Maastik allee ja võsaga

Jaan Toomiku debüüt segab realismi sürrealismiga, ärkvelolekut unenäoga.

JAN KAUS

Mängufilm „Maastik mitme kuuga” (Eesti 2014, 77 min), režissöör-stsenarist Jaan Toomik, operaator Mart Taniel, Mihkel Kleisi muusika. Osades Hendrik Toompere jr, Jaanika Juhanson, Garmen Tabor, Maria Avdjuško jt. Linastub kinodes Sõprus, Coca-Cola Plaza, Solaris, Artis, Ekraan ja Cinamon.

On pisut üllatav, et Jaan Toomiku mängu­filmi „Maastik mitme kuuga” senises retseptsioonis on küll viidatud seostele Toomiku varasema loominguga, kuid on jäetud märkimata nende vormiline ilmselgus – tundub, et Toomik lausa tsiteerib ennast. Tõnu Kaalep kirjutab Postimehes, et Toomiku film „sobib oma ainestikult ja mõttelaadilt kunstniku senisesse loomingusse maalide, videote ja performance’ite kõrvale. Siin on ängi, piirsituatsioone, seletamatuid asju meespeategelase elust.”1 Enamgi. Filmi sissejuhatuses võib näha otsest viidet mitmele Toomiku varasemale tööle, kuulsatele videotele nagu „Tantsides koju” (1995) või „Isa ja poeg” (1998). Esimeses videos näeme praami välistekil tantsivat meest, teises uisutab mees jääväljal. Pinge on ühine: üksik, rütmilisi liigutusi tegev mees ja vete- või jääväli. „Maastiku” avastseenis mängib peategelane Juhan (Hendrik Toompere jr) jalgpalli, taustal meri. Kuna meest on filmitud väga lähedalt, jääb alguses korraks mulje, et ta tantsib – sama kohmakalt nagu Toomik videos „Tantsides koju”. Hanno Soans on kirjutanud, et Toomiku videod „väljendavad meeleheidet”.2 Mulle tundub, et „Maastik mitme kuuga” on kõnealuste videote järg ja edasiarendus, olulise teema jätkamine teiste väljendusvahenditega: üksiku, pingutuses-pinges mehe kõrvale ilmub filmis hulk naisi, sõpru, laps. „Maastik mitme kuuga” on lugu mehest, kes – kasutades jällegi Soansi sõnastust – on „vangistatud oma haprasse kehasse”, mistõttu ta nii püüab kui ka kardab sealt välja rabeleda.

Toomik ütleb ühes artiklis, et tema arvates „on seal filmis küllaltki universaalsed teemad, millest on kõik võimelised aru saama”  ning temaga tuleb nõustuda.

*
Seetõttu kuulun nende vaatajate hulka, kellele pole „Maastik mitme kuuga” oma põhihoiakult sugugi keeruline või krüptiline. Toomik ütleb ühes artiklis, et tema arvates „on seal filmis küllaltki universaalsed teemad, millest on kõik võimelised aru saama”3 ning temaga tuleb nõustuda. „Maastik mitme kuuga” on olemuselt vana hea eksistentsialism, küsimus sellest, kuidas sobitada reaalsust kujutlustega, tegelikkust väljamõeldiste ja unistustega. Sellest ka kõikvõimalikud süžeelised pöörded, nihked, kõrvalepõiked ja katkestused, mis segavad realismi sürrealismiga, ärkvelolekut unenäoga.
Selle pinge käsitlemises on Toomiku esimene mängufilmikatse kahtlemata õnnestunud. Ta ei kasuta reaalsuse ja kujutluse vastasseisu kujutamisel mitte ainult sümboleid, vaid lausa tegelaskujusid. See võte ajas vist segadusse maestro Jaan Ruusi. Filmis on kolm olulist naiskõrvalosa: Juhani rahulik abikaasa (Garmen Tabor), ülitundlik eluheidik Maria (Maria Avdjuško) ja salapärane Anu (Jaanika Juhanson), kes kehastab esmapilgul üsna tavapärast armukest. Ruus, kes andis „Maastikule mitme kuuga” neljapallisüsteemis kolm küsimärki, kirjutab, et Anu puhul on tegu „justkui kummist, ilma miimikata naisega”.4 Mulle Juhansoni osatäitmine „kummist” muljet ei jätnud, kuid Ruus tabas oma sõnastusega tahtmatult märki (kuigi valest suunast). Mingis mõttes on Anu tegelaskuju tõesti „kummist”. Väga võimalik, et ta on Juhani väljamõeldis; väga võimalik, et Anu on kehastunud unenägu, unenägu naise vormis, puhas kujutlus, jahe miraaž; miski, mis püüdleb tegelikkusest täiesti vabaks, mis kehastab mehele võimatut vabadust. Sellise interpretatsiooni jaoks antakse vaatajale hulgaliselt visuaalseid vihjeid. Esmakordselt ilmub Anu Juhanile episoodis, kus Juhani poeg Ülo (Keiro Mägi) teeb kergejõustikuhallis trenni, hüpates kaugust. Keset hoovõturada asetsevad aga kohvikulauad ja toolid, kahel neist istuvad Juhan ja Anu. Esimesed repliigid vahetatakse justkui telepaatiliselt, suud avamata. Stseen pole kõnekas ainult seetõttu, et Toomik seob siin õnnestunult realismi ja sürrealismi, argise ja unenäolise, vaid et selline olukord on seotud Anu ilmumisega. Ilmne vihje antakse ühes pealtnäha läbinisti argises olukorras, kus Juhan võtab Anu Tehnika ja Väike-Ameerika tänava nurgal auto peale. Auto kihutab, lendab kaamerasilmast üha kaugemale, sulandub maastikku ning siis näeme meest ja naist autos teineteisele grimasse tegemas. Grimassid sümboliseerivad unistuste peibutavat vabadust, vabadust teha seda, mis parasjagu pähe tuleb, vabadust ennast lahti lasta, gaas põhja vajutada. Sellist vabadusetunnet võimendab praetud sperma söömise stseen: siin ei pea nägema mitte niivõrd autori šokeerimissoovi, vaid loo peategelase vabadusiha sümbolit. Kui näha Anus Juhani kujutlust, unenägude ja unistuste naist, kes kingib kas grimassitamise või kirglise seksi näol mehele tükikese illusoorset, inimese sisse lukustatud vabadust, muutub sperma söömise stseen vastupidiseks sellele, mida see näitab. Pealispinnal on kõik äärmiselt füüsiline: seksimine, Anu alastiolek, sperma tilgutamine vagiinast pannile, selle praadimine ja söömine. Kuid juhul, kui tegu on kujutluspildiga, nägemusega, soovkujutelmaga, muundub füüsilisus hoopis omaenda võimatuseks, märgiks Juhani suutmatusest oma kehast välja ulatuda, oma keha teisele jäägitult anda (unistuste naine sööb tema spermat nagu praemuna), Juhani isoleerituse illustratsiooniks. Me näeme vabadust, mis on võimalik ainult kujutluses, inimese sees. Nimetatud stseen ei asu vaakumis – sellele järgnev vaid võimendab nähtu unenäolisust, kehatust. Juhan laob kodus palehigis puid, olles kogu täiega tagasi argisuses, püüdes sellest ebaõnnestunult põgeneda.

*
Ma ei kasutanud väljendit „inimese sees” juhuslikult. Toomiku puhul tundubki tegelikkuse ja kujutluse vastuolu ilmnevat sees- ja väljasolemisena. Kriitikuid on pisut segadusse ajanud Maria tegelaskuju – kes ta Juhanile on, kas armuke, õde või endine naine? Mu arust pole see küsimus ülepea tähtis. Tähtis on see, et Maria sõnastab ja kehastab sees- ja väljaspoolsuse vastuolu. Maria räägib korduvalt, kuidas mingid inimesed „käivad” tema „sees”. Kui Juhan palub metsas elaval Marial ennast autoni saata, ei taha ta, et Maria satuks kokku mööda teed liginevate võõrastega, sest ta kardab, et nad võivad Maria sisse minna. Maria palub korduvalt Juhanit enda sisse tulla. Seda palvet võimendab Juhani kasvav vastumeelsus Mariat aidata. Maria väljanägemine ja Juhani enesetunne on korrelatsioonis.
Maria karakter annab mõista, et Toomiku nägemus seesolemisest tähendab (ainsat?) võimalust ületada füüsilisuse piirid. Seesolemise kontekstis asetuvad kolm põhilist naistegelast väga selges ajalises järgnevuses: Abikaasa kui naine, kes ei ole juba aastaid Juhani sees olnud, kes asetseb väljas mis väljas, Maria kui naine, kes tahab, et Juhan temasse tuleks, ja Anu kui naine, kes on loo jutustamise hetkel Juhani sees. Muide, seesolemise motiivi võib samuti Toomiku varasemas loomingus kohata. Maalil „Jeesuse hommikune väljaoksendamine” on „okse” inimesekujuline, s.t oksendava inimpea seest väljub teine (või seesama) inimene. Lähedase motiivi võib leida 1991. aastal maalitud „Tantsijast”: heleda inimfiguuri sisse ulatuvad teiste figuuride käed, inimese keha moodustub teiste inimeste jäsemete kaudu. „Maastikus mitme kuuga” tuleb seesolemine mängu juba filmi alguses, kui Juhan räägib telefonis oma surnud sõbra Jaaniga, imestades, et too on elus – Jaan on Juhani sees veel alles.
Juhan avaldab vahepeal kahtlust, kas Jaani ongi kunagi olemas olnud. Kui selline küsimus esitatakse kellegi teise kohta, ei ole raske eeldada, et sama dilemma võib küsijal tekkida tema enda suhtes. Küsimus enda seest väljumisest sisaldab ja sisendab seega nii lootust kui hirmu. Seetõttu võib väita, et Toomik uurib talle omasel moel inimese „mina” küsimust. Kui võtta teised inimesed inimese seest ja eest ära, mis jääb alles? Enamgi. Äkki selline küsimus tähistabki inimese „mina” tuuma? Sellise interpretatsiooni illustreerimiseks on korraks vaja pöörduda tagasi Anu tegelaskuju juurde. Kui Anu on kujutlus, kes kehastab vabadust teha asju, mida pole võimalik teha, siis pole selline kujutlus vabastav. Üle oma varju ei hüppa: Juhan võtab oma suhtumise inimestesse kaasa oma kujutlustesse. Ka enda sees ei saa Juhan täielikult enda seest välja – ja seetõttu ei ulatu ta õieti kellenigi, isegi unistuste kehastuseni. Juhan ei taha olla sees ega väljas, ta tahab mõlemat ning eikumbagi, ta võngub kusagil seesoleku ja väljasoleku piiril. Ta alandab Mariat, aga ühtlasi märgistab koera kombel Maria telgiümbruse ja korteri kui oma territooriumi. Ta tahab omada, aga mitte omaks saada.

*
Reaalsus tekitab Juhanis tülgastust, aga kujutlus pettumust. Miks? Sest Anu hakkab Juhani leigusele vastu. Kui Anu oleks tegelane raamatus, saaks temast ühel hetkel rääkida metafiktsiooni võtmes kui tegelasest, kes hakkab elama oma elu ning minategelasele või autorile vastu töötama. Filmikeeles väljendub see motiivis, mille kohaselt Juhan ei suuda hoida Anu talle kõige mugavamas positsioonis, ühtaegu lähedal ja eemal, kontrolli all. Spordihalli stseenis mainib Anu kedagi Sveni (Antti Reini), kellega ta elama hakkab: Anu sisenemine filmi juhatab ühtlasi sisse tema paratamatu eemaldumise peategelasest. Sveni kohtame hiljem ühes tühjas unenäolises majas, millest kaamera aeglaselt läbi ujub, kuni jõuab kauni diivanini, kus Sven ja Anu poseerivad. Sven tõuseb ja lükkab lahti seina, mille tagant ilmub tantsijanna punases. Seejärel näeme jälle Juhanit ärkvel oma abieluvoodis ning korraks heiastub talle, et Anu on tema kujutlusilmast väljunud, seistes siluetina koridoris – mis ainult võimendab Anu kättesaamatust. Juhan on loonud kujutluse, mis on kasvanud servapidi tema haardeulatusest välja: Anul on Sven ja salapärane tantsijanna raamaturiiuli taga. Võib-olla on koguni nii, et ükski kujutlus ei kuulu selle loojale, sest kujutlust pole võimalik füüsiliselt kombata, kehatust olekust välja tirida, mistõttu on ka kõige selgem ja kestvam kujutlus unenäo veresugulane. Loomulik, et Anu valmistab Juhanile samasuguse pettumuse nagu kõik teisedki, reaalselt eksisteerivad olevused. Anustki peegeldub tagasi Juhani isekus: seda kujutatakse rabastseenis, kus Juhan vaatab tundetult pealt Anu rabelemist mudas, mis püüab naist neelata. Kujutlus kui kaunis maastik, mille pinnas on tegelikult reetlik.
Seega, asetus on lihtne. „Maastik mitme kuuga” seab vastamisi lihtsa eksistentsialistliku idee inimese võimetusest enda seest välja saada ning selle idee eri nurkasid kujutavate sümbolite rohkuse. Siit aga algavad ka filmi probleemid.

*
„Maastik mitme kuuga” jätab oma sisutihedusest hoolimata mulje kui lühifilm, mis on poolvägisi venitatud täispika mängufilmi piirile. Sellise mulje taga on mitu põhjust. Esiteks ülesehitus. Filmil on iseenesest tore puänt, mis võimaldab pärast punase tantsijanna ilmumist tõmmata seoseid David Lynchi loominguga – mäletatavasti mängisid inimese keha ja jänese peaga tegelaskujud olulist rolli „Siseimpeeriumis” („Inland Empire”, 2006). Ometi paljastab eelneva tonaalsusega järsult vastanduv puändilikkus ka loo narratiivse nõrkuse: selleks, et pigistada iseenesest kõnekast konfliktist ja peategelase sisepingest välja peaaegu täispikk linalugu, on Toomik kasutanud stseenide venitamist ja motiivide kuhjamist. Need kaks võtet aga ei mängi alati välja.
Stseenide venitamine mõjub siin-seal filmi tempole halvavalt. Mitte et mul oleks midagi rõhutatud aegluse vastu, vastupidi. Kuid kohati tulevad aegluse traagelniidid nähtavale ning aeglusest kui vahendist saab eesmärk. Mõned näited. Filmi eksistentsialistliku hoiaku osas mõjub tabavalt stseen, kus Juhan hakkab keset ööd muru niitma – absurditundele vastatakse absurdse tegevusega. Muruniitmist näidatakse kõigepealt eemalt, aga seejärel veel koguni 50 sekundit lähedalt. Tõsi, viimast katkestab lühike, õunpuulik kaader naabrite perekonnast, kes seisab tardunult aknal ja vahib muruniidukiga edasi-tagasi saalivat Juhanit. Selline rakurss tundub tarbetu: olukorra absurdsus oleks ilmekam ilma vaikiva perekonnata, asi olnuks selge ka circa minut lühemalt. Samalaadse venitamise mulje jättis stseen, kus Juhan kõnnib minuti või enamagi kestel postkastini ja märkab tee peal tigu. Või pisut irdu episood mere ääres, kus lapsed leiavad linnupesa ja peksavad munad kividega puruks. Ühes öises lõigus näidatakse kõigepealt laeva Tallinna lahel, siis poole minuti jooksul voodis lamavat Juhanit, kes lööb lõpuks käsi kokku, kusjuures jääb arusaamatuks, miks ta seda teeb. Seejärel näeme Juhanit pimedas kodus kõndimas. Selles kolmeosalises episoodis mõjub keskmine ja kõige pikem stseen kui juba teada asja ülenäitamine.

Tundub, et aeglusega liialdamine on seotud vajadusega näidata kõikide asjade võimalikku tähenduslikkust, mis toob kaasa liialdamise nii aegluse kui tähenduslikkusega.

Siit koorub välja teine vastuolu. Tundub, et aeglusega liialdamine on seotud vajadusega näidata kõikide asjade võimalikku tähenduslikkust, mis toob kaasa liialdamise nii aegluse kui tähenduslikkusega. Kui Anu küsib Juhanilt „Kas sa enam üldse millestki vaimustud?”, siis mõjub see sama kohatult kui too kuulus koht Paul Thomas Andersoni „Magnoolias” („Magnolia”, 1999), kus väike poiss ütleb taevast sadavaid konni jälgides: „Selliseid asju juhtub”. Peangi seda lauset iseenesest suurepärase Andersoni peamiseks loominguliseks libastumiseks: miks sõnastada seda, mis on niigi selge, niigi nähtav?

*
Suurem probleem on mitmete huvitavate motiivide ripakilejätmine, mis annab kohatisele visuaalsele ja verbaalsele üleseletamisele vastupidise efekti. Need motiivid justkui on põhiliste süžeeliinidega seotud ja ei ole ka. Filmi algust niivõrd tugevalt mõjutav Jaan ei tule enam tagasi. Iseenesest pole selles midagi probleemset: püss seinal ei pea alati hiljem pauku tegema, vastupidi, see võib sootuks seinalt kaduda, kuid „kaduvaid püsse” kuhjub filmi jooksul päris palju. Juhani sõbra Alari (Elaan, kelle pärisnimi on samuti Alar) arvutiekraanil on abstraktne ja sümmeetriline pilt, mille tähendust nõuab too oma joomakaaslastelt üsna kurjal toonil, lisades lõpuks: „Homme tuleb siia üks mees, kes teab täpselt, mis selle pildi peal on”. Juhan küll tuleb Alarile külla, aga sel teemal enam juttu ei tehta, nii et Elaani mängitud jorss kipub jätma lihtsalt pisut kohtlast muljet, kuigi nii pole see vist mõeldud – seda enam, et Elaani, Toomiku vana „võitluskaaslase” naha all virdab mingi hullumeelne energia. Ühel hetkel näeme „Maastikus mitme kuuga” motiivi, mida Toomik on kasutanud tulemuslikult oma huvitavas poolvideos-poolfilmis „Armulaud” – ühtaegu ähvardavat ja kutsuvat puude rivi, metsistunud alleed. Kuid seegi motiiv vilksatab korraks ja kaob siis teiste vahele. Mingil hetkel tülitab Juhanit poes mingi venelane, kes väidab, et nägi teda öö­klubis. Kogu lugu. Miks on Sven päritolult soomlane? Toomik võtab kesksete liinide taustal mõne elemendi, nii et element hakkab omandama sümboli või seose piirjooni ja mõõtmeid, ning jätab siis selle elemendi kõrvale, et liikuda uue juurde. Sedasi hakkab tähenduslikkus (justkui) kuhjuma, aga – kasutades juba mainitud motiivi – allee ette kuhjub lõpuks võsastik. Võib-olla oligi see Toomiku eesmärk. Siiski tundub mulle, et iseenesest kõnekad (või kõnekana mõjuvad) elemendid hakkasid lõpuks loo lihtsat alusideed varjama ning kui mõnele vaatajale tundub „Maastik mitme kuuga” segane, siis päris lõpuni pahaks seda alati vist panna ei saa. Mingitel hetkedel tundub maastikul olevat liiga mitu kuud, kuigi tegelikult piisab kahest: sellest, mis valgustab hämarust Juhanist väljaspool, ja tollest nähtamatust, mis kummitab Juhani sees.

1  Tõnu Kaalep, Ei saanudki kohvrit tagasi. Postimees, 4. X 2014.
2 Hanno Soans, Tagasi Toomiku juurde. Rmt: Jaan Toomik, Kumu kunstimuuseum, 2007, lk 72.
3 Ursula Nõu, Jaan Toomik: olen kunstnik, kes täidab tühje kohti. Eesti Päevaleht, 11. X 2014.
4 Jaan Ruus, Elu pärast surma. – Eesti Ekspress 8. X 2014.