu hargneb traditsioonis, kus peres on mitu naist, aga tunded ja lõksud, kuhu armastus ja abielu inimesed ajavad, on väga tuttavad ja samad: inimese psühholoogia, ihad ja himud ning vabaduspüüdlused on äravahetamiseni samasugused nagu ükskõik kellel, kes praegu mõnes maailmanurgas elab ja hingab. Ma ei kadesta mõnd sealset Traditsioonilise Moslemi Perekonna Kaitse Sihtasutuse Varrot, kes peab selle samuti traditsioonilise peremudeli kaitsmisega tegelema.

Üle kümne aasta filmitud „Chateau“9 Kameruni oligarhist, puhas matsivõimu kaardistus, kinnitab hirmu, pugemise ja suure äri vahetuid seoseid ning annab omakorda päris hea ettekujutuse, kuidas võiks kõrvalt paista näiteks mõne meie suurkaupmehe elu ja võitlus globaalses toiduahelas – maailma väidetavalt paratamatu kapitalistliku manifesti teenrina. Ja ei ole ka Savisaare kõrgaja õukonna broilerid rahvuslikult kuidagi unikaalsed oma lipitsemisoskustes.

Otseselt osaliselt tuttav on ka Jean Rouchi ja Edgar Morini cinéma vérité klassika „Ühe suve kroonika“10 uusversioon, nüüd 50 aastat hiljem tehtud „Taasloodud suvi“.11 Tegijaid inspireerinud filmi originaalkatkeid sisaldav ja nii mõnestki võtmestseenist tõukuv Pariisi noorte tahtmiste, võimatuste ja kõneosavuse peegeldus iseseisvub ühel hetkel oma eeskujust ning kõnetab ootamatult, nii nagu autorid seda õnneks oodata ei osanud. Draamakõvera võimendamise huvides on filmi tegijad mitmeteks peanägudeks valinud keskmisest potentsiaalselt probleemsemad esimese põlve pariislased, kes on ühtlasi araabia, aafrika ja türgi taustaga ja peavad alles reaalset võitlust oma esivanemate ja päritolu varjudega. Aga mitte ainult nemad, vaid ka eeslinnade „teise Prantsusmaa“ noored kõhklevad nii mõneski enesekaemuses vabaduse ülimuslikkuses ega ole päris kindlad, kas neil üldse on olemas seos ühiskonnaga.

Tunded ja teadus, õnneks kunstnike käes

„Jamilias“12 on 8mm kaameraga kunstnik palunud kirgiisi naistel rääkida Tšõngõz Ajtmatovi 1958. aasta raamatu peategelasest, kes põgeneb armastuseta suhtest. Kirjanduslikust mässajast rääkides avavad naised loomulikult ennast:   armastus ja vabadus, unistused ja soovid erilises Kõrgõzstani feodaalse keskaja, nõukogude pärandi ja tänapäeva turudemokraatia seguses kaoses. See, kuidas naised räägivad neile olulistest asjadest, on puhas proosaluule. Autor on osanud nende igatsustele läheneda, olla nende isiklikuks päevikuks  ja puudutada naiste sees avaldamiseks valmis küpsenud keelt ja mõtteid. Echard on kuidagi märkamatult tabanud seda alati nii alla surutud, tühistatud, ülehinnatud ja ebaratsionaalset tundejanu ning osanud seejuures selle sisse väga maitsekalt sisestada ka filmi poliitilise peamissiooni – naiste olematud õigused ses regioonis. Seda filmi kuulates ei saa kuidagi ümber paralleelidest meie igapäevase tunnete solkimisega avalikus ruumis, mille kujuteldav ja üldtunnustatud lagi on Kersna imalad väljapressimised lõputus taaskasutuses esinartsissistidelt, tulemuseks mehaaniliselt välja tulistatud õõnsad suhteõpiku ja egokoolituste laused, millel pole tunnetega mingit seost.

Rahutuks tegeva“13 ennast avalikult kohe vasakpoolsena tutvustav autor paneb oma kaamerad teatraalselt püsti Israeli poolt jõuga allutatud Jordani jõe läänekalda probleemsel territooriumil ja tahab kohalike uusasunikega rääkida sellest, kuidas nad ennast seal tunnevad. Zaki on ka ise juut, kuid ei tunne uhkust selle üle, mida tema riik seal samuti asuvate araablastega teeb, ning tahab leida oma siseheitlusele vähemalt filmi vormis lahenduse. Loomulikult ei torma keegi kohalikest temaga kohe tülikatel teemadel rääkima, aga ta tassib nad ise kohale ning paneb kirglikult endaga vaidlema. Ma oletan, et selle filmi autorist peategelane ärritaks paljusid nii võimuga kui ka võimuta eestlasi. Zaki on tark ja nipsakas naine, kes räägib palju ja liiga enesekindlalt ja ühtlasi nii lootusetul ja rahvuslikust vaatepunktist vaikimist nõudval teemal. Zaki julgus aga nakatab ja nii mõnigi selles supis päevast päeva elav asunik avaneb, mis võib olla omakorda millegi olulise väike algus. Ühiskonna hirme on lihtne võimendada ja sellega inimesi mõjutada, aga vähesed oskavad hirmu ära võtta või seda vähemalt vähendada.

„Pierino“14 on lihtsa inimesega kohtumise snooblik eksperiment, üsna klassikaline üheaastane kunstiprojekt. Kontseptuaalne autor laseb filmifänni taustaga üksikul pensionäril ennast ja oma rutiini kirjeldada, pakendab selle visuaalselt 1980ndate VHS-formaati ning täiendab seda supermarketi magusa ostumuusika ning horoskoobi ennustustega põnevusest ja väljakutsetest, mis vanahärrat igal kuul ees ootavad. Eriliseks ja haruldaseks teeb sellise filmi kinos vaatamine, kuna sellesarnased asjad tiksuvad üldjuhul kunstigaleriides. Sama lugu on filmiga „Iga pisar“,15 mis käib ühe esimese mikroskoobi leiutanud XVII sajandi teadlase jälgedes ja näitab suurel ekraanil veepiisas möllavat raskesti kirjeldatavat elu, misjärel tunduvad meie silmaga nähtav maailm, mõtted ja vaidlused uskumatult kulunud ja igavad.

1   „Impreza“, Alexandra Wesolowski, 2017.

2   „Panny z Wilka“, Andrzej Wajda, 1979.

3   „King of Beasts“, Tomer Almagor ja Nadav Harel, 2018.

4   „Svět podle Daliborka“, Vít Klusák, 2017.

5   „Fritsud ja blondiinid“, Arbo Tammiksaar, 2008.

6   „Riigivargad“, Manfred Vainokivi, 2014.

7   „Lukomir, My Home“, Manca Filak and Žiga Gorišek, 2018.

8   „About Love on a Small Island“, Elaheh Habibi, 2019.

9   „Chateau“, Lisbet Holtedahl, 2018.

10   „Chronique d’un été“, Edgar Morin, Jean Rouch, 1961.

11   „Reprendre l’été”, Magali Bragard, Séverine Enjolras, 2017.

12   „Jamilia“, Aminatou Echard, 2018.

13   „Unsettling“, Iris Zaki, 2018.

14   „Pierino“, Luca Ferri, 2018.

15   „Alle de tranen“, Sarah Vanagt, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht