Miilits kargu ja saksofoniga

Donald Tomberg

Hoolimata läbivast võõritusest on „PMR” väga tõsise hoiakuga film. Meelis Muhu ja Kristina Normani dokumentaalfilm „PMR” (Eesti 2014, 82 min). Montaaž: Meelis Muhu, Julia Tomberg, heli: Markku Tiidemann, produtsent: Meelis Muhu / In-Ruum OÜ. Linastub Artises.

1.
Transnistria, ametliku nimega Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik (Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika, PMR) sündis 2. septembril 1990. aastal. Formaalselt seda riiki aga ei eksisteeri sel lihtsal põhjusel, et rahvusvaheliselt ei ole keegi Transnistria iseseisvust tunnustanud ja etteruttavalt öeldes: ilmselt ka niipea tunnustama ei kipu.
Kitsas maasiil Dnestri idakaldal, mis teiselt poolt vastu Ukraina piiri käib, võtab enda alla 4163 ruutkilomeetrit, 2004. aasta rahvaloenduse andmeil oli seal 506 000 elanikku.
NSV Liidu ajal kuulus see maa-ala Moldaavia NSV koosseisu ja oli üsnagi arvestatav tööstuspiirkond, kus toonase regionaalpoliitika tõttu elasid valdavalt sisserännanud. See oli omakorda põhjuseks, et ajal, mil Nõukogude Liit juba vankus ja Moldaavia NSV taotles oma territooriumil ametlikult kehtivaks keeleks rumeenia keelt, nõudis Dnestri idakalda piirkond kakskeelsust, ning kuna kokkuleppeni ei jõutud, kuulutas 1990. aastal välja Dnestri-äärse Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mille presidendiks sai Igor Smirnov.
NSV Liit lagunes hooga, 1991 Moldaavia iseseisvus ja endiste piiride sees sündis Moldova Vabariik, mille koosseisu jäi ka Transnistria. Pinged Dnestri vastaskallaste vahel hakkasid tuure koguma ning kui 1992. a märtsis-aprillis kostis kummaltki poolt (ka provokatsioonilisi) automaadivalanguid, siis
19. juunil algas juba tõsine lahingutegevus. Moldova saatis tankid Transnistriasse, sealsed elanikud osutasid aga ootamatult ägedat vastupanu, oodates samal ajal Vene sõjaväe sekkumist. Möödusid päevad, Transnistria poolel kasvas hukkunute arv ligi 700ni, viimaks sekkus sõjaliselt ka Venemaa ja Moldova oli sunnitud taanduma. Võib öelda, et Transnistria jaoks tähendas see sõda ühtlasi vabadusvõitlust ja iseseisvust, venelasi juhtinud kindral Lebedist sai kohalik kangelane. Sealt edasi on olukord Transnistria jaoks püsinud enam-vähem samasugusena tänapäevani. Asutakse Moldova territooriumil, ent de facto ollakse Moldovast sõltumatud. Separaatpiirkond saab igakülgset abi Venemaalt, sõltub Venemaast ja mõtestab end selle kaudu, aga ühtlasi loodab saada rahvusvaheliselt tunnustatud, iseseisvaks riigiks. Moldova konkureerib Euroopa vaeseima riigi tiitlile, sellega on laiemas plaanis ära öeldud ka Transnistria majanduslik seis. Kapitalismi eest hoolitseb siin „Šerifi” monopol: talle kuuluvad supermarketid, kaabeltelevisioon, ainus mobiilsidevõrk, Moldova suurim jalgpallistaadion jne. Aga ega Šerif igale poole ka jõua ja Transnistriast jääb mulje, nagu kestaks siin jätkuvalt ja hoitult NSVL. Lihtsalt korruptsioon on viimase vindini keeratud ja kuritegevust lisaks doseeritud. Ses mõttes on kapitalismi teljel võrdlus ikka Moldova kasuks.
Sissejuhatuse lõpetuseks tuleks veel lisada, et väikesel ja vaesel Transnistrial on geopoliitiline erikaal. Venemaa ei tunnusta ega ilmselt hakkagi tunnustama Transnistriat, mugav rahuvalvaja positsioon võimaldab vaadata Lääne-Euroopa poole ilma eriti kange binoklita ja hingata Moldovale kuklasse. Seda laadi piirkonna destabiliseerimine on Kremlile kindlasti meeltmööda. Moldova on hädas, sest Transnistria on nagu ripats, mis raskendab tal Euroopasse integreerumist, ning ega ka emamaa Rumeenia sellest maasiilust eriti vaimustuses ole. Ja siis on veel Ukraina … Vastavalt saame poliitikapõllul rääkida kahest olulisest, vastanduvast pilgust ja hoiakust Transnistriale. Ei ole põhjust imestada, et lääne poolel räägitakse „Euroopa mustast august”, Venemaa kontrollib aga asjade seisu, valvab rahu ja signaliseerib oma kodanikele, et rahvuskaaslased on hoitud ka väljaspool Venemaad. Küsimus suurele ringile võiks kõlada nii: kas saab ja on põhjust rääkida ka kolmandast vaatepunktist, Transnistria omast? Kui jah, siis milline see on? 2004. aasta rahvaloendus näitas, et Transnistria elanikest on 31,9% rumeenlased (moldovlased~moldaavlased), 30,3% venelased ja 29,9% ukrainlased. Etnilised konfliktid pole aga teemaks ja ka riigikeeli on kolm. Vene ja ukraina keele kõrval ka moldaavia keel. Moldaavia keel – see on omaette fenomen, nõukaaegne keeletegu. Jämedalt võttes on see rumeenia keele ümberkirjutus, nõnda et ladina tähed kirjutatakse kirillitsas.

2.
Meelis Muhu ja Kristina Normani „PMR” keskendub Transnistria 2011. aasta presidendivalimistele. Seniajani, rohkem kui paarkümmend aastat on presidenditoolil istunud Igor Smirnov. Nüüd on tema vastas aga veel viis kandidaati, kellest nii mõnegi tugevust Smirnov ilmselgelt alahindab. (2011. a detsembris valiti Transnistria uueks presidendiks Jevgeni Ševtšuk.) Eesti dokumentalistid pääsevad Smirnovile ja ka teistele kandidaatidele üllatavalt lähedale. Pidustustel kõnnitakse kaameraga Smirnovi turvameestega pea samal joonel, teisal näitab kandidaat Soin, kuidas on õige teha „viit tiibetlast”.
Siin, nagu juba öeldud, ongi „PMRi” valitud fookus, ent teatud mõttes ka (vältimatu) kitsendus. Teljeks on kohalik poliitiline kultuur ja rivaliteet, siit sünnib ka üldistus. Muud kandvad teemad, nt korruptsioon, kuritegevus, kandidaatide taustalood (Dmitri Soin on näiteks Interpoli poolt tagaotsitav), küla ja argielu jne leiavad nõnda kajastamist hetkiti, ilmuvad pisteliste kõrvalteemadena. Siinkohal tasub aga märkida sedagi, et Transnistria pole ajakirjanikele just ohutu paik. Küsimus on, kas sind üldse kaameraga riiki lastakse, ja kui lastakse, siis ühtlasi ka otsustatakse, mida ja kuidas sa oma kaameraga talletama pääsed. Sealt edasi, kui näiteks (oletame), et keegi kohalikest väga uljalt valdava venemeelsuse vastu sõna võtab, siis pole ka võimatu, et järgmisel päeval on ta salapolitsei abiga kadunud. Ses mõttes on „PMR” film, mida maksab üksjagu tähelepanelikult puurida: see, mis vilksatab kõrvalt, lisab kihistusi. Teisalt ei joonita vilksatavaid kõrvalteemasid ka tagantjärele alla, taotletakse ikka olukorra tabamist, mitte (hinnangulist) sekkumist.
Filmi esimene kiht on ühtlasi ka värvikaim. Kodumaine vaataja kandub hoobilt kui kahekümne viie aasta tagusesse minevikku. Che Guevara pole Transnistrias lahe camp, vaid noorte (särgile trükitud) iidol. Linnapildis sirutab oma kaitsva käe välja Lenini kuju. Pioneerid (!) seisavad auvalves. Ent aeg ei seisa, ei saa seista paigal, justnagu (unistustes) püsiv nõukaaeg on siiski juba ka kuidagi väändunud. Reklaampostilt leiame plakati, kus kutsutakse pioneeriteemalisele peole, illustreerival pildil istub napi seelikuga tütarlaps-pioneer pargipingi seljatoel, fotograaf on avastanud võimaluse teha pilt altvaates …
„PMRi” käekirja iseloomustab läbiv võõritus, ent samapalju kui siin võõritust luuakse montaažis (nt teemade ristumine), pakub seda kohalik koloriit sünkroonis, ühes ja samas pildis. Brecht võiks Transnistrias tunda ka kimbatust, midagi pole vaja välja mõelda, kõik on siinsamas. Daamike-pioneer istub kallima süles uhkes autos, kiigutab jalgu, annab poisile siis kerge laksu ja läheb auvalvesse; pärast sütitavat valimiskõnet esineb kõhutantsija; president Smirnov kannab nokkmütsi ja lühikeste käistega ülikonda, memmed uurivad temalt, mida nemad, naised, saavad veel ära teha, et Transnistriat rahvusvaheliselt tunnustataks. Hiljem, otsekui meelsust illustreerivaks kujundiks, lauldakse tuntud laulu „Õhtud Moskva lähistel”, ainult et „Moskva” asemel lauldakse „Pridnestrovskije”. Aga see on ikka vaid esimene kiht.
Teine kiht puudutab määratlematust, katset luua riigile identiteet. Identiteeti püütakse luua ülevalt alla ning see on nii- või naapidi ikka venemeelne, ometi on esil sellinegi küsimus, kelleks peaks Transnistria elanik ennast pidama. Kas ehk pridnestrovskilaseks –
riigi järgi, nii nagu on ameeriklastel? Altpoolt vaatab aga vastu samamoodi segadus. Inimesed on, nende oma hinnangul on neil ka väikeriik, aga nad ei tea täpselt, kes nad on. Ometi on nad Transnistria, oma riigi eest ka sõdinud. Mis saab olla veel isiklikum? Valdav on hoiak, et ei taheta olla Moldova (ja sealt edasi Rumeenia), tahetakse olla nagu Venemaa ja samal ajal iseseisev. Poliitiline retoorika kasutab aga ikka igal pool samu nõkse, tantsib rohkem või vähem avalikult nõukaaegse skandeerimise järgi. Nõukogude aeg, see oli ju nende jaoks, kes seda mäletavad, ilus aeg … Olgu pealegi, et Smirnovi vastased räägivad muutustest, Smirnovi pooldajad sama kursi hoidmisest, tulevik on ikka ebamäärane, Venemaast sõltuv ja lootus müttab udus.
Antud kihistuses ongi „PMRi” peamine dramaturgiline konflikt. Valimised mõjuvad sürrealistlikult, esil on n-ö Potjomkini külapidu, selle raames otsitakse identiteeti ja proovitakse seda delegeerida ülevalt alla, teisel pool on inimeste ebamäärane ootus ja lootus, kuni eidekeste fanatismini välja. Ja sellesse vaheruumi nõrgub ootamatult ka traagilist tunnetust, filmi arenedes kasvab ka aimatav nukrus. Kuidagi tiksub kohale, et Transnistria ei saa ilmselt kunagi tunnustatud riigiks, et see jääbki vaid paljude sealsete elanike helesiniseks lootuseks, et Venemaa, kellele loodetakse, mängib suure vennana ikka üle nende peade, ning et sellesse ebamäärasesse seisu nad jäävadki. Või noh, ega me ju ette tea … Kuritegevus Smirnovi ajal juba vähenes. Üks memm loeb tänulikult ette, mida ei maksa unustada ja mille eest tänulik olla: „Saab rahulikult magada, on sooja ja külma vett, elekter on igal pool. Lihtsalt ela ja naudi.” Äkki Ševtšuki ajal läheb veel paremaks?
Kui eelöeldust jääb mulje, et Transnistria on üksnes must masendus, siis tõdegem, et elu on ikka ja alati mitmetahulisem kui meie hinnang sellele, ning et vaade kõrvalt pole seesama, mis vaade seestpoolt. Öeldakse, et heal lapsel mitu nime. Transnistria puhul käib nime-eelistuse puhul aga kaasas ka tunnetuslik aktsent. Rahvusvaheliselt kasutatakse nime Transnistria. Nime PMR pruugitakse Venemaa poolt vaadatuna ja seda kasutavad ka kohalikud. Ning siin ongi „PMRi” kolmas kiht, võti ja vaatepunkt, mis on antud juba pealkirjaga.
Hoolimata läbivast võõritusest on „PMR” väga tõsise hoiakuga film. Ja see on hea. Olgu peale, et nõukaaegsed reliktid, sürrealistlik keskkond ja poliitkultuur, ent oma hoiakult pääseb PMR kuidagi lähedale (või vähemalt selline mulje jääb) ka ühele seestpoolt avanevale vaatele. See tähendab, et inimene, kes elab Transnistrias, võib küll tõdeda perspektiivitust, täielikku hüljatust (arstid ei tee operatsiooni, kui sa neile ei maksa), aga ta elab ikka oma elu siin ja praegu, oma hirmude, vaevade ja lootusega. Elab ja vaatab asju seestpoolt. Räppar laulab, et: „Riik on udus”, teiselt poolt aga ka, et: „Tunneb uhkust.” Ja üldse, viinamarjad on seal paremad kui Itaalias. Ühesõnaga, kodanik võib tahta ka Transnistriast lahkuda, aga ikkagi ei ole tema vaatepunkt see, et Transnistria on Euroopa must auk. Tema isiklik tõdemus on teine, see võib olla ka lootusetu, aga see on isiklikuna teine. (Näiteks, et pole enam halastust.) „PMRi” jagub säärast tunnetust, hoiakut, taotlust vaadata Transnistriat seestpoolt, seal olijate kõrvalt. Nõnda jaguneb filmi tunnetus sürrealistlikult mõjuva, otsese ja tajutava traagika ning ka elurõõmu, lootuse ja isegi optimismi vahel.
Vaataja võib siinkohal tunda end häirituna. Olgu, nõukaaegne absurd on esil, aga miks ei võta filmitegijad seisukohta, ei anna näiteks selgelt mõista, et Transnistria ongi Euroopa must auk ja eriti kole koht. Nojah, aga mida selline Euroopas niigi ülekorratud hinnang annaks? Või kui oleks pilk Venemaa poolelt? Kas seda väga viitsikski vaadata? Ses mõttes on taotlus, valitud vaatepunkt vaadata Transnistriast seestpoolt nii palju kui võimalik just väärtuslik ja ütleksin nii, et meeldivalt ebamugav. Meenutagem seejuures uuesti ka temaatiliselt kitsendatud fookust. See tähendab, on selge, et Transnistrias on ka neid, kes ei vaata õhates Venemaa poole, vaid pooldaksid näiteks Moldovaga liitumist. Aga nad on ilmselt vähemuses ja võib-olla ei kipu ka väga suure suuga sellest rääkima.
Ühesõnaga, katse vaadata Transnistriat seestpoolt tähendab juba ette teatud mõttes ebaproportsionaalset asetust. Küllap see nii on, et Transnistria hoiak on valdavalt venemeelne, ent see hoiak pole kuidagi samastatav Venemaa hoiakuga Transnistria suhtes.
Filmis on episood, kus presidendivalimiste lõpuni on jäänud veel kolm tundi. Vabaõhulavale astuvad MGB (kohalik vaste KGBle) lauluneiud. Neiud hakkavad laulma ja taustal pakib pulte miilitsaansambel. Ja siis lonkab sealt läbi üks miilits karguga, saksofon kaelas. Miilits olevatki Transnistrias üks populaarsemaid elukutseid. Miilitsad elavad seal hästi, sest kui neil raha otsas, saavad nad alati teistele trahvi teha.