Millist (filmi)tõde kardab riik?

Filmitsensuur araabia maadel

PEETER RAUDSIK

Araabia maailma veidrusi pilav Araabia Ühendemiraatide naljasait The Pan Arab Enquirer avaldas mõna aega tagasi järgmise uudise. Lars von Trieri „Nümfomaan“ („Nymphomaniac“, 2013) tuleb AÜE kinodesse, kuid pärast kärpimist ja ebasobivate osade väljalõikamist on kaheosalisest ning neli tundi kestvast filmist alles jäänud 2,3 sekundit.

See libauudis oli küll kõvasti üle vindi keeratud, kuid ei jää siiski araabia filmimaailma reaalsusest mitte liiga kaugele. Nii näiteks jäi Martin Scorsese kolmetunnine „Wall Streeti hunt“ („The Wolf of Wall Street“, 2013) araabia tsensorite käe all päriselt 40 minutit lühemaks. Paljudes riikides lõpetati filmi näitamine üldse, sest inimesed kurtsid, et filmi sündmuste käik on liiga segane ja arusaamatu.

Kiigakem huumori valdkonda korraks tagasi: juba mainitud satiirisait pakub müügiks T-särke, millel kirjas: „Ma olen näinud kogu „Wall Streeti hunti““ või „„Pohmakas“ kestab tund ja nelikümmend minutit“.

Järgnevalt heidangi pilgu sellesse meile juba veidi kaugesse tsenseeritud maailma, mis araabia riikides on jätkuvalt väga aktuaalne. Luubi all on läänest tulevad filmid, kuna araabia omatoodang vastab üldiselt juba kehtestatud reeglitele, kuigi siingi leidub erandeid.

Põhimõtteliselt võib filmide tsenseerimise juures rääkida neljast suuremast kategooriast, mis kõik on lähemalt või kaugemalt seotud religiooniga, eeskätt islami tõlgendusega vastavas riigis.

Seks ja vägivald

Seksi ja vägivalla abil müüakse läänes kõike, pesupulbritest autode ja filmideni. Need kaks nähtust on ka peamised, mis araabia suurtelt ekraanidelt kõrvaldatakse. Siia hulka kuulub ka roppuste liiga tihe kasutamine. Konservatiivsemates Pärsia lahe riikides peetakse kohatuks ka mitte omavahel abielus inimeste suudlemist kinolinal.

Jack Dawsoni õrnushetked Rose Bukateriga filmis „Titanic“ kuuluvad tabude hulka, millele ei ole kinolinal kohta seni, kuni sõrmus on sõrme lükatud. Nii mõneski läänes vändatud draamas ei jõuta paraku isegi filmi lõpuks niikaugele.

Isegi kõik kohalikud filmid ei pääse tsenseerimisest. Liigselt erootilise sisu pärast lõpetati eelmisel aastal Egiptuses näiteks seal toodetud filmi „Hinge magusus“ („Halawet al-Rooh“, Sameh Albedaziz, 2014) näitamine. Filmi peategelast kehastab skandaalselt paljastavate kleitide kandmisega tuntust kogunud liibanoni näitleja ja laulja Haifa Wehbe ning bravuuritari kehakumerused ei jää ka seekord varjatuks.

Jõhkra vägivalla väljalõikamine võtab teise suure osa tsensori ajast. Nii näiteks ei kao kuhugi „Sõrmuste isanda“ filmide eepilised lahingustseenid või Batmani pahalaste nüpeldamine. Pigem on tegu õudusfilmide võika vägivalla väljajätmisega. Õigupoolest sellised filmid tihtipeale levisse ei jõuagi.

Prohvetid

Jõhkra vägivalla ja liigse romantika eemaldamise kõrval pööratakse tähelepanu ka religiooni aspektidele. Islami puhul ei saa mööda minna prohvetite kujutamise problemaatikalt.

Põhimõtteliselt ei luba islam ühegi prohveti kujutamist. Muhamedi kõrval kuuluvad siia ka näiteks Noa, Mooses ja Jeesus ning paljud teisedki meile ristiusust tuttavad nimed. Niisiis ei kulunud kaua aega tõdemaks, et Darren Aronofsky filmil „Noa“ („Noah“, 2014) pole araabia maadel ekraanil kohta.

Siiski mõisteti kiiresti, et film on hea meedium religiooni levitamiseks, selgitamiseks ja tutvustamiseks. Musternäide on siin islami sünnist jutustav eepiline film „Sõnum“ („Al-Risâlah“, Mustafa Akkad, 1977). Kuidas aga jutustada lugu, kui võtmeisikute kujutamine on keelatud? Kuldseks keskteeks sai juba siis näitlejate näo katmine.

Suure loo peategelastele ei tõmmata pähe küll burkat, vaid prohvetit mängiva näitleja nägu asendatakse tavaliselt valguskeraga. Kuidas see täpselt välja näeb, võib igaüks erilise vaevata vaadata YouTube’ist. Piisab, kui otsingusse trükkida maryam al-muqadassa. Vasteks tuleb 2002. aastal iraanlaste tehtud neitsi Maarja elust rääkiv miniseriaal. Teiste tegelaste seas on seal ka näiteks prohvet Sakarja, Maarja eeskostja ja toetaja (neitsi Maarja loo detailid on koraanis küll veidi teistsugused kui piiblis). Nii Sakarja kui sarja lõpus sündiva Jeesuse nägu on asendatud särava valguskeraga.

Prohvet Muhamedi kujutamisest hoidutakse siiani täielikult. Paremal juhul võib kuulda kõnelemas tema häält, kuid kehalist kuju talle ei anta.

Ideed ja mõtted

Religioonitõlgendused mõjutavad inimeste ja tegevuse kujutamise kõrval ka ideede ja mõtete väljendamist. Konservatiivid kergitavad ka siinmail kulmu paljaste kehade või verest nõretavate inimeste lõikumise peale. Sõnavabaduse kaitsele tõuseb siiski neist enamus.

Araabia riikides linastuvate filmide puhul katkestab tsensor mõnikord ka mõttekäigud, mis lähevad vastuollu nende arusaamaga religioonist ja maailmakorraldusest. Sel aastal sai mitme sisulise kärpe osaliseks Kahlil Gibrani menuraamatu „Prohvet“ põhjal valminud joonisfilm („Kahlil Gibran’s The Prophet“, Roger Allers, 2014).

Liibanoni päritolu, kuid suurema osa oma elust USAs elanud kirjanik ja luuletaja Gibran on üks olulisemaid emigreerunud araabia autoreid. 1923. aastal avaldatud raamat on tõlgitud rohkem kui 40sse keelde. Eelmisel aastal valminud teoses on andnud tegelastele oma hääle näiteks Salma Hayek ja Liam Neeson.

Filmis liigub eksiilis elanud ja vangistatud kirjanik läbi küla, kohtudes vanade sõpradega. Jalutuskäigu vältel räägib ta inimestele meid ümbritsevatest nähtustest ja tunnetest. Lõpus proovib kohalik võim panna mehe oma sõnu maha salgama, kuid autor otsustab despoodile allumise asemel surra.

Sõnavabaduse piiramisest rääkiva loo tsenseerituna kinno laskmine võib küll vist juhtuda ainult Pärsia lahe ääres. „Filmist endast huvitavamgi oli näha, mida nad on sellest otsustanud välja jätta, milliseid mõtteid riik kardab,“ ütles pärast kinokülastust mulle tuttav Dohas elav ameeriklane. Kataris, ühes piirkonna väiksemaist riikidest, oli Kahlili loost välja võetud mitu mõttekäiku.

Tervenisti olid kõrvaldatud näiteks religioonist ja surmast rääkivad lõigud. Kahlil ütleb surma kohta näiteks järgmist: „Sinu lootuste ja igatsuste rüpes peidab end teadmine teispoolsusest.“ Jumala sõnale ei jäta Kahlil siinkohal ruumi, tõdedes, et teadmine ja lõplik rahulolu tuleneb inimesest endast ja mitte väljastpoolt.

Tsensor ja rahvas

Filmide tsenseerimine võtab mõnikord koomilise pöörde, nagu see juhtus „Wall Streeti hundi“ puhul. Internetiajastul tundub veelgi jaburam see meeleheitlik katse varjata oma rahva eest poolalasti kehasid või suuri tõdesid. Sellele vaatamata usuvad araabia riikide juhid, et nad tegutsevad ühiskonna huvides ja kooskõlas inimeste soovidega.

Mitme uuringu kohaselt toetab enamik araablastest valitsuse reguleerivat kätt meedias, nii interneti kui ka filmitööstuse kontrolli all hoidmist. Kuues araabia riigis korraldatud küsitluse väitel ütles vaid 15% inimesi, et Hollywoodi filmide vaatamine tuleb kasuks moraalile, araabia filmide puhul tõdes sama 71% vastanutest. Filmide tsenseerimist toetas Saudi Araabias 76% ja Egiptuses 77% inimestest. Isegi muidu liberaalses Tuneesias pidas pool küsitletuist tsensori sekkumist vajalikuks.

Tsenseerimise teema juures lahknevad põlvkondade arusaamad. Kõigis riikides soovivad nooremad inimesed vähemat valitsuse sekkumist. Kataris tegutseva ameeriklaste eraülikooli Northwestern University selleaastasest meediauuringust selgub näiteks, et 18–24aastastest toetab 60% sõnavabadust internetis, üle 45aastaste seas on toetus vaid 38%. Noored on ka need, kes filmide tsenseerimisest mööda hiilivad, vaadates lõikumata linateoseid tihtipeale just internetist.

Araablaste üldist toetust riigi sekkumisele meedias võib seletada mitut moodi, kuid ennekõike nähakse riigivõimus rahu tagajat. Ei toonud ju autokraatliku võimu vastu suunatud araabia kevad neis riikides kaasa õitsengut ja demokraatiat, vaid algasid uued konfliktid ja isegi kodusõjad. Riigi keskses suunavas rollis nähakse tihti stabiilsuse garantiid. Filmimaailma ohjamine on diktaatorite käes vaid üks asi paljude hulgas.