Mängitsemine ulmeilmas

Jaan Ruus

(Sirp ja Vasar, 28. IX 1979) Äsja linastunud „„Hukkunud Alpinisti” hotelli” liigitab reklaam psühholoogiliseks detektiivfilmiks. Temas „on teaduslik-fantastilist eksootikat ja kodanliku maailma sotsiaal-eetiliste probleemide kriitilist analüüsi”. Kõiki neid nähtusi esineb teoses tõesti ja on küllalt raske eritleda sellest, köitvate üksikkaadrite mõjust siiski sugenevat rahulolematust.

Mäletame hästi „Viimset reliikviat“, mis eesti filmi levirekordina on publikut toonud  juba 50 (!) riigis: romantiline seiklusfilm, vaatemõnu lisavad tänapäevased vihjed. Aegajalt saadavad tegevust laulud, mis nagu vaatlevad toimuvat eemalt, kommenteerivad ja lisavad sügavust. Saame filmi, milles tõsimeelne ja lapselik vaataja näeb ürgromantilist muinasjuttu, haritud vaatajale pakutakse tõsimeelsusest eemaldumiseks irooniaprismat. G. Kromanov leidis võimaluse teha vaatemäng mitmekihiliseks, ja kui soovite, pöörata žanr pahupidi.  Võib arvata, et „„Hukkunud Alpinist” hotell” köitis G. Kromanovi samuti erinevate mängude lubamisega ühe mänguloo sees. Võtta detektiivilugu, arendada teda vastavalt žanrile, lisada aeg-ajalt sellest žanrist võõrutavaid elemente ja lõpuks kasvatada sellest välja hoopis midagi muud, väga tõsist – pöörata jällegi lugu ümber. Ja nii on ka G. Kromanov talitanud. Oma kavatsustele siiski adekvaatset tulemust saamata. 

Vendade Strugatskite põnevas, kuid ometi häguses loos (ilmus ajakirjas „Junost” 1970. aastal) on lavastajat köitnud sotsiaalsed projektsioonid: standardtsivilisatsiooni silmaklapid, väikekodanliku mõttelaadi kriitika. Elava elu mahtuvus normkaanonitesse; hoiatus: ka harjumuspärastel, sissetallatud radadel liikumine on ohtlik; kartus: läheme uutele nähtustele ikka vastu lausa vankumatute eelarvamustega, jättes arvestamata selle, mis  ammugi öeldud, nimelt meie praktika, terve mõistus on meie eelarvamuste kogum. Kõik see avaldub ühe detektiiviloo vormis. Tänapäeva kinematograafia, kohanud edukat duellanti televisiooni näol ning olles temaga ikka veel ebamugavas vahekorras, soovib filmi vormiks põnevaid sündmusi, erutavat tegevustikku pinevil hoidma vaatemängupileti lunastanud publikut.. Kuid „Alpinisti hotell” pole ainult detektiivilugu Lisanduvad müstifitseerivad  irratsionaalsed elemendid, alates minategelase, politseiinspektor Glebsky (Uldis Pucitis) esimesest kaadritagusest kommentaarist, Olafi (Tiit Härm) jäikloogilisest arutelust biifsteegi üle piljardilaua taga, proua Mosese (Irena Kriauzaitė) liialdatud täpsest artikulatsioonist. Irratsionaalsed seigad sagenevad. Pansionipidaja Snewahr (Jüri Järvet) kuulutab meile n-ö inimese olemise kolmandat võimalust  – zombi.

Detektiivfilm, mis ju õieti, jah, algusest peale soovib teatavat salapärasust (üksik, kõrgmägedesse isoleeritud luksuspansion, salapärane politsei kutsumiskiri, koridori laes alpinismi harrastav balletlik füüsik, taotleb ülekasvamist thriller-horror-ulmefilmiks. Ilmub salapärane Luarvik-Luarvik (Sulev Luik). Möödub kaks kolmandikku seansiajast, ikka ja ikka sõlmitakse veel tegevust, siis tõmmatakse  see kärsitult kokku ja pikali piljardilaual, püstolisuu ees peab Hinckus (Mikk Mikiver) ühes kiirkõnelises monoloogis enamikule süžeemõistmise küsimärkidele andma vastused (mis loost endast ei tulene). Avastatud ja inimkonnas pettunud teisplaneetlased peavad põgenema.

Ei saa nad, meie jaoks ju üleloomulikud olendid, bernhardiineri alt kätte oma jõulukohvrit (ka neil energiakriis!), lõppeks pagevad nad suuskmasinatel,  kuid bandiitide valge helikopter tulistab nad kesk kauneid kõrgmägesid, nende raketistardiplatsi lähedal surnuks. Kriitikas on kinnistunud arvamus, et Kromanov on hea psühholoog ja oskab luua atmosfääri. Siin on tal aga juba stsenaariumis näitlejarollid rohkem märgid kui karakterid. Edasi: detektiivloole thriller’i elementide säärane lisamine ei anna põnevust, tekitab pigem ebamäärasust ja hägust igavust. Ootamatuks  lõpu ümberpööramiseks saab kasutada vaid publikule tuttavat žanrit, thriller-ulmefilm on aga meil veel ebamäärane nähtus. Võimalik, et usaldamatusest oma teostuse suhtes lisab lavastaja lõppenud filmile (nüüd juba jäigastunud, kaitseseisukorras oleva) politseiinspektori monoloogi, milles öeldakse veel kord välja, mis juba selge, nimelt et see vapper mees, kes esindab meiegi teadvust, lähtub kriitilises situatsioonis ikka normist, loogilisusest, õiglusest, mida ta samastab. (Vormiselgituslikult võttes on see lõpp ühtlasi peategelasest politseiinspektori meenutusmonoloogi lõpp, kusjuures tagasivaatavaks (sise)monoloogiks osutub õieti terve film.)

Paradoksaalne on aga, et lavastajataotlus ei realiseeru pildilahenduses. Kunstnik Tõnu Virve ehitab tegevuspaiga, „Hukkunud Alpinisti” hotelli keset mägede rahu tehiskeskkonna mudelina. Filmis näeme rahvusvahelist  disaini, kuid ka kogu meie kujutava kunsti selle kümnendi laade: paneme tähele V. Künnapu majade-suvilate siluette, interjööri osadeks on T. Vindi maal, V. Vinni graafika, üksikutes kaadrites usume märkavat A. Keskküla ja A. Toltsi maalide maailma. Isegi R. Tammiku ruudulist laudlina arvame nägevat. Kuid meie kujutav kunst esitab tsivilisatsiooniajastu tehismaailma kainelt ja kirjeldavvaatlevalt, filmi pildis aga ei domineeri mitte  tehislik-ratsionalistlik alge, vaid kujunduse disainist hoovab siin suurilmlikku, kuigi anonüümset luksust. Pilt, mis peaks rõhutama tehisliku tsivilisatsiooni dogmaatilist ratsionaalsust, lummab meid hoopis olmeliselt ja sunnib naisvaatajat sõbratarilt pärima: „Kuidas saaks endale sellise kleidi, nagu kannab proua Moses?”

Jüri Sillart on viimastes filmides pannud endast kõnelema kui väga andekast operaatorist,  mida ta kahtlemata on. Sellegi töö puhul sai ta iga-aastase NSV Liidu Keemiatööstuse Ministeeriumi auhinna (seekord III auhind) kodumaise värvifilmi parima kasutamise eest. Kuid viimastes töödes („Aeg elada, aeg armastada”, „Surma hinda küsi surnutelt”, ka „„Hukkunud Alpinisti” hotell”) näeme filmi kui tervikprotsessi asemel operaatori visuaalse maailma domineerimist. Teose peategelaseks saabki justkui tema. Audiovisuaalne maailm  peaks ikka väljendama kontseptuaalset taotlust ja väljendatav segunema kõigi komponentide kogusummast. Praegune tulemus aga sunnib, nii paradoksaalne kui see ka poleks, kõnelema kunstniku- ja operaatoritöö objektiivsest ebaõnnestumisest. Kummaline küll, ent nende briljantne tegu saavutab suhtelise iseseisvuse ja meelitab meid eemale lavastajaeesmärgist (mida ei tee S. Grünbergi muusika). Taotledes suurejoonelisust, pakuvad kunstnik  ja operaator ülegi, see aga kisub mängu kiiva, lisab koguni provintslik-tehislikku maiku. Niiviisi saame filmi, milles kunstniku ja operaatori läbi ei võimendu oluline; pole töös ka ei hirmu, õudu ega põnevust.

Lavastaja tahab öelda: elus ilm on liikumises ja muutumises. Inimese vaim peab olema vaba dogmadest. Ta peab olema lahti uutele võimalustele. Kuid lavastajamõte on liiga alasti: vihjed inimeste robotlikkusele ja normnukulikkusele  jäävad veenva arenduseta. Ka ei saavuta inspektori kaadritagune kommentaar niisugust võõritusefekti, nagu seda tegid „Viimse reliikvia” laulud. See tugeva ja sihikindla režissööri möödasõnum, kes on valinud endale väga tugeva sugestiivse jõuga partnerid, kuid – partnerid ei osutunud mõttekaaslasteks ja mäng ei tulnud välja. Vaataja ei tunne end osalisena õuduse-põnevuse-irratsionalismi maailmas, kus kooruvad alasti inimliku eksistentsi süvaprobleemid.  Ja ta kahtleb selleski, et mängijad ekraanil oma mängu usuvad: nad paistavad rohkem tegevat head, (maha valetagasihoidlikkus!) kõrgkunstilist tööd. Ja nende selja taga aimame üht nähtamatut, kes sellesse mängusse usub, kuid kes seda õieti juhtida ei suuda – lavastajat. Iseenesest ei saaks kõikidele filmi komponentidele ega ühelegi näitlejavalikule midagi ette heita. Kõik on oma ala meistrid (mõelge  või Sulev Luige suhteliselt väikesele osale). Aga dirigent (lavastaja) peab panema orkestri mängima tema tõlgenduses ja saavutama emotsionaalse haaravuse.

Tegemist on professionaalse tööga, milles mitte ainult latt polnud küllalt kõrgele seatud, vaid selle asukohtki polnud osavõtjatele küllalt mõistetav. Ent parem olgu lõpuni realiseerimata, komplitseeritud taotlused kui lihtne meelelahutuslikkus ja plaanitäide seitsmekümnendate  aastate alguse laadis.