Michael Manni film-néon

Jan Kaus

?Collateral ? ohtlik reisija? (?Collateral?, USA 2004). Re?issöör Michael Mann. Osades Tom Cruise, Jamie Foxx, Jada Pinkett Smith, Bruce McGill. Tallinna Kobarkinos ja Tartu Ekraanis. Öine külm neoonvalgus aitab luua michaelmannilikku üksindust.

1.

Michael Mann on üks neist harvadest praegu aktiivsetest Hollywoodi filmilavastajatest, kelle loomingu puhul võib kasutada sõna ?filmikunst?. Mann ei tee just sageli filme, kuid vähemalt 1990. aastatel lavastatud kolme linalugu ?The Last of the Mohicans? (1992), ?Heat? (1995) ja ?The Insider? (1999) võib rahumeeli pidada tähelepanuväärseteks.

Manni uusim film ?Collateral? haakub eelkõige eelnimetatutest keskmisega, pingsa krimisaagaga ?Heat? ? ja mitte ainult seetõttu, et mõlemad filmid kaevuvad Los Angelese elu hämaramasse poolde. Pigem viimistleb lavastaja oma uudisteoses nägemust, mis vormus ja arenes tema käe all juba 1980. aastatel, mil Mann oli seotud TV-sarjadega ?Miami Vice? ja ?Crime Story?; nägemust, mis leidis oma piirjooned ning piirid filmis ?Heat?, ning mis tegelikult teeb ?Collateral?i? üleüldse keskmisest tugevamaks teoseks, nii et võib koguni rääkida visioonist. Eelkõige visuaalne tunnetus päästab ?Collateral?i? elamuseks.

 

2.

Nii legendaarsete politseisarjade ?Miami Vice? ning ?Crime Story? kui ka eespool mainitud kahe täispika action-draama taustaks on suurlinnad (?Crime Story? puhul Las Vegas). Manni silmis ei jää suurlinn pelgalt ahvatlevaks dekoratsiooniks. Samuti oleks vale väita, et linn on Manni filmides omaette tegelaskuju. Just suurlinna kui teatud tüüpi ruumi eepiline elutus on asjaolu, mis kangastub Manni filmides ühtlasi peibutava ja hirmutavana ning mis justkui suunab kõiki tema loodud või filmitud tegelasi.

Samas ei avane ?Heat?i? ja ?Collateral?i? suurlinn  Los Angeles, kus elab rohkem inimesi kui Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus kokku, ka pelga urbanistliku, tehisliku põrguna, jäleda jäätmehunnikuna. Pigem on tegu purgatooriumiga, mille osa uksi viib tõesti kui mitte põrgusse, siis vähemalt olematusse.

Mida siis Mann teeb? Ta maalib paradoksaalse nägemuse. Ühelt poolt on suurlinn romantiline. ?Heat?is? vaatab varas Neil McCauley (Robert de Niro) alla öötuledes sädeleva linna peale ning võrdleb seda Havai saarte öise helendava merega. Romantiline linn domineeris Mannil ehk kõige rohkem just ?Miami Vice?is?; surmad stiilsetes ülikondades, palmipuude ja siniste basseinide vahel mõjusid alati ebareaalsena. Romantiline linn on peibutav, kutsuv, tuhandete võimaluste linn; see on linn, kus märjal asfaldil peegeldub kasiinode neoon.

Kuid nii ?Heat?is? kui ka ?Collateral?is? saab sellest peibutavusest optiline illusioon, olles seeläbi paradoksaalselt igas kaadris üha tajutavamalt kohal. See on illusioon, mis ei lahtu, mis on pidev, sest samas on tegu reaalsusega. Mann pakub nägemuse peibutavast optilisest illusioonist, mis on samas pidevalt kohal, mis on suurem, haaramatum ja paraku ka tähenduslikum kui inimelu selle sees. Manni linn on väga lähedal, kuid samas haardest väljas. Linn, mis jätab oma inimesed üksinda, kuid ei lase neid ka lahti.

?Collateral? laotab selle nägemuse vaataja ette metoodiliselt laiali. Manni erandlikkus Hollywoodi kontekstis avaldub just tõsiasjas, et samapalju, kui ta jutustab lugu, paneb ta rõhku sellele, kuidas, millises visuaalses kontekstis lugu jutustada. Selles osas on ?Collateral? keskendunum kui ?Heat?: siia on kogutud hulganisti filigraanseid kaadreid, esmapilgul juhuslikke, fokuseerimata, tähendusetuid; kuid seda ainult isikupäratu pildiroduga harjunud silmale. Näiteks kaader, kus keskne tegelane esiplaanil on udune, teravustatud on hoopis anonüümset tulederäga tagaplaanil. Loo sisse lõikuvad pildid, mis on filmitud ootamatust rakursist ja mille tulemusena näeb vaataja näiteks tükikest takso kapotiosast ja jällegi tuhandeid tulesid siinsamas kaugel.

Ma sattusin vähemalt kümmekonnale kaadrile, kus kusagil tagaplaanil, justkui juhuslikult ja kontekstist irdunult liiguvad maanduva lennuki tuled. Mäletatavasti leidis ?Heat? finaali just lennujaama maandumisraja otsas. Ühes ?Collateral?i? kaadris kihutab takso risti maanduv-möirgava lennukikere alt läbi.

Kui mõelda märksõnale ?öine takso?, mis on ?Collateral?i? peamine sündmuskoht, siis meenuvad eelkõige Martin Scorsese ?Taxi Driver? ja Jim Jarmuschi ?Night on Earth?. Mõlemad ääretult mõjuvad filmid, kuid kumbki ei visualiseeri öist taksosõitu sellise põhjalikkusega kui Michael Mann. Mitmed võtted on filmitud otse ülevalt, kaamera jälgib tänavarägastikus liuglevat taksot täpsest kõrgusest, kus objektid on eristatavad, kuid kus tuleb nähtavale ka laiem (arhi)tekstuur. Selle tulemusena tekib mulje, mis sarnane konstruktiivse abstraktsionismi taotlustega: täisnurga all lõikuvad jooned; tee, millega kaamera kaasa sõidab, ristub teedega, mis lõikuvad kaadrisse justkui kummalised asfaltruudud või -ristkülikud.

Mann armastab mängida üha rohkem ka tehisvalgusega, linna põhilise visuaalse substantsiga. Üks ?Heat?i? võimsamaid kaadreid näitab, kuidas Neil McCauley sõidab öises linnas helevalgesse tunnelisse; samas on tegu otsustava hetkega tegelase elus; auto reaalne suunamuutus tähendab ka sümboolset otsust. Justkui ülevalgustatud tunnelis tekib lahenduse ja pingelanguse illusioon, samas väljendab tegelase näoilme ülimat meeleheidet. Ning hetkel, mil auto suhiseb jälle pimedusse, pöörab mees auto ümber ning läheb tagasi sinna, mida ta tahtis maha jätta. Tagasi suurlinna, lennuväljale surema.

?Collateral?is? sekundeerib sellele hetk, mil palgamõrvar Vincent (Tom Cruise) ja taksojuht Max (Jamie Foxx) satuvad keset linna hulkuva hundi peale. Mõlemad mehed jõllitavad halli hunti, kattudes ise hallikas-sinaka valgusega (valgusallikat ei näidata). Mulle on öiste tänavavalgustite päevavalgus (see kehtib isegi kollaka tooniga valgustite puhul) alati väga külmana mõjunud ning manniliku üksinduse portreteerimiseks, Mannile omase eksistentsialistliku action?i visuaalseks ümbruseks ongi see ehk kõige sobivam.

 

3.

Siinkohal siis ka mõned väited filmi sisu osas. Kummaline, et nüansiks, kus kohtuvad Manni visuaalne tundlikkus ja jutustatav lugu, on ?Collateral?is? Tom Cruise?i tegelaskuju hallikad juuksed. Justkui oleks seesama öistest tänavavalgustitest imbuv päevavalgus need selliseks pleegitanud.

Loo osas jääb ?Collateral? paraku ?Heat?ile? alla. Viimase puhul on tõesti tegemist eepilise ja mitmekihilise looga, kus verdtarretava ja naturaalse action?i kõrval kooruvad esile huvitavad karakterid ning seosed nende vahel. Üks filmi pluss on kindlasti ka tõsiasi, et karaktereid suudetakse luua rohkem kui üks või kaks. Filmist võib leida ainult ühe igavama tegelaskuju; retsidivistliku kurikaela Waingro (Kevin Gage). Sõnaga: tegu on sügavalt tunnetatud looga kaasaegse üksinduse erinevatest vormidest. Sama võib öelda ka ?The Insider?i? kohta.

Võib-olla, loodetavasti on viga selles, et ?Collateral?i? käsikiri ei pärine Manni enda sulest. Mine tea. Kuid kui ?Heat? suutis vältida enamikku ameerikaliku action?i tüütuid kli?eid, siis siin on filmitegijad võtnud omaks tavapärasema põneviku ülesehituse, kuigi selle ülesehituse nüansside osas on suudetud enamasti vältida tavapärast. Näiteks lõpeb film küll ?heale? kangelasele ning tema (potentsiaalsele) tüdruksõbrale Annie?le (Jada Pinkett Smith) enam-vähem õnnelikult, kuid see ei toimu õnneks vilkuvate politseiautode vahel; kangelast ei talutata õnneks kanderaamil kiirabiautosse, et ta saaks veel mõne krehvtise nalja visata. Ei, Manni taotlust luua võimalikult film-noir?likku atmosfääri võib vaid mõista.

Siiski tuleb tunnistada ja tunnustada, et Tom Cruise?i Vincenti näol pole tegemist tavalise ajuvaba retsiga, kellesarnaseid on ameerika action-?anris rohkem kui heina küünis. Tundub, et ka siin on suudetud luua keskmisest huvitavam tegelane. Vincent esindab tegelikult üht võimalikku vastust camus?likule küsimusele, mida Shakespeare väljendas lakooniliselt ?olla või mitte olla??, ning paradoksi, mis tekib siis, kui küsitakse edasi: ?kui olla, siis kuidas??. Cruise?i Vincent on kogenud absurdihetke, millest alates hakkas tema eksistents talle ? nagu ta ka ise väljendub ? ?tähtsusetuna? tunduma. Vincent vihastab taksojuht Maxi hüsteeria peale, kui viimane on pidanud takso katuselt aitama koristada laipa. Vincent ei mõista, miks on vaja muretseda ühe paksu pisikriminaali surma pärast, kui Ruandas surevad ühe päeva jooksul kümned tuhanded inimesed. Selliste väidete valguses tundub Vincent olevat teinud otsuse: kuna maailm on absurdne kosmiline tolmukübe, mille olemasolu mõte on rohkem kui kaheldav, siis pole mõtet risti ette lüüa. Kuid paradoks algab hetkest, mil Camus? sõnade järgi ?inimene keeldub küll olemasolevast maailmast, kuid pole nõus selle eest põgenema?. Just, Vincent ei taha surra, nagu ütleb ka Camus: ?Tegelikult on inimesed klammerdunud maailma külge ja valdav enamus ei soovi siit lahkuda? (A. Camus, ?Mässav inimene?, Vagabund, 1996, lk 371). Vincent on karismaatiline, kuid mitte vaba; julm, kuid mitte tundetu; see teeb temast traagilise kuju. Siit ka minu meelest ?Collateral?i? põhiline sisuline pinge.

Filmi teine peategelane taksojuht Max esindab tervet mõistust, rahulolu piskuga, kenasid pisivalesid; Vincent mõjub nii taksojuhi luupainajaliku südametunnistusena. Ka Maxi küsimus filmi konfliktis on olemuslik ja laiapõhine. Meenub John Fowlesi suurepärase ?Maagi? tegelane Conchis, kelle sõnade järgi just näiteks Hitler ei reetnud ennast, kuna tal jätkus julgust olla nurjatu. Probleem oli pigem selles, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea. Selles plaanis avaneb ka Maxi ?headuse? dilemma. Kahju, et Jamie Foxxi komödiandiveri peidus ei püsi, hetkiti püüab ta ettevaatlikult teha pulli filmis, kus ka sordiinialune pullitegemine mõjub kohatuna.

 

4.

Kristiina Davidjants on teravmeelselt täheldanud, et ?ei ole Ameerika filmis hingelist lunastust ilma materiaalse kompensatsioonita, no ei ole ja kõik! Alati saab hea peategelane ka mingi rahaks vahetatava väärtuse omanikuks.? (?Seksiorjad ja salakavalad kusikud?, Sirp 27. VIII 2004). Jah, aga Michael Manni ?Collateral? on reeglit kinnitav erand. Sümpaatne taksojuht Max pääseb konfliktist küll eluga, kuid Vincenti lubatud rahata (niigi naeruväärsed 700 dollarit!).

Vincenti surnukeha sõidab ära kummituslikku, silmissepistvat valgust tulvil metroorongis. Jällegi paradoks ja mannilik tõsiasi: valgus on ere, kuid tehislik, aeg-ajalt katkev, külm, elutu. Ainult nii saavad linn (valgus rongis) ja inimene (?tähtsusetu? palgamõrvar) samaks.