Mis mõttes hea aasta?

Kõik on hea, nagu on rõhutanud nii Leonid Iljitš Brežnev kui ka Kersti Kaljulaid. Aasta 2018 oli hea ka filmivallas. Elu läheb üha helgemaks.

JOONAS KIIK

Poliitilises või ökoloogilises plaanis on praegu ilmselt raske sellise optimismiga kaasa minna. Filmialal mitte. Maailma kaalukaim kõigi aegade parimate filmide tabel, soliidse Briti ajakirja Sight & Sound küsitlus,¹ mille järgi enam-vähem kõik tippteosed on vändatud vähemalt pool sajandit tagasi, kuulub minu meelest samasse auku juttudega, kuidas ennemuiste oli kanep rohelisem ja kase otsas kasvasid apelsinid. Kui nii, siis võiks filmikunsti lõpetatud projektiks kuulutada ja nekroloogid ära kirjutada. Kõik on juba tehtud ja nähtud, lähme laiali.

Minu meelest areneb filmindus, vastupidi, nii kvantiteedis kui ka kvaliteedis ja seda nii vormi kui ka sisu osas. Kuidas? Vormilt on film tehniline ala ja tehnika on vahendite ning nende kasutamise poolest vaieldamatult tublisti edenenud. Filmitegemiseks vajalikud tehnovidinad kaameraist arvutiteni lähevad aina tõhusamaks, odavamaks ja kättesaadavamaks, järjest tuleb juurde enneolematuid võimalusi laiatarbetelefoniga filmiväntamisest seikluskaamerate ja droonideni, digitöötlusest rääkimata.

Ma ei taha siin tehnoreligiooni jutlustada. Meie tsivilisatsiooni ja biosfääri olukorrale mõeldes on üsna selge, et tehnika ei lunasta inimsugu ega too taevariiki maa peale, vaid tekitab uusi probleeme juurde sama edukalt kui lahendab vanu. Ja isegi filmikunsti kitsas vallas on tehnika areng toonud muu hulgas kaasa üha suuremas mahus rämpsutootmist ja tupikuid nagu 3D. Lõppeva kümnendi algul räägiti, et kohe-kohe alistab kolmemõõtmeline liikuv pilt kahemõõtmelise sama vältimatult kui kunagi helifilm tummfilmi ja värviline mustvalge. Praeguseks on 3D-televisioon juba ajaloo prügikastis ja 3D-kino turuosa langeb jõudsalt. Ega see sajandivanune laadaatraktsioon, mida varem tunti stereofoonika nime all, olnud ka mingi uus tehnoloogia, vaid lihtne turundustrikk, mille abil sama sisu eest rohkem piletiraha küsida. Selle napid kunstilised võimalused on praeguseks põhimõtteliselt ammendatud. Leiutage palun uus lahendus ja proovige uuesti.

Ent tehnika arengu plussid tunduvad filmialal siiski miinused üles kaaluvat. Ma ei pea silmas arvutiefekte, mis pakuvad küll ka palju loomingulisemaid võimalusi kui pelk sauruste ja robotite, koomiksite ja plahvatuste visualiseerimine. Pean silmas pigem kaameratöö ja helitöötluse taseme üldist tõusu, mida on raske mitte märgata. Isegi Hollywoodi kõrvale jättes kohtab tänapäeval sageli pilti ja heli, mis polnuks varem kas lihtsalt saavutatav või siis olnuks ületamatult kallis. Olgu siin juhuslikuks näiteks praegu meie kinodes linastuv László Nemesi „Loojang“,² mis võib olla sisuliselt hämarapoolne, kuid on pildi ja heli poolest kahtlemata šedööver.

Või võtame interaktiivsuse, mis on siiani olnud pigem videomängude pärusmaa, jäädes filmides üksikute katsetuste tasemele. Pole vahest liialdus pidada läbimurdeks briti ulmesarja „Must peegel“ enne aastavahetust laia filmipublikuni jõudnud osa „Bandersnatch“.³ Loos on keskmes reaalsuse ja vaba tahte olemasolu küsimus, paratamatus ning n-ö terve mõistuse piirid, mis kõik on filmides üsna põhjalikult kaardistatud ala ega pruugiks lineaarselt jutustatuna pakkuda midagi senikuulmatut või -nägematut. Kuna Netflixi tehniline platvorm annab „Bandersnatchi“ vaatajale võimu ise valik teha ja loo kulgu justkui jumala positsioonilt suunata, saab uuest meediumist uus sõnum, tekivad uued tähendustasandid ja nendevahelised pinged, mis kipuvad vaat et vaataja minapilti kriimustama. Eks me näe, kas ja milliseid lugusid sel moel sama köitvalt jutustada õnnestub, kuid praegu tundub interaktiivne suund igatahes paljulubav. Sisulise poole pealt: film on samasugune arenev traditsioon nagu iga muu kunstivorm, näiteks kirjandus. Iga uus teos seisab tahes-tahtmata kultuurikihi õlgadel, lähtub ja heal juhul ka õpib sellest, ning seostub igal juhul üha kasvava tekstikorpusega üha keerukamates intertekstuaalsetes võrgustikes. Vaid veidi rohkem kui sajandivanuses filmikunstis on seda kihti esialgu jaopärast, mitte veel lämmatavalt palju. Ala suhteline noorus tähendab vanemate, sajandite jooksul põhjalikumalt läbi küntud põldudega võrreldes suuremat arenguruumi, rohkem läbi proovimata võimalusi. Traditsiooniga suhestumine võib filmile olla komistuskivi, nagu sageli juhtub hea kirjanduse ekraniseeringutega, ja veel sagedamini kõikvõimalike järgede, uusversioonide ja muude katsetega olnut üles soojendada. Traditsiooniga taustal on ka võimalus, et ettevõtmine õnnestub või tõustakse lausa uuele tasandile. Viimast suudeti mullu vähemalt kahe uusversiooni puhul: need on Luca Guadagnino rafineeritud uustõlgendus neljakümne aasta tagusest giallo-klassikast „Suspiria“⁴ ja Bradley Cooperi muusikaline romanss „Täht on sündinud“. Viimane annab silmad ette lausa kolmele eelkäijale, varaseim neist aastast 1937.⁵ Need neli versiooni, millest iga järgmine ületab eelmise, annavad kokku hea pildi filmikunsti glamuurseima osa ehk Hollywoodi toodangu edenemisest kaheksakümne aasta jooksul.

Üldise progressi juurest möödunud aasta juurde tulles tunnistan, et aasta oli hea, sest häid filme oli palju, palju rohkem kui mainitud kaks.

Milline on hea film?

Hea film on see, mis huvitab, pakub elamuse, köidab. Režissöör Ilmar Raag ütles kunagi, et hea on film, mille puhul ta unustab kõik, olles koos jutustatava looga.⁶ Filmi headus ei seisne niisiis mitte niivõrd filmis endas, kuivõrd publiku subjektiivsetes elamustes. Üldiselt ongi tavaks arvata, et filmi headus on puhtalt vaataja silmis: kellele Kõusaare „Ema“, kellele Lauri „Surnuaiavahi tütar“ ,7 de gustibus non est disputandum ja nõnda edasi. Arusaam, mis on hea film, pole siiski täiesti individuaalne. Kahe juhuslikult valitud indiviidi filmieelistustel võib, kuid ei pruugi olla midagi ühist. Suuremate inimrühmade puhul aga hakkavad eelistused korduma ja nii moodustub küll mitte selgepiiriline, kuid siiski suure ühisosaga kaanon. Teisisõnu: filmivallas on olemas üldiselt heaks peetud maitse, mis määratleb osa filme headena.

Kõikvõimalikke turunišše ja vaatajasegmente kõrvale jättes on ses eelistuste kaanonis kaks põhimõõdet. Ühelt poolt on tegemist laia publiku eelistustega, mida mõõdetakse piletitulu ja vaatajate arvuga. Teiselt poolt esindab asjatundjate, kriitikute ja filmitööstuse arvamus vähemust, kuid on suurema kultuurilise kapitaliga, kaalukam, prestiižsem. Eristus on enam-vähem sama, mida poliitikas tavatsetakse tõmmata nn rahva ja nn eliidi vahele. Neid mõõtmeid tahetakse tihti rangelt eristada ja vastandada, näiteks väites, et „kriitikute tabelite ja reaalse vaatajate arvu vahel pole mingit seost“.⁸ Sel puhul peetakse ilmselt silmas põhjusliku seose puudumist: kriitikute arvamus ei too vaatajaid kinno, vähemalt mitte märkimisväärsel hulgal. Tõenäoliselt ongi see nii, aga see ei tähenda igasuguse seose puudumist. Isegi kui kriitikute tabeleil pole märgatavat mõju müügile, on neil sellegipoolest laia publiku eelistustega märkimisväärne ühisosa. Ei ole kaugeltki nii, et asjatundjad kiidavad ainult filme, millest publik ei hooli, ja vastupidi, et publik armastab ainult filme, mida asjatundjad ei seedi.

Näiteks oli meie kinodes mullu vaadatuim film tõepoolest enam kui 146 000 kinokülastusega komöödia „Klassikokkutulek 2“, mida asjatundjate aastatabeleist ei leia. Järgmised vaadatuimad kodumaised linateosed olid aga koguperefilmid „Seltsimees laps“ (üle 116 000) ja „Eia jõulud Tondikakul“ (üle 110 000), mis jõudsid kriitikute-hindajate tabeleis kõrgeile kohtadele, sealhulgas Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) parima filmi aastaauhinna Neitsi Maali viie nominendi sekka.⁹ Maali võitjaks, aasta parimaks eesti filmiks, valiski ühing Moonika Siimetsa „Seltsimees lapse“. Ühtlasi jõudsid kõik kolm vaadatuimat kodumaist linateost ka muu maailma, eelkõige Hollywoodi toodanguga konkureerides üldisse kinokülastuste esikümnesse.¹⁰ Kaks kolmest ehk „Eia jõulud Tondikakul“ ja „Seltsimees laps“ esindavad niisiis asjatundjate ja vaatajate konsensust, üldtunnustatud arusaama, mis on hea film.

Kinokülastuste üldtabelit ma kahjuks ära tuua ei saa, sest Eesti Filmi Instituut hoiab seda infot endale sama vapralt kui nõukogude sõjafilmis fritsude kätte vangi langenud partisan patarei koordinaate. Sestap piirdun siin meie esinduslikema asjatundjate edetabeli, Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaali aastaküsitluse esiotsaga ja selle põgusa kommenteerimisega. Võrdlen seda EFÜ levifilmide aastaküsitluse tulemusega, mis esindab kah asjatundjate arvamust, aga teises valimis. Mind huvitab seejuures, mida nende küsitluste tulemused filmiaasta kohta ütlevad ja kui suur on nende ühisosa. Kuivõrd koidab neist mingi üldine hea filmi kaanon?

Kõnealuste küsitluste taust on lühidalt järgmine. Valim: EFÜ küsitlusele vastas 15 ühingu liiget, kellest 11 vastas ka ERRi küsitlusele. Nende osakaal polnud seal siiski otsustav, kuna ERRi vastanute ring oli mitu korda laiem, 39 inimest. Sinna kuulus peale EFÜ liikmete ka levitajaid, ajakirjanikke ja toimetajaid (eelkõige ERRist), filmiametnikke ja teisi, kes kõik kokku moodustasid ligi kolmveerandi vastanuist. Niisiis valimid osalt kattuvad, kuid on siiski piisavalt erinevad.

Mõlemas küsitluses päriti küsitletuilt kümmet järjestatud lemmikut, aga ERR lubas soovi korral esitada ka rohkem nimetusi. Paljud vastajad seda tegidki ja paljud jätsid tulemused pingeritta panemata. Siinses kokkuvõttes jagunevad punktid vastavalt. Mõlema küsitluse eripära on, et filmiaastat ei ole piiritletud arvesse tulevate filmide ametliku valmimisaastaga. EFÜ küsitluse filmivalik on piiratud aasta jooksul meie kinolevis linastunud filmidega, mida oli kokku kolmesaja ringis. Osa neist kuulub esilinastuse järgi eelmisse aastasse. ERRi küsitluse aasta määratlus on hoopis vaba, arvestades lisaks kinolevile ka aasta jooksul festivalidel, voogedastuses ja mujal nähtut. Vastustes mainiti ära isegi paar teleseriaali. Niisiis ei kajasta mõlemad küsitlused mitte aastatoodangut, vaid erinevat valikut aasta jooksul nähtust eri nurkade alt. Tulemused on siiski võrreldavad tänu sellele, et ka ERRi tabeli ülemises otsas domineerivad eelkõige kinolevis olnud filmid, mida vastajad on tõenäolisemalt näinud, mitte piiratud vaatajaskonnaga festivalifilmid või piiratud klientuuriga voogedastuse omad.

Headuse mõõdupuu

Filmiaasta headust kinnitab esmalt küsitlustes ära mainitud lemmikute soliidne koguarv: EFÜ küsitluses 58, ERRi omas lausa 163. Ühe aasta kohta küllalt kopsakas kogus. Mõlema gallupi esineljakümne ühisosa on üle poole: 23 nimetust – piisav, et kinnitada hea filmi kaanoni olemasolu.

Muusikakriitikute sõnutsi kisuvad muusikahindajate eelistused juba sedavõrd harali ja isiklikeks, et aastaküsitlustest hakkab ühisosa kaduma.¹¹ Filminduses seda muret esialgu pole. Kaanonisse valitud filmide tabelikohad küll erinesid, kuid mõlemad küsitlused võitis ülekaalukalt „Kolm reklaamtahvlit linna servas“,¹² mida võib niisiis pidada hea maitse absoluutseks etaloniks, vähemalt siinmail.

Veidi üle poole tabelist on juba iseenesest märkimisväärne konsensus, kuid lisaks tasub arvestada tingimuste erinevust. Eesti filmid ei jõua üldiselt EFÜ levifilmide tabelisse, kuna EFÜ hindab eesti filme Neitsi Maali küsitlusel eraldi arvestuses. Sestap võib mõlema kvoorumi poolt kinnitatult headeks lugeda veel kaks Neitsi Maali nominenti: mängufilmi „Võta või jäta“ ja dokumentaali „Ahto. Unistuste jaht“.¹³ See teeb ühisosaks kokku 25 filmi neljakümnest.

Lisaks on ERRi tabeli esineljakümnes kuus filmi, mis ei saanudki EFÜ tabelisse mahtuda, kuna need polnud mullu veel meie levis: „Buster Scruggsi ballaad“, „Külm sõda“, „Piir“, „Roheline raamat“, „Roma“ ja „Soosik“.¹⁴ Need on kõik üle ilma kõrgelt kiidetud ja auhinnatud filmid, millest pool juba jookseb meie kinodes, üks on veel jõudmas ja ülejäänud kahe jõudmine sõltub oletatavasti Oscareist. Kõigil neil on šanss maanduda selle aasta levitabelis. Seega tõotab ka käesolev leviaasta hea tulla. Ja kui need filmid aasta pärast tõepoolest tabeli tipus on – see on üpris tõenäoline –, siis võib öelda, et kanoniseeritult hea oli tubli kolmveerand siinse tabeli filmidest.

„Peab meeldima,“ nagu ütles Vladislav Koržetsi kehastatud piimamees Tartusse minevale Jan Uuspõllule.

 

1 The 50 Greatest Films of All Time. www.bfi.org.uk/news/50-greatest-films-all-time

2 „Napszállta“, Ungari 2018.

3 „Black Mirror: Bandersnatch“, David Slade, 2018. Bandersnatch on Lewis Carrolli tegelane, kelle nime eestinduseks on Risto Järv pakkunud Viiruvilbus („Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“, 1993) ja Mati Soomre Krahmatümp („Snargijaht“, 2010).

4 „Suspiria“, Dario Argento, 1977.

5 „A Star Is Born“, William A. Wellman, 1937; George Cukor, 1954; Frank Pierson, 1976; Bradley Cooper, 2018.

6 Milline film on Ilmar Raagi jaoks tõeliselt hea? – Buduaar.tv3.ee 16. III 2011.

7 „Ema“, Kadri Kõusaar, 2016. „Surnuaiavahi tütar“, Katrin Laur, 2011.

8 Kaspar Viilup, Kuidas jõuavad filmid Eestis kinno? – Sirp 2. XII 2016. Tsitaat filmilevitaja Timo Dienerilt.

9 „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused“, René Vilbre, 2018. „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018. „Eia jõulud Tondikakul“, Anu Aun, 2018.

10 www.filmi.ee/uudised, 28. XII 2018.

11 Muusikanõukogu. Raadio 2, 4. I 2019.

12 „Three Billboard Outside Ebbing, Missouri“, Martin McDonagh, 2017.

13 „Võta või jäta“, Liina Triškina-Vanhatalo, 2018. „Ahto. Unistuste jaht“, Jaanis Valk, 2018.

14 „The Ballad of Buster Scruggs“, Ethan Coen ja Joel Coen, 2018. „Zimna wojna“, Paweł Pawlikowski, 2018. „Gräns“, Ali Abbasi, 2018. „Green Book“, Peter Farrelly, 2018. „Roma“, Alfonso Cuarón, 2018. „The Favourite“, Giorgos Lanthimos, 2018.