Milline on sinu „valge hääl“?

„Vabandust, et tülitan“ räägib afroameeriklaste skisofreenilisest elukogemusest USA kapitalistlikus ühiskonnas.

STEFAN PEETRI

Mängufilm „Vabandust, et tülitan“ („Sorry to Bother You“, USA 2018, 111 min), režissöör-stsenarist Boots Riley, operaator Doug Emmett. Osades LaKeith Stanfield, Tessa Thompson, Danny Glover, Armie Hammer, Lily James, jt.

Aastal 1996 avaldas itaalia sotsioloog ja filosoof Maurizio Lazzarato essee „Immateriaalne töö“ (Lavoro immateriale. Forme di vita e produzione di soggettività), mis fikseeris uutmoodi ekspluatatsiooniallika kapitalistlikes majandustes – inimese afektiivse ja kognitiivse käitumise. Lazzarato juhtis tähelepanu sellele, kuidas postindustriaalses teenindusmajanduses oodatakse isegi vähemakstud ja suuremalt osalt manuaalse töö tegijatelt emotsionaalselt ja intellektuaalselt suurt investeeringut oma töösse. See moodustab omamoodi skisofreenilise olukorra, kus töötaja hääl, naeratus või kehahoiak muutuvad uutmoodi tuluallikateks. Need läbivad teatud deindividualiseerimise protsessi (reifikatsioon ehk asjastamine), mis „vabastab“ need inimese kehast ja subjektiivsusest, st nad muutuvad inimesele endale võõraks.

Sellest „Vabandust, et tülitan“ räägibki, näidates afroameeriklaste skisofreenilist elukogemust USA kapitalistlikus ühiskonnas. „Vabandust, et tülitan“ on Oaklandi sotsialistliku hiphop trupi The Coup esimehe Boots Riley debüütmängufilm. Aeg paistab filmis olevat liigestest lahti. Kuigi lineaarsele narratiivile ollakse üsna truu, mõjub igasuguste eriefektide abiga saavutatud sürrealistlike episoodide ja kummastusi täis situatsioonidega film nagu bad trip. Tegevus leiab aset paralleelses kaasajas, sealne sündmustik võiks vabalt toimuda ka siin, mis ainult võimendab vaadates kogetavat õõvaorgu.1 Selle terminiga kirjeldas jaapani teadlane Masahiko Mori inimese reaktsiooni, kui kohatakse midagi omasugust, kuid üdini ebaloomulikku. Esialgu võib inimese empaatiavõime suureneda, kuid peagi saabub nn õõvaorg, liigne sarnasus hakkab mõjuma häirivalt, tekitades meeltesegadust, isegi iiveldust ja õudust. Nõnda mõjuvad ka erinevad sündmused ja tegelased siin filmis: näiteks inimese ja hobuse ristamisel saadud mutandid ning hüpertööorjad (neid nimetatakse equisapien’ideks) korporatsioonile Worryfree; „valge hääl“, mida mustanahalised kasutavad, et teha karjääri valgete loodud äriimpeeriumis; sürrealistlikud ja absurdsed detailid ning situatsioonid, mis õõnestavad vaataja reaalsustaju.

Omamoodi absurdiallikaks on Detroiti (Tessa Thompson) kõrvas vahelduvad kõrvarõngad, mis väljendavad ühtaegu tema antikapitalistlikku ja patriarhaadivastast positsiooni.

Kaader filmist

Film jälgib antikangelase Cassius Greeni (LaKeith Stanfield) tõusu ja langust suurkorporatsiooni karjääriredelil. Ta alustab tavalise kõnekeskuse töötajana, kuni üks vanem kolleeg õpetab ta kasutama „valget häält“ ehk spetsiifilist kõnetehnikat, mis aitab Cassiusel samastuda tema müügikõnede objekti, rikkama valge keskklassiga. Cassius osutub selles niivõrd oskuslikuks, et sõprade ees „valge häälega“ öeldud toost toob kaasa šokeeritud kommentaari: „Sa kõlad üledubleerituna“. Filmis on „valge hääle“ osa peale loetud, mistõttu mõjub Cassiuse latentne oskus skisofreeniliselt. Vaataja / kuulaja on kimbatuses: kust see hääl tuleb, mis räägib mustanahaliste eest? Esteetiliselt kaunis ja oskuslikult väljendatud poliitiline argument, et ühendriikides valitsev turumajandus kubiseb latentsest rassismist, teatud afektiivsest mõjutamisest, mis sunnib mustanahalisi end identifitseerima valgete rääkimis- ja käitumiskoodidega. Filmis kohtame ka Cassiuse kunstnikust tüdrukut Detroiti (Tessa Thompson), kelle vanemad soovisid, et nende tütrel oleks õige ameerika nimi. Detroit vääriks tegelasena lausa omaette filmi. Tema kanda on radikaali roll, kes tunneb kontrakultuuri keelepruuki ja võitleb töölisklassi ning vähemuste huvide eest. Omamoodi absurdiallikaks on tema kõrvas vahelduvad kõrvarõngad, mis väljendavad ühtaegu tema antikapitalistlikku ja patriarhaadivastast positsiooni. Filmi keskmes on ka kõnekeskuse ametiühingu korraldatud mässu tõus ja langus, mille eesmärgi ja kollektiivi reedab Cassius, kuna talle pakutakse korporatsioonis väga hea sissetulekuga kohta. Temast saab power caller, ehk „staar“ müügikõnemees, kes ei müü enam tavalisi tarbeesemeid, vaid Worryfree korporatsiooni lihast ja luust inimorje. Filmist jääb mulje, et Worryfree on USA-s saavutanud monopoli pea kõigis turuvaldkondades. Ka meedia paistab olevat Worryfree poolt kontrollitud. Selle tagajärjel on televisioon küllastunud reklaamidest, kus rahalistes raskustes inimesi kutsutakse osalema mingisuguses düstoopilises vaatemängus, kus elatakse ja töötatakse Worryfree korporatsiooni eest ning kogu elu on ööpäevaringselt televisiooni tarbeks üles võetud. Paljud on läinud vabatahtlikult kapitalistliku masinavärgi orjaks ja selles ongi filmi tuum. Kohati kaotab film oma moraliseerivate tähelepanekutega teatud ängilist puhtust. Kriitikanooltes selle pihta, kuidas inimesed muutuvad meedia- ja kommertstööstuste orjadeks, pole midagi uut (kasvõi Fritz Langi „Metropol“2) ning sellise moraliseeriva positsiooni vanamoelisus ei haaku filmi esteetilise uudsustaotlusega. Üldse tekib küsimus, kas tootmise ja töötamise põhimõte ei nõua teatud deindividualiseerimise protsessi, kus inimene allutab teatud osa enesest töö- ning tootmispõhimõtetele? Kas individuaalsus on ikka vabastav? See aga nõuaks omaette filosoofilist arutelu …

Riley esteetilisi valikuid on mõjutanud kaasaegne mõminaräpikultuur, kus ühendriikide tarbimis- ja kommertskultuur kohtuvad düstoopiliste ühiskonnaperspektiividega. Filmi subkultuuriline ja poliitiline kodeeritus pärinebki sealt. Travis Scotti album „Astroworld“ koosneb helidest, mis sisenevad kuulaja kõrvu igast suunast, ja mille päritolu on võimatu määratleda. Plahvatused, veidrad ja sünged helid, vaevutajutavad vibratsioonid, järsud autotune-hõiked mõjuvad skisofreenilise nägemuse või digitaaltehnoloogilise õudusunenäona. Filmi „Vabandust, et tülitan“ maailm kubiseb samuti totratest detailidest, mis ilmuvad ootamatult kaadrisse ja teevad filmiatmosfääri kummastavaks.

Teine võrdlusobjekt on Spike Lee film „BlacKkKlansman: Must mees klannis“.3 Mõlemas filmis on eriline positsioon antud häälele, mis markeerib lisaks nahavärvile ka afroameeriklase mitte-valgelikkust. „BlacKkKlansmani“ „valge hääl“ on markeeriv, mimeetiline pettemäng, mille abil püütakse lõksu Ku Klux Klani liider David Duke (Topher Grace) ning hoitakse ära KKK planeeritud terrorirünnak. Vastasseis afroameeriklaste ja valge rassistliku Ameerika vahel on „BlacKkKlansmani“ keskmes. Spike Lee kontrakultuuriline seisukoht on otsekohene ja ilmneb eriti teravalt filmi dokumentaalses „epiloogis“. Filmi „Vabandust, et tülitan“ „valge hääl“ on sürrealistlik ja afektiivne, rohkem hääle metamorfoos kui mimesis. Riley märklaud pole ühendriikide rassistlik minevik nagu „BlacKkKlansmanis“, vaid düstoopiline tulevik, mille kutsub esile ühendriikide latentselt rassistlik kapitalismikurss. Selles mõttes on „Vabandust, et tülitan“ ehk radikaalsemgi kui „BlacKkKlansman“, kuna rünnakuobjekt pole staatiline, fikseeritud moment ajaloos, mida on niigi lahatud, vaid suundumused, mis eksisteerivad praeguses ühiskonnas ning mille tagajärgi me alles hakkame tajuma. Filmi „Vabandust, et tülitan“ kriitiline potentsiaal on seega dünaamilisem, selle kriitika ei kirjelda otsest vastuseisu, vaid võimendab kaasaegse Ühendriikide kultuuri teatud empiirilisi protsesse, tuues nõnda esile nende sisemise absurdsuse ja jõleduse. Meediast on filmis saanud ööpäevaringne tõsielutelevisioon, riiki juhib suurkorporatsioon nimega Worryfree, mis valmistab ühiskonda ette hüppeks tulevikku, kus suurem osa rahvastikust on muudetud hobuinimestest tööorjadeks ning rassilised pinged on „lahendatud“ turumajandusliku loogikaga.

„Vabandust, et tülitan“ on seega miski, mida ma nimetaksin meediajärgseks filmiks viisi tõttu, kuidas on kombineeritud televisiooni, filmi ja interneti meediumid. Siin on tahetud luua tunnetusmaastikku, mis kannaks edasi meie igapäevast meediaküllastuse all kannatavat elu. Film ise kannatab kohati ülekodeerituse all: liigselt on võimalikke narratiiviniidistikke, mis vääriksid kõik omaette filmi ja seetõttu on vaatajal kerge kaduma filmi poliitiline fookus – kriitika selle aadressil, kuidas USA turumajanduslik mudel on hakanud mustanahalisi orjastama immateriaalsete vahendite (nt „hääle“) kaudu. Film koosneb düstoopilistest elementidest ja need elemendid on mängulised, avanedes konfliktsetena, läbi liialduste ja häirete, tekitades vaatajas pidevat ebamugavustunnet. Boots Riley debüüt tekitab „noore“ režissööri suhtes suuri ootusi ning „Vabandust, et tülitan“ mõjub värske puhanguna (eriti oma positiivse meelestatuse tõttu ametiühingutesse) kontrakultuuriliste filmide kompotis. Selle kriitikanooled on teravad ja nägemused, kuigi huumoriprisma läbi esitatud, lohutamatud.

1 Ingl uncanny valley. https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95%C3%B5vaorg

2 „Metropolis“, Saksamaa 1927, 152 min, režissöör Fritz Lang.

3 „BlacKkKlansman: Must mees klannis“ (,BlacKkKlansman“, USA 2018, 135 min), režissöör Spike Lee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht