Minutifilmide varjatud potentsiaal

Ühe minuti filmidega luuakse kirevat Eesti filmi- ja kultuuriloolist mosaiiki. Need on kui pisikesed sähvatused meie kaasajast.

KASPAR VIILUP

Püstitan alustuseks hüpoteesi: keegi ei vaja Eesti Filmi Instituudi (EFI) eestvedamisel valmivaid ühe minuti filme. See väide on mõistagi provokatsioon, aga arvestades seda, kuivõrd vähe on räägitud neist 57 filmist, mis on valminud viimase nelja aasta jooksul, siis võib selline mulje tekkida küll. Mängufilmid, dokfilmid, lühivormid, animatsioonid, isegi tudengifilmid leiavad meie filmidiskussioonis oma koha, aga minutifilmid ei läheks otsekui kellelegi korda. Äkki meenutavad need liialt telereklaame ja saavad seega kohe osaks meie argiruumist, millestki tühisest ja tähelepandamatust? Või siis on meie filmikultuur ja -haridus lihtsalt veel nii lapsekingades, et me ei tihka seda laadi miniformaati filmiks pidada?

Kui vaadata tagasi esimesele, digikultuuri ja ennekõike tegelikult koroona-aasta jooksul valminud minutifilmide valikule, siis enamasti oligi keeruline neid meie filmitarbimise ahelasse paigutada. Pöördudes tagasi algse hüpoteesi juurde, siis tol hetkel oli neid filme vaja ennekõike tegijatel endal. EFI pakkus kodus kurja viiruse eest paos istuvatele režissööridele konkursiga toetavat õlga ning andis ka väikese taskuraha, et nad saaksid n-ö kätt soojas hoida. Ega see 1000-eurone eelarve nüüd mingi imerohi polnud, aga vähemalt keegi mõtles filmitegijate peale ja arendustegevuse kõrval oli võimalik ka karantiini kiuste üks projekt – küll imepisike – lõpuni viia.

Ent tegelikult leiab juba esimesest minutifilmide komplektist paar näidet, mis kinnitavad fakti, et tegu pole mitte lihtsalt tühipalja käeharjutusega, vaid uue ning igati vajaliku osaga meie filmimaastikust. Võtame näiteks vendade Eskode „Ninja kaksikud teisest dimensioonist“, mis teeb oma tehniliste ja visuaalsete võtetega paljudele täispikkadele filmidele silmad ette, või Katrin Tegova „Tähistaeva“, mis on kui omamoodi sissejuhatus tema aasta hiljem valminud imelisele lühifilmile „Mia ja Liki“. Mõlemal juhul on režissöörid potentsiaalselt viie- või kümneminutilise loo kokku surunud, pidanud loobuma ja järeleandmisi tegema, kuid seda lõpuks tugevama ja kõigiti silmapaistva terviku nimel.

Ärge nüüd arvake, et 15 filmi seast kahe esiletõstmine tähendab kohe kõigi ülejäänute prügikasti viskamist. Pigem saame just tänu sellele taas hüpoteesi ümber lükata: suurem osa neist nelja aasta jooksul toodetud minutifilmidest jätkavad omal moel kroonikafilmide traditsiooni ja on seega ajaloodokumendid. Need on kui pisikesed sähvatused meie kaasajast, ehk isegi midagi Instagrami sarnast, lihtsalt selle erinevusega, et kui enamiku inimeste loominguliste vatsakeste täitmiseks piisab ühest filtritega rikastatud pildikesest, siis filmitegija rahuldab selle sama vajaduse ühe minuti pikkuse filmiga. Kas nende Instagrami piltide ja minutifilmide väärtus on siin ja praegu? Pigem mitte, sest sama hästi võiksime need plekkpurki pista ja kuuri taga maasse kaevata, et keegi teine leiaks need 10, 50 või 100 aasta pärast. Siis on nende tähendus teisenenud ja väärtus kasvanud, sest maailm meie ümber on muutunud. Võib seega öelda, et minutifilmidega luuakse kirevat Eesti filmi- ja kultuuriloolist mosaiiki.

Neljandaks aastaks on aga õnneks tasakaal kroonikafilmide ja terviklike-tähelepanuväärsete autoriteoste vahel paika loksunud. Meil on tekkinud punt režissööre, kes igal aastal selle ülilühivormiga mängida soovivad, ja need tegijad on seniste katsetuste käigus jõudnud selge arusaamani, mida nendes piirides teha annab. Üha vähem näeme anekdootlikke filmikesi, mille puhul piisanuks selle sama killu rääkimisest paarile sõbrale, saamaks aru, et see ei aja tegelikult mitte kedagi naerma. Samuti kohtab harva tühja jorutamist, sest esimestel aastatel oli rohkelt minutifilme, mille jooksul mul hakkas igav. Jah, ma jõudsin selle ühe minuti jooksul hakata kella vaatama, et millal see kõik juba lõpeb!

Ehk on seegi omamoodi vastulause alghüpoteesile? Mõnele inimesele on neid minutifilme vaja, mõistmaks, et temast ei saa kunagi režissööri. Ja noh, pigem siis valmistada selle äratundmisprotsessiga võimalikult vähe piina ümbritsevatele inimestele. Kõlab halvasti, aga kes meist tahaks vaadata talumatut täispikka mängufilmi? Olgu siis parem see üks minut, hea küll.

Nihestus reaalsusest

Aga räägime positiivsest. Värskest hooajast näitab kõige ilmekamalt, mida nendes kitsastes raamides teha annab, Ivar Murdi „Seljad“. See film on otsekui läbi luubi näidatud päikesekiir, millest läheb lõke heleda leegiga põlema: Murd on võtnud ühe täiesti suvalise, isegi totaka detaili, pannud selle suurendusklaasi alla ja jätnud fookusesse ainult selle ning ei midagi muud. Veider, aga kõigiti tabav sahmakas argimütoloogiat, Eesti popkultuuri destillaat, mis jääb veel aastateks kuklasse kummitama. Sama efekti saavutab Mart-Matteus Kampuse „Bassein“, mis sedapuhku ei astu dialoogi mitte kaasajaga, vaid hoopis filmiklassikaga. Jaan Pehk ootab, et liutorust alla lasta, ning vaatab klaasistunud pilgul punast valgusfoori. Sekund, kaks sekundit, kolm sekundit. Ja siis löövad peas kontaktid kokku! See polegi ju valgusfoor, vaid hoopis HAL 9000 „Kosmose­odüsseiast“*. Külm judin jookseb üle selja.

Nii „Seljad“ kui ka „Bassein“ näitavad tegelikult sedagi, et üks hea minutifilm vajab nihestust reaalsusest: sa ei jõua nii lühikese ajaga vaatajat millegi üdini normaalsega enda külge kleepida, pigem tulebki minna häbitu sürrealismi või groteski teed. Seda teeb eriti võimsalt Edina Csüllög „Sõrmejäljes“, tulistades otsekui automaadist meie suunas märke, tähendusi ja assotsiatsioone, kuid seda nii peene autorikäe ja lummava visuaaliga, et isegi juhul, kui see kõik meile midagi suurt ei tähenda, oleme selleks minutiks võlutud. Pikalt ei jää maha ka Marko Lille­mägi düstoopne mõistujutt „Massi­psühhoos“ ja Mirjam Matiiseni hillitsetult nilbe „Meelepett“: mõlema puhul on maalitud laiade pintslitõmmetega ning kõik nupud on mõnuga põhja keeratud. Minu maitse jaoks lähevad need filmid ehk liiga kaugele, aga eesmärk – kiirelt ja tõhusalt vaataja tähelepanu püüda – on igati täidetud.

Üks läheneb groteski, teine sürrealismi, kolmas huumoriga, aga nende erinevuste kõrval on kõigil minutifilmidel määrav sarnasus: konkursi seisukohast on need kõik võrdsed. Kui enamikust rahastusvoorudest saab mõni projekt õhukese viilu, mõni paksema ja parim lausa pool vorstilatti, siis siin antakse kõigile neile võrdne eelarve. 1200 eurot (jah, tänavu tõusis iga minutifilmi eelarve 200 euro võrra!) ja üks minut, vahet ei ole, kas teed alles oma esimest filmikatsetust või oled hinnatud meister.

ehkki küllalt üürike, et mulle tarbijana jääb lõplik avastamisrõõm, on praegusel audiovisuaalse sisu üleküllastunud maastikul väga haruldane.

Kui hakkad minutifilmide kobarat õhinaga lahti harutama, siis leiad teineteise kõrvalt näiteks Edina Csüllögi „Pilve muinasjutud“, mis on otsekui juhuslikult, kõndimise pealt ja väriseva käega filmitud, ning Eva Kübara „Hendriku“, mis võiks vabalt olla ka tutvustav showreel või tiiser mõnele täispikale projektile, kus on peenelt välja kaalutud plaanid ja selgelt eristuv koloriit. Või siis küsid endamisi, kuidas küll sai Urmas Nimetu sedavõrd piiratud tingimustes teha valmis lühianimatsiooni „Kanamask“. Seega: äkki ei vaatagi ma mitte filme, vaid hoopis mingeid kavalaid õppematerjale? Otsekui oleks keegi filmi kõhu lõhki lõiganud ja esitleks nüüd tudengitele seda, mis sealt seest vastu vaatab. Toimub justkui filmide lahkamine, meie kõigi silme all ja paljuski filmitegijate enda teadmata.

Arvestades, et projekti eestvedaja on aastaid Kinobussiga tegelenud Mikk Rand, ei tundugi see idee enam nii kummaline. Minutifilmid ongi filmihariduse igati loogiline järgmine samm: enam ei õpeta sa inimestele lihtsalt filmitegemist, vaid annad neile võimaluse päriselt ise filmi teha. Ja mitte põlve otsas ja kiirkorras, vaid päriselt filmi, kõik režissöörid-operaatorid-produtsendid-heliloojad on olemas. Filmitegemine kättesaadavaks kõigile! Sel moel meenutab minutifilmide konkurss pisut Eesti Laulu: kõigil on võimalus osa võtta, seega, kui tahad kobiseda, et jälle on halvad laulud või et küll osatakse Eestis ikka mõttetuid filme teha, siis tule ja tee ise paremini. Enam demokraatlikumaks vist minna ei saagi?

Neli aastat on liiga lühike aeg, et hinnata, kas ja kuivõrd minutifilmid Eesti filmi järelkasvu ja elukäiku parandavad, aga võib ju loota, et mõni kunagine Kinobussi kasvandik saab siit innustust teha päriselt esimene samm filminduses. Seega lükkame siis hüpoteesi lõplikult ümber: hakkab tunduma, et minutifilme on vaja meile kõigile. Tegijatele, vaatajatele, Eesti filmile, võib-olla ka tulevastele põlvedele, kes saavad projekti jätkudes sadadest minifilmidest koosneva põimiku silme eest läbi lasta, et läbi kõverpeegli rulluks lahti kiirkursus lähiajaloost. Pikka iga minutifilmidele!

* „Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.