Miguel Gomese rahutu hing

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Araabia ööd, I osa. Rahutu hing“ („As Mil e Uma Noites: Volume 1, O Inquieto“, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits, 2015, 125 min). Linastub kinos Sõprus.

Nagu Araabia muinasjutukogumikuski, on Miguel Gomese „Araabia ööde“ lugude ühenduslüliks printsess šeherezade,  siin aga pigem osalisena.

Nagu Araabia muinasjutukogumikuski, on Miguel Gomese „Araabia ööde“ lugude ühenduslüliks printsess šeherezade, siin aga pigem osalisena.

Kaader filmist

Poliitiline ja majanduslik surutis annavad kunstis tihti nauditavaid tulemusi, kõige paremad tööd valmivadki raskuste kiuste või ehk isegi nende tõttu ning üleüldse pole liialdus väita, et kriis ja surve ongi loomingu üks tõukejõude. Sisemine võitlus on looja dilemma – ta ei taha luua, kuid teisiti ta ei saa, ta saab aru oma missiooni võimatusest, aga seda täitmata ta sureks. Keerulisemates majanduslik-poliitilistes oludes astub looja moraalsete ja eetiliste probleemide asemele väline surve ning lisandub ta sisemisele tungile maailma ümber korraldada. Mida tugevam press, seda enam on võimalik, et tekivad taiesed, mis lähevad korda ka laiemale ringile kui kodupublik ja mis kestavad kauem kui kriis või selle põhjustajad. Kui otsida viimatisi näiteid kinokunstis, võib siia paigutada Rumeenia „uue laine“, Iraani kineastide esiletõusu või Kreeka filmi uue tuleku (ilmselt võib hiljutisi sündmusi arvesse võttes oodata lähiaastatel sealt veelgi vapustavamaid lugusid). Portugali on Kreeka kriisis toodud eeskujuks riigina, kes on suutnud väljuda Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste laenuandjate abiprogrammist, olles tingimusena vastu võtnud karmid säästumeetmed.

Portugali režissöör Miguel Gomes võttis endale ülesandeks peegeldada üht aastat Portugali elust ehk selle kaudu oma kaasaega ja inimest. Ajavahemik, mis kajastub kuuetunnises triloogias „Araabia ööd“, on 2013–2014, mil riigi juhtkond võttis vastu kogu rahvale rasked otsused. Filmi ülesehituse laenab Gomes samanimeliselt araabia maade pärimustekogult (eesti keeles tuntud kui „1001 ööd“). Ka Gomese film on raamjutustus, jutustajaks kaunis Šeherezade, kes üritab lugude rääkimisega päästa oma elu despoodist kuninga käest. Nagu seisab algallikas, lükkas Šeherezade edasi oma hukkamist, jättes räägitava loo igal öösel lõpetamata ja alustades järgmisel ööl jälle uut. Filmikriitiku taustaga Miguel Gomesele on Šeherezade variisik, mask ja metafoor. Gomese-Šeherezade triloogia on kollaaž inimesest ajas. Ühendades reaalselt toimunu ja ajakirjandusse jõudnud uudislood kujutlusliku ning maagilisega, loob Gomes ainulaadse ajastukroonika. Mängufilm võimaldab vormina dokumentaalmaterjalile lisada kunstilist kujundlikkust ning väljendada ühe rahvusriigi traagikat emotsionaalse külluse ja temperamentse elurõõmu kaudu. Pealtnäha organiseerimatus kuhjatuses leiab Gomes meetodi, kuidas kõnetada üheaegselt oma kodupublikut ja ka neid, keda filmis käsitletud teemad puudutavad veel kaudselt. Filmi sõnum on lihtne ning peaks kohale jõudma ka neile, kes majandusuudiseid regulaarselt ja veendunult eiravad. Omaette küsimus on see, kui palju selliseid meediatarbijaid on.

„Araabia ööde“ temaatiline taust ja sündmustiku tõukejõud on majandussurutis ja sellega tihedalt seotud pankrotid, Portugali traditsioonilise majandusharu merenduse masuaegne kriis, sõltuvus rahvusvahelistest laenuandjatest, kus riik on võrdne kerjuse või prostituudiga, ähvardav üleilmne keskkonnakatastroof ning selle kõige keskel olev inimene oma väikeste ja ajatute muredega. Inimene taandub siin aja ohvriks, Kronose lapseks, keda ähvardab oht saada isa poolt alla neelatud. Nii nagu kunst laiemalt, on ka „Araabia ööd“ üks moodustest võita Aega, seda koletut monstrumit. Portugali „Araabia ööd“ pole meelelahutus, mis kulutab aega pettekujutelmade loomisega. Pigem on see viis, kuidas aega juurde tekitada. Gomese filmi ülesehitus, kus ühest loost võrsub teine, millesse peidab end kolmas ja nad kõik seonduvad lõpuks omavahel, loob paralleelse aegruumi. See paikneks justkui sellessamas argipäevast tuttavas, jooksvas ajas, mille peegeldusi kuuleme päevauudistest, teisalt on Gomese maailm psühhomaagiline reaalsus, kus kuked räägivad, näkid lebavad rannaliival ja erakutel on mehelikkust päästev imerohi. Justkui neist traditsioonilistest filmimaagia lavastuslikest võtetest poleks veel küllalt, lisab Gomes siia veelgi kihte. Heli ja pildi vastavuse reeglit rikkudes lisab režissöör uusi semantilisi tasandeid, võimaldades vaatajal luua oma narratiivne tegelikkus vastavalt sellele, millele ta tähelepanu pöörab ja mil määral seoseid loob. Gomes on vaataja suhtes üdini aus, ta tunnistab juba filmi alguses selle vabatahtlikult võetud ülesande võimatust ja põgeneb nii filmi, selle tegemise kui ka vaatajate eest. Kogu vastutuse veeretab Gomes kaunile Šeherezadele (Crista Alafaiate), jutuvestmise kroonimata kuningannale, kes astub filmis üles mitmes rollis. Triloogia näitlejakaadris on segamini tuntud Portugali filmi- ja teatritähed ning amatöörnäitlejad, kellele on „Araabia ööd“ filmidebüüdiks. Ka siin jääb Gomes truuks oma meetodile võtta osiseid nii dokumentaal- kui ka mängufilmist, see aitab kokkuvõttes kaasa uue narratiivse reaalsuse tekkele. Samal ajal on see triloogia ka pelgupaik: filmi avakaadrites kaamerate eest põgenev Gomes on nagu hiina müütiline kunstnik, kes joonistas seinale mäestikumaali ja läks selles olevasse koopasse elama. Nagu näeme, ei saa ega tahagi Gomes vältida tõelisust – pilt, mille ta kinolinale loob, on selleks liialt halastamatu. „Araabia ööd“ pole mitte piltilus vaatemäng Portugali kaunitest randadest ja lossidest, vaid pigem süvitsiminev poeetiline uurimus ühest rahvast ja ajast, milles see rahvas parasjagu toimetab. Oma ülesannet täites, argist koledust ja maagilist poeetikat ühendades pakub Gomes välja viisi, kuidas lugeda muinasjutte.

Gomese „Araabia öid“ pole nii lihtne vastu võtta nagu „1001 öö“ õpetlikke jutukesi, filmist lahutamatu argitasand lükkab kaalukausilt muinasmaailma ja vaatajal tuleb olla avatud, et mõista seda vormilist tasakaalutust. Ka režissöör ise palub reavaatajalt kergemat karistust, lubades selgitusi kahes järgmises filmis (mis ka kõik peatselt Sõpruse linale jõuavad). Samas tunnistab ta oma meele­valdsust tõelisuse ja väljamõeldiste ühildamisel. Seda arvesse võttes on isegi taunitav lahkuda seansilt poole filmi pealt, sest sedasi käituks vaataja isegi hullemini kui kuningas Šahrijar, kel tuli kuulata Šeherezade lugusid ühekaupa ja 1001 ööd järjest. Kinosaalist väljujatest võib ju aru saada, kui arvestada selliste filmide nappust filmiajaloos, siinsest filmilevist rääkimata. Must Käsi toob tänavu Cannes’is maailmaesilinastuse saanud ja kriitikute poolt festivali parimaks filmiks nimetatud „Araabia ööd“ välja suvises levivaakumis, mida kinod täidavad tavakohaselt lääge romantika või sisutühjade märuli- ja õudusfilmidega. Ehkki uusi Euroopa filme püüavad näidata pea kõik endast lugupidavad kinod, Portugali filmikunsti esindatus siinses levis peaaegu puudub. Gomese triloogia on pretsedenditu ka laiemas mõttes, sest Fellini ja Buñueli linatööd, mis „Araabia öid“ vaadates meelde tulevad, kuuluvad juba ammu kadunud ajastusse, mida nüüd on hakatud nimetama filmikunsti kuldajaks. Tänapäeva autorifilmi kontekstis on Gomese „Araabia ööd“ märk kineastide julgusest katsetada ka pikkade eepiliste vormidega. Samasse ritta võib paigutada näiteks Lars von Trieri „Nümfomaani“ („Nymphomaniac“, 2013) või Quentin Tarantino „Kill Billi“ (2003–2004), mis olid samuti mõeldud ühe pika filmina, kuid mis poolitati produtsentide ja levitajate soove arvestades.

Gomese triloogiast osa saamiseks tuleks mõttes parafraseerida Dante „Põrgut“ ja jätta kinno minnes seljataha mitte ainult oma lootus, vaid ka eelarvamused. Unustada tuleks ka see, mida filmi kohta seni kuuldud või loetud, sest ekraanil nähtav ületab ettekujutuse ja avatud vastuvõtlikkus on filmi kogemiseks sobivaim eeltingimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht