Metsik ida ehk piirilinn Tartu

Tartu muutub dokfilmikasseti „Metsik lõuna“ visioonis piirilinnaks, mida ta muidu meie teadvuses justkui ei ole.

TÕNU ÕNNEPALU

Lühidokumentaalfilmide kogumik „Metsik lõuna“ (Eesti, 134 min). Režissöörid Eva Kübar, Andrey Paounov, Andris Gauja, Jaan Tootsen, Ülo Pikkov, Carl Olsson, Viesturs Kairišs, Maria Aua.

Selle filmikasseti kui terviku kõige suuremaks tugevuseks on vahest see, et pool selle autoreist on välismaalased (kaks lätlast, üks bulgaarlane ja üks rootslane), sest eks ole värske, süütu pilk meile tuttavatele asjadele alati valgustav. Ja see valgus laseb neil paista pisut eksootilise, imelikuna.

Dokumentalistika on muidugi alati armastanud eksoote, marginaale, väljasurevaid või juba (peaaegu) väljasurnud kogukondi, kombeid, kultuure. Miskipärast tahaks ju ikka krahmata Aja lõugade vahelt kõike seda, mis kohe-kohe selle koletise kurku on kadumas. Pealegi paistab loojangukiirtes kõik kuidagi poeetilisem ja väärikam.

Just niisuguste kaduvate või lausa kadunud maailmade päästmisega filmilindil (ühel juhul ongi tegemist lindiga!) ongi suuremal või vähemal määral tegemist lausa viies filmis kaheksast. Õieti ka kasseti Eva Kübara avafilmis, „Hilda Ha. Võrgust väljas“, kuigi see näitaks justkui hoopis ühte tulevikuutoopiat, midagi väga moodsat, unelmat elust väljaspool kõiki neid ahvatlevaid ja ahistavaid võrke. Aga kas elu „võrgust väljas“ ei ole nimelt elu, nagu ta oli vanasti?

Hilda Ha on noor saksa naine, kes on võtnud oma imikust tütrekese kaenlasse ja tulnud elama ühele Võrumaa künkale, off-grid, teinud teoks nii paljude noorte naiste (ja meeste) unelma justkui täielikust autonoomiast, elust väljaspool oma aega, kaugel, rajamaal, puhtuses, metsikuses. Eks see Euroopa (Liidu) idaserv paistagi Saksamaalt tulles parajal määral metsiku maana. Meile paistab see pigem tavalise Lõuna-Eesti kultuurmaastikuna, kust traditsiooniline taluelu on taandunud, jättes maa vabaks temataolistele eksperimentaatoritele, pakkudes siiski veel suhteliselt inimsõbralikku keskkonda (poolavatud maastik, teede olemasolu, tsivilisatsiooni mugav lähedus). Aga jah, Saksamaal, nagu Hilda Ha isegi tunnistab, poleks niisugune asi võimalik. Et ehitad kuhugi suvalisse kohta majakese ja siis eladki seal koos oma titaga täiesti oma tahtmist mööda. Tõepoolest, Eestis on veel järel seda ääremaade metsikust ehk vabadust, mille üle tasub uhke olla. Film ise on aga suurepärane ajastudokument, näidates meie aega just selle kaudu, mis ta olla tahaks, aga ei saa. Ei pääse me siit ei minevikku ega tulevikku, tuleb ikka kuidagi selles võrgus hakkama saada, millesse meie oma aeg meid püüdnud on. Hilda Ha elu teeb eriliseks põhiliselt see, et tema majakeses pole elektrivoolu ega kraanivett. Muidu elab ta nagu tänapäeva inimene ikka. Kuskilt (võrgust!) peab tulema raha, mis tal niisugust elu elada lubab. Jutt oma kätega ehitatud majast on ilmselge liialdus. Küllap ta seal oma kätega ühte ja teist teinud on, aga detailid, nagu pildilt näha, pärinevad siiski vabrikust ja küllap ka majakese kokkupaneku juures siiski mõni ehitusmees abiks oli. Talvisel ajal saab pesemas käia lähema linnakese veekeskuses, toidu saab muidugi ostukeskusest jne. Ma ei näe selles eluviisis küll mingit erilist võrgust väljas olekut. Pigem on see küünlavalgel pliidi peal lumest vee sulatamine veel üks mõeldav nauding, mida kogeda, kui võrgus pakutavad naudingud on iiveldamiseni ära tüüdanud. Kuid selle kõige näitamine ilma hinnanguid andmata (mõni teine vaataja võib seal näha hoopis midagi muud kui mina nägin!) on just see, mida ühelt dokumentaalfilmilt ootad. Et ta näitaks midagi, mida ise naljalt näha ei saa, aga jätaks selle üle otsustamise täiesti sinu enda hooleks.

Avafilm annab muidugi ka kammertooni kogu kassetile ja mida edasi vaadata, seda selgemaks saab, et tegemist on rännakuga mööda piire. Või isegi piiri. Tartu muutub selles visioonis piirilinnaks, mida ta muidu meie teadvuses justkui ei ole. Aga natuke kaugemalt vaadates, muidugi! Piir on sealt ju kiviga visata. Natuke maad mööda Emajõge ja ongi Peipsi. Ja Peipsil piir.

Peipsiveere vanausuliste elu ja kombed on siin kohalikus kultuuriruumis juba kergelt kitšiks saanud, samamoodi kui kõik need Kihnu ja Muhu mustrid. Kaduvad kogukonnad muutuvad oma viimases vaatuses turistlikuks huviväärsuseks. See on nende viimane võimalus ja ühtlasi hukatus. Suvisel ajal seda nn Sibulateed külastada on juba lausa vastik või igatahes imelik. Külatänavat ummistavad sise- ja välisturistid, kes seal tähtsa tarbijanäoga ringi patseerivad, rahakott näpus. Ettevõtlikumad kohalikud (kui mitte kohalikeks maskeerunud ärimehed) on ennast sisse seadnud müügilettide taha. Aga õuedest-hoovidest ja sibulapeenarde vahelt piidleb sind nii mõnigi võõrastav pilk. Tundub, nagu oleks kohalikest tehtud vastu nende tahtmist ühe etnograafilise teemapargi tasuta töötajad.

Ka kuulsad karakatid, need imelikud isetehtud sõidumasinad, millega talvel Peipsi jää peal käiakse, on meie jaoks ammu osa sellest Peipsiääre eksotismist ja kitšist, aga kaugelt (Bulgaariast) tulnud vaatlejasilm oskab neid imemasinaid ja kõigepealt nende tegijaid näha puhta pilguga (Andrey Paounovi „Parim päev karakatile“). Jah, need läbi tuisu ja udu esimeste piiripostideni kihutavad vanamehed on omamoodi eksistentsiaalsed ratsanikud. Nende osaks on kuuluda mitte kuhugi, olla võõrad mõlemal pool, ollagi piiriasukad. Ega see neile enestele suuremat muret ei tee. Eks me siin maal ole kõik piiriasukad, aga jõuame me sellest siis aina mõelda? Elame, nagu inimesed ikka, oma elu etteantud tingimustes ja neid jõudumööda muutes (näiteks vanadele Volvodele või mersudele Vene lennukite rattaid alla kombineerides), aga lõppkokkuvõttes ikka nii, nagu oleks just siin – maailmade piiril! – maailma naba.

Mis tahes piiripealne relikt- ehk jäänukkultuur üldiselt kaob varem või hiljem, sest see, mis on kummalgi pool piiri ja mis on nii palju massiivsem, neelab ta alla, korraga mõlemalt poolt. Niisugust kadumist otse meie silme all dokumenteerib Viesturs Kairišsi Piirissaare-film „Eluteelised“. Ühe kultuuri loomulik surm. See tuleb lõpuks ikka seestpoolt, huvi kadumisest, unustusest. Sümboolne, et just see kaduva maailma viimaseid helke püüdev film on võetud filmilindile. Ikkagi midagi materiaalset! Me ju tahamegi, et meie elu ja mälu jääks tunnistama midagi materiaalset, kuigi see, mis päriselt tähtis oli, sulab teistesse eludesse ja mäludesse ning saab hoopis niimoodi osaks – igavikust!

Erilise dokumentalistliku kangelasteosega on aga hakkama saanud Ülo Pikkov, tehes filmi, ja nimelt dokumentaalfilmi, ühest elust ja maailmast, mida enam ei olegi. Ei tea, kas siin aitas kaasa autori animaatorikogemus või teema eriline isiklikkus, aga filmi ära näinuna oli tunne, nagu olekski kohtunud Ülo Pikkovi Petserist pärit vanavanaemaga, kuigi temast sai näha vaid paari fotot ja kuulda paari legendi.

Aga kui piirialade vanad kultuurid ka kaovad, siis tekivad uued piirialad ja nende kultuurid sinna, kus seda ei ootakski. Carl Olssoni „Maja“ on ehk selle kasseti kõige meisterlikum, läbikomponeeritum ja klassikalisem dokumentaal. Sest eks kõige põnevam olegi see piiripealsus, mis on otse meie keskel, need peidetud maailmad, mis on peidetud otse meie silme alla. Ma olen ikka tahtnud kiigata kõigi nende paneelikate korteritesse, ja mitte niivõrd korteritesse, mida ma olen ju ka näinud, kuivõrd sealsesse ellu, mida ma ei ole elanud. Paneelikakorteri elu on kahtlemata senimaani ja jätkuvalt kõige levinum elamistüüp (kui nii võib öelda), mida siit maalt, olgu Põhja- või Lõuna-Eestist, leida võib. Asugu need imelikud ühe ajastu kastmajad siis Lasnamäel, Annelinnas või mõnes endises „keskusasulas“. Aga kõige tavalisem ongi mingis mõttes kõige piiripealsem, kõige võimatum. Mismoodi elatakse neis ühesugustes elamiskarbikestes? Olssoni film on justkui autopsia, lahkamine. Ja lõhki pole lõigatud mitte niivõrd ühe paneelmaja, kuivõrd Elu enda kõht. Ja siis jälle kinni õmmeldud. Pole midagi teha. Lootusetu juhtum. Jah, see on inimeste tavaline elu. Jah, igaüks täiesti uskumatu.

Tõesti, dokumentalisti kaameralääts moondab eksootiliseks ka kõige harilikuma elu. „Maja“ kujutab mõnes mõttes ürgtavalist Tartut, mitte romantilist ülikooli- ja Emajõelinna, vaid seda, mida Tartu kõige rohkem tegelikult on: piirimaa provintsilinnake, kus inimesed elavad põhimõtteliselt sedasama harilikku inimeseelu, mida nad elavad kõigis maailma väikesepoolsetes, kuhugi ääre peale unustatud linnakestes. Korduvad elutoad, diivan, kapp, aken. Kõik elanikud tunduvad pisut veidrad. Sest … nad ei ole seda üldse! Vähemalt enda arvates, sest kes siis enda arvates on veider? Omapärane, seda jah! Vene hiphopipoisid oma energilist asja ajamas ja vanem daam, kes metoodiliselt õpib koraali „Jumal, sul ligemal“. Tõesti, kumb on selles Ida-Euroopa piirilinnas eksootilisem, kas slaavi metsikus või luterlik lüürika?

Aga ma näen, et kaheksast filmist olen jõudnud mingi sündsa mahu piires peatuda vaid viiel. Ometi, kas pole tähtis meelde tuletada, et kusagil selle „metsikuse“ keskel tehakse ka teadust, ja üldse mitte tavalist, vaid lausa piiripealset (Andris Gauja „Vaatamise kunst“) ning et lisaks raskolnikute ja setode hääbuvatele päikesesüsteemidele asub kusagil selles Kagu-Eesti galaktikas ka samamoodi hääbuv Päris-Võrumaa külaelu kogu oma värvikuses, mille taaselustamiseks tuleb juba mängufilmi vahendid appi võtta, nagu seda teeb Jaan Tootsen („Ellujäämise kunstnikud“)? Rääkimata sellest, et kõik see – Emajõgi, Tartu, piirid ja piiritus – võib kokku olla ka unenägu, mida näeb üks kass (Maria Aua „Jõgi ja kass“).