Maailmalõpp läbi kassifiltri

Uus animafilm „Mitchellid masinate vastu“ pakub märulimeelelahutust, perekonnaemotsiooni ja filosoofilisemat plaani tehisintelligentsi ohtudest.

TRISTAN PRIIMÄGI

Täispikk animafilm „Mitchellid masinate vastu“ (The Mitchells vs. The Machines“, USA 2021, 113 min), režissöör Michael Rianda, stsenaristid Michael Rianda ja Jeff Rowe, helilooja Mark Mothersbaugh. Vaadatav Netflixis.

Ikka ja jälle saab aastalõpu kokkuvõtteid tehes lugeda aasta parimate filmide hulka ka mõne täispika animafilmi. Mullusest saagist julgen parimate hulka lugeda lausa kaks animafilmi – Pixari Oscari-võitja „Hing“ ja iirlaste tumefolkloori „Hundikskäijad“1 –, mis mõlemad loovad eri moel unikaalse ja fantaasiaküllase visuaalse maailma, kõnetades animatsiooni petlikult lihtsas vormis suuri teemasid. 2021 pole ses osas erandlik, sest esimene vääriline kandidaat aastalõputabelisse on end juba ilmutanud. Sony toodetud ja Netflixi levitatud „Mitchellid masinate vastu“ on hoogne, vaimukas ja intrigeeriv linateos. Filmi peategelaseks on pealtnäha võrdlemisi düsfunktsionaalne Mitchellide pere, kus rohkeid erimeelsusi väljendatakse häälekalt ja vaidlused ei lakka iial. Kui aga tehnohiiu PAL Robotics turule toodud intelligentsed robotid maailma üle võtavad, peavad just Mitchellid seljad kokku panema, et masinate mäss maha suruda. Animatsioonitehnikaid on maksimaalselt ära kasutatud selleks, et rääkida lihtsat ja üldinimlikku lugu perekonnast, erinevuste rikastavast mõjust ja laste vajadusest oma vanemate tunnustuse järele. Seda kõike väga moodsas, aga rohkem pehmes kui vürtsises tehnofoobia kastmes.

Visuaalne stiil

Mitmesuguste animatsioonitehnikate kasutamise all mõtlen ennekõike seda, et kogu film jookseb justkui kahel visuaalsel tasandil. Esimene on filmi aluseks olev 3D-arvutigraafika, millest on saanud põhimõtteliselt kogu suure animatööstuse standard, olgu siis filmiks kas „Lumekuninganna ja igavene talv“2 noorematele või Pixari toodang ka veidi vanematele vaatajatele. Selle peale on aga asetatud teine, tundeid ja meeleolusid väljendav ja visualiseeriv 2D-joonisfilmitehnikas kiht. Esiteks mõjub selline stiil väga metatasandiliselt, sest ühele kujuteldavale maailmale on projit­seeritud teine kujuteldav maailm, mis selle esimese nende kahe võrdluses justkui teisest tõelisemaks muudab. Teiseks aga on see väga ajakohane kommentaar liitreaalsusele, mis oma esimestes lapsikutes vormides ennast juba avalikkusele ilmutab, aga millest võib saada tuleviku audiovisuaalse esteetika märgatav osa. Selle ehk ühte tuntumat väljendust, Instagrami kassi- ja muid loomanäo filtreid, kasutatakse siin filmis lausa otseselt ja nutikalt iroonilises kontekstis, justkui paistaks maailmalõpp välja märksa talutavam, kui seda vaadatakse läbi kassifiltri. Meie inimliigi hävingu lühikokkuvõte ühes mõjusas kujundis.

3D-arvutigraafikale, millest on saanud põhimõtteliselt kogu suure animatööstuse standard, on asetatud teine, tundeid ja meeleolusid väljendav ja visualiseeriv 2D-joonisfilmitehnikas kiht.

Kaader filmist

Neist kahest animatasandist moodustub keskmisest intensiivsem ja kirjum visuaalne virvarr, mis annab filmile väga hoogsa, mängulise mineku, aga „Mitchellid masinate vastu“ vilgub seetõttu keskmisest animafilmist isegi rohkem. Eks noorte ning laste visuaalse signaali vastuvõtuvõime on aastate jooksul tublisti arenenud ning tiktokilik killustatud hüplik infovoog on juba uus norm, kus narratiivsus on osalt asendatud hetkelise visuaalse rahuldusega, mis pidevalt vaheldub, ja kus korraga edastatav infoühik on järjest napim. „Mitchellid masinate vastu“ on enese sellele uuele visuaalsele mudelile kohandanud ja tulemuseks on midagi nii afektiivset ja teistsugust, et klassikaline Disney joonisfilmitoodang à la „Pocahontas“3 on justkui pärit eelmisest sajandist, mida ta tõepoolest ongi.

„Mitchellid masinate vastu“ on aga nutikam kui lihtsalt mingi illusoorne edvistamine moevoolu laineharjal. Lähtekoha sellise stiili kasutamiseks annavad peretütar Katie arvutis tehtud ja teadvusvoona toimivad koduvideolikud trash-lühifilmid nagu „Koer-ment 5“ (Dog Cop 5“) jpt, milles on kasutatud igasugust segatehnikat ja madalaeelarvelist camp-esteetikat. „Mitchellid masinate vastu“ võiski paberil oma kunstilise ülesande kohaselt olla planeeritud kui üks täispikk Katie film.

AI-paranoia

„Mitchellides masinate vastu“ on kaks teineteisega seotud peateemat. Üks neist on meie sõltuvus tehnoloogiast ja suutmatus või suutlikkus toime tulla masinate järjest suureneva osaga meie elus. „Mitchellid masinate vastu“ kõnetab oma pehmel ja koomilisel moel võimalikku sünget tulevikustsenaariumi, kus tehisintelligents võtab masstoodetud robotite kehastuses maailma üle kontrolli. Kui 1980ndatel olid robotid küll nunnud, aga tehisintelligents veel inimkauge, külmalt näovaba ja tehnitsistlik nagu „Terminaatori“4 Skynet, siis nüüd poeb meie ellu pehme ja ümarate nurkadega Apple’is disainitud ja naise nime kandev mahehäälne olend telefonis, ja seejärel juba reas järgmistes kodumasinates.

Siin filmis, nagu ka tihti varem, on tehisintelligentsi n-ö täidesaatvaks võimuks valitud robotid. Sellega pöördub film otseselt ka Isaac Asimovi pärandi poole, püüdes uue ajastu kontekstis mõtestada robotite hingeelu ja eetilisi tõekspidamisi. Asimovile leiame kaudse viite ka filmist „Mina, robot“5 tuttava identsete robotite vaikivana seisva faalanksi kujul kusagil vabriku laoruumis. „Mina, robot“ põhineb ju Asimovi samanimelisel lühijutukogumikul (1950). Teema on õhus, sest raamatu eestikeelne tõlge6 jõudis poelettidele vaid mõne päeva eest. Kinnitage turvavööd, sest tehnoloogiline singulaarsus on varsti kohal! Huvitaval moel suhtlevad siin omavahel levitaja Netflix ja levitatav „Mitchellid masinate vastu“. Netflixi valikust leiab ka mõtlemapaneva dokfilmi „Sotsiaalne dilemma“,7 milles esitatakse väide, et tehisintelligents on juba kohal ühismeediaplatvormide ja -kanalite algoritmide näol, mis kujundavad iga meie valikut ja need pole juba ammu enam meie valikud, vaid hoolikalt kalkuleeritud ja isikustatud lõksuseadmine tulevasele tarbijale, kes veel ei teagi, millist kaupa teda juba filmi vaatamise ajal alateadlikult ostma programmeeritakse. Ometi lõpeb ka see film Netflixi kuvatud üleskutsega hinnata filmi kas üles- või allapoole suunatud pöidlaga, et „saaksime sulle edaspidi pakkuda täpsemalt sinu maitsele sobivaid valikuid“. Ka filmis „Mitchellid masinate vastu“ on humoorikas-kriitiliselt näidatud inimnäolise tehnoloogia atraktiivsust. Netflix võlgneb suure osa oma edust ja heast mainest paljude arvates kõige tarbijasõbralikumale kasutajaliidesele ning suurandmete (big data) oskuslikule kasutamisele vaataja ootuste ja tahtmiste ära mõistatamisel. Huvitav, et tehisintelligentsi-paranoia pole veel folklooris sidunud pandeemiat masinate pealetungiga. Kui COVIDiga on taas tähelepanu alla tõusnud viiruste liikidevaheline levimine loomade ja inimeste vahel, siis kuidas on masinatega? Kui esimesi samme inimkeha ja 5G-arvutivõrkude ühendamisel võib ette kujutada, siis miks ei või juba homme hakata inimesed nakatuma arvutiviirustesse? Siin on mõtteainet nii mõnelegi eesti kosmeetikule. „Mitchellid masinate vastu“ on seetõttu intrigeerivalt kahepalgeline, kritiseerides ühest küljest antropo­morfse tehnoloogia pealetungi, aga teisalt panustades sellesse oma äärmise meeldivusega ka ise. Võib-olla soojendame praegugi mõnd operatsioonisüsteemi oma rinnal?

Perekond

Tulevikupainele vastatakse siin aga filmi teise peateemaga, milleks on perekond. Konservatiivne vastus moodsale probleemile. Perekonda ennast on küll uue aja tuultes tuunitud veidi ajakohasemaks. Mitchellide pere tülitseb ja ei ole ühtset perekonnavaimu, neile vastandub naabrite Poseyde musterperekond, pakkudes veidi sarnast dünaamikat näiteks Simpsonitega, kus Flandersid etendavad justkui ideaalselt funktsioneerivat ja ühtset tuumikperet erinevalt Simpsonite kaootilisest leibkonnast, kus isegi kass ja koer ajavad oma asja. Raskete oludega silmitsi seistes leiavad ka nemad oma rütmi ja igaühe puudustest saavad eelised robotite maailmavallutusplaanide vastu.

Huvitavaim on siin minategelane Katie Mitchell (Abbi Anderson). Juba filmi alguses on võimalik näha 2D-tehnikas joonistatud emotsioonikihis vihjet Kati sisedilemmale, kui ta õhkab: „Olen end alati tundnud teistest erinevana“, ja taustaks joonistub vikerkaar. See päädib ühe julgema vihjega geiteemale animatsioonis üldse, kui ema küsib filmi lõpuosas Katielt: „Kas te käite (koolikaaslanna Jade’iga) ametlikult ja kas sa tood ta jõuludeks külla?“ Sellest minnakse väga sujuvalt üle – presenteeritakse seda elu täiesti tavalise osana, mis ongi õige –, aga mis ometi mõjub valitseva moraliseerimise foonil väga värskelt.

Ausalt öelda on justkui ujuva soo­identiteedi kehastuseks ka kaks kodustatud robotit, kes joonistavad endale huulepulgaga näod pähe ja kelle operetlikus nägelemises on vihje geistereotüübile: üks neist võtab omale „inimesenimeks“ Deborah, kuigi mõlemaid hääli on selgelt peale lugenud mees (Fred Armisen ja Beck Bennett). Kodurobotiduo toimetab justkui inimeste ja robotite maailma vahepeal, ühendades ja lähendades kaht vaenuleeri, püüdes vaatajale pakkuda ühekorraga mõlema perspektiivi. Ka nende liigimääratlus on ujuv.

Popkultuurikiht

Kahele animakihile lisaks on kogu filmile ühtlaselt asetatud popkultuuriviidete võrgustik, mis torkas siin üle pika aja jälle kõvasti silma. Suures osas ühismeediateemale pühendatud ja selles esteetikas kujundatud maailma sobib muidugi ideaalselt vihje, et kõik ongi kokku üks lõputu meem, mille mõistmiseks on vaja audiovisuaalkultuuri kõrgpädevust. Tsitaadid on väga varieeruvad: Hayao Miyazaki „Totorost“8 tuttavad piiksuvad tahmaplekielukad vudivad välja Mitchellide auto pragudest, iseloomustamaks seda, et auto on üks vana romu, Katie ühe filmi nimeks on aga tema kõõrdsilmse paksu mopsi järgi „Monchi. Hirm sööb hinge seest“, mis on ilmselge viide Rainer Werner Fassbinderi kunstfilmiklassikale „Ali. Hirm sööb hinge seest“.9 Simpsonite stiilis kahe pealtnäha võimatu maailma kõrvutamine loob väga tugeva koomilise efekti neile, kes vihje üles korjavad. Robotite lend maale on selge viide „Maailmade sõjale“,10 nende maandumispoos aga laenatud „Terminaatorist“. Popkultuurimeemide lõputu megamiks, mis tõestab taas, et uutmoodi vanu elemente kokku pannes saab uue terviku.

Alati on viiteks millelegi ka kaasatud osatäitjad. Teadjad teavad, millist rolli üks või teine näitleja oma loomingus etendab, ja see avab interpretatsioonivõimalusi uues, animafilmi kontekstis. Ennasttäis tech-guru Mark Bowman on Eric André, kes toob endaga kaasa mustanahalise Ameerika gross-out-huumori ja trollimistraditsiooni, naljaka valikuna kehastavad aga näiteks Mitchellide täiuslikke naabreid Poseysid laulja John Legend (Oscari võitja lauluga „Glory“ filmist „Selma“11) ja modell ning ühismeediategelane Chrissy Teigen, kes on ka päriselus paar. Parim näitlejavalik on aga võimu haaranud operatsioonisüsteemi Pal kehastav Olivia Colman – kibestunud, koomiline ja verejanuline tehisintelligent, kes manab silme ette pildi sellest, mis juhtub siis, kui ühel ontlikul koduperenaisel ükskord kops üle maksa läheb ja ta soovib kogu maailmale kätte maksta.

Meelelahutus omas keeles

Eraldi väärib märkimist, et film on saadaval ka eestikeelse dublaaži ja subtiitritega, s.t täidab vajaliku tühimiku lastekanalite enamasti lamedate sarjade ja ingliskeelsete animafilmide vahel. Kinoskäikude puudumise tõttu on juurdepääs eestikeelsetele animafilmidele katkendlik, nii et tasub film välja otsida, kuna ka Tiit Suka ja Merle Palmistega on „Mitchellid masinate vastu“ väga nauditav.

1 „Soul“, Peter Docter, 2020; „Wolfwalkers“, Tomm Moore, Ross Stewart, 2020.

2 „Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013.

3 „Pocahontas“, Mike Gabriel, Eric Goldberg, 1995.

4 „The Terminator“, James Cameron, 1984.

5 „I, Robot“, Alex Proyas, 2004.

6 Isaac Asimov. Mina, robot. Fantaasia, 2021.

7 „The Social Dilemma“, Jeff Orlowski, 2020.

8 „Tonari no Totoro“, Hayao Miyazaki, 1988.

9 „Angst essen Seele auf“, Rainer Werner Fassbinder, 1974.

10 „War of the Worlds“, Steven Spielberg, 2005.

11 „Selma“, Ava DuVernay, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht