Mis neil küll arus oli?!

Nüüd, koduvangistuses, võib just olla õige aeg hakata avastama suurimaid fiaskosid, mida kinolinal nähtud.

MARTA BAŁAGA

Mingis mõttes olen ma „Kassidele“1 tänulik. Mitte sellepärast, et see on hea film ja nüüd saadaval ka voogedastuses – nagu meil selleta veel vähe muresid oleks. Nimelt seetõttu, et harva esinevas üksmeeles peetakse Tom Hooperi muusikalfilmi, mis põhineb Andrew Lloyd Webberi muusikalil, mis omakorda põhineb T. S. Elioti luulekogul „Vana Opossumi kasside välimääraja“2 – ilmselt on seda jada võimalik jätkata –, täielikuks katastroofiks. Seth Rogen kommenteeris filmi vaatamise ajal Twitteris, tunnistades, et oli samal ajal pilves. Ühtlasi üritas ta näitamiseks välja meelitada filmi nn urruauguversiooni (butthole cut), kuna vahepeal oli selgunud, et enne esilinastust kõrvaldati filmist digitaalselt kasside pärakuaugud [nende kallal oli muide spetsiaalselt vaeva nähtud – toim]. „Loodetavasti on lisandunud sellega kinematograafilisele aardele maagiat ja müstikat,“ kommenteeris pisut hiljem Universali pressiesindaja. Arvustajad tsiteerisid aga võidu aasta kõige naeruväärsemaid dialooge ja tulid välja uute teravmeelsustega.

„Koera järel kassidele kõige hullem asi,“ ütles üks, teine nentis: „Sellist haisvat hulgust ei maksa kindlasti endale koju tuua.“ Järjekordne vaataja lisas rahulolevalt: „Geeniust lahutab idioodist vaid väike samm: „Kassidega“ oksendati välja üks karvapall ja hõõrutakse nüüd selle peal oma tagumikku.“ Seejärel kaotas Variety Peter Debruge lõplikult kannatuse: „Tom Hooperi ebamaiselt võltsi tõlgendust iseloomustab see haruldane kolossaalne piinlikkustunne, mida kinos vahel harva kogeda saab, ja mis sandistab suurepäraste näitlejate resümeed ja halvab noorte paljulubavate uute tulijate karjääri.“

Kotiti kõike: kasside proportsioone, kassist Judi Denchi, kes kannab vähimagi süümepiinata karusnahkset kasukat, Jason Derulot ja tema järeltöötluses kohitsetud kubemepiirkonda. Siit tuli isegi halvima filmi auhinna Kuldvaarika nominatsioon halvima ekraanikombo kategoorias. Võit jäi tulemata, sest „Kassid“ oli esindatud veel alajaotuses „Ükskõik, millised kaks karvapalli, kes on pooleldi kassid ja pooleldi inimesed“ ja osutus ka võidukaks.

Mõnitati kõike, isegi mõne ses fiaskos osalenud näitleja lahedamaid ütlemisi. Näiteks tunnistas Judi Dench, et see roll on talle nagu loodud. Seda lauset kommenteeris Kuldgloobuste õhtujuht Ricky Gervais: „Muidugi, miski ei meeldi talle rohkem kui enese vaibale istutamine, jala tõstmine ja jalgevahe lakkumine.“

Kõik see koledus on muidugi tõsi, aga selles on ka midagi suurejoonelist. „Kassid“, mis on teistkordsel vaatamisel pehmitanud osa mu ajust, on seda sorti film, mida enam keegi tegema hakata ei julge – ja ilmselt nüüd mõnda aega ei tee ka. Selline „Mida kuradit!“-film, mille puhul on raske mõista, mida filmitegijad on üldse mõelnud ja ette võtta üritanud. Sellise filmi pärast on küll „kolossaalselt piinlik“, aga vaataja saab ka elamuse, mida ilmselt enam mitte kunagi unustada ei õnnestu. Identsete kassafilmide ja igavate väärtfilmide kõrval, mis näevad enamasti välja täpselt ühesugused, rääkimata algoritmi koostatud soovitusnimekirjadest voogedastusplatvormidel, mida me kõik sel süngel ajastul aju kasutamata läbi klõpsime, on sellisel asjal oma väärtus.

Pulp Fiction“ aastal 3000

Olen juba mõnda aega kehastanud halbade filmide apologeedi rolli, aga „Kassid“ tõi meelde veel mõned linateosed, mis, nagu ka Hooperi tippnäitlejatega jõuluime, ei olnud mõeldud näitamiseks käputäiele filmifännidele, kellele valmistab suurt heameelt plastkahvlite loopimine ekraani suunas mõnel kesköisel erilinastusel. Vaatamas näiteks Tommy Wiseau’d „Ruumis“3 karjumas „Sa rebid mu lõhki, Lisa!“.

Kaugelt sellest. Need on maksnud ränka raha („Kasside“ peale läks näiteks 100 miljonit), seal teevad kaasa staarid või noored tõusvad tähed. Nende tegijad on silmas pidanud peavooluhuve, võimalikke filmiauhindu või vähemalt prisket kassat, mis annaks põhjuse jätkata terve sarja järjefilmidega. Näiteks kas või film, mis tundus olevat unustatud, kui polnuks Adam Grahamit Detroit Newsist. Too nimetas „Kasse“ küll arusaadavalt „kümnendi suurimaks katastroofiks“, aga ka „Vurrudega „Lahingutanner Maaks“4“.

Enam paremaks kui nimetatud 2000. aasta ulmekänkar „Lahingutanner Maa“ minna ei saa. Selle elukaares oli päriselt ka hetk, mil peategelast kehastanud John Travolta arutas avalikult tulevaste järjefilmide üle ning pomises intervjuus Sci-Fi Weeklyle: „See on „Pulp Fiction“5 aastal 3000, sest mulle tundus, et „Pulp Fiction“ oli küll meelelahutuslik, aga paljuski ka pahatahtlik“.6

Kõigil neil õhku täis, rumalatel, täiesti mõttetutel ja liiga kallitel filmidel on aga veel midagi ühist peale põrumise.
Ausalt öelda pole ilmas midagi nendesarnast. Pildil leedi Judi Dench.

Kaader filmist „Kassid“

Saientoloog Travolta oli pähe võtnud tuua kinolinale Saientoloogia Kiriku looja L. Ron Hubbardi romaani, muidugi pärast seda, kui autor oli talle saatnud sellekohase sooviga signeeritud koopia. Lugu räägib tühermaaks muutunud Maast ebameeldiva psychlo’de tulnukrassi valitsuse all. Nood kasutavad inimesi orjadena, kuni Barry Pepper sellele vastu hakkab. 73 miljoni dollarilise eelarvega võis filmi tegema hakata. Travolta tegi tulevikuplaane: „Järjefilm tehakse raamatu tagumise 500 lehekülje põhjal, mis on isegi veel põnevamad kui esimesed 500. Aga juba esimeses osas on lugu rohkem, kui üheski teises ulmefilmis enne seda. Ilmselt hakkame järge filmima järgmise aasta lõpus“.

Kui „Kassidele“ tegi korvamatut kahju palju naeruvääristatud treiler ja otsus täiustada eriefekte pärast filmi esilinastust, siis „Lahingutanner Maa“ ümber algas sumin juba üsna varakult. Ammu enne seda, kui sai filmis näha Travoltat Pepperile jõuga surnud rotti sisse söötmas. Stsenarist tuli lausa lagedale avaliku vabandusega: „Minu käsikiri oli alguses süngem ja ehedam, haarava loo ja värvikate karakteritega. Seal pole mainitudki pidevat aegluupi ega viltusi horisontaale (dutch tilt), pole camp’i dialoogi, Kissi saabastega tulnukaid ja Bob Marley parukaid.“

„Lahingutanner Maa“ mõjub nagu bussisõit koos kellegagi, kes pole end ammu pesnud. See pole lihtsalt halb, vaid rusuvalt ebameeldiv,“ lisas kriitik Roger Ebert. „Räpaste tegelaste hambad on katki, hingamistorud ripuvad neil ninast välja nagu tatt. Travolta ja Whitakeri palkamine oli puhas raharaisk, sest me ei tunne neid viltis juuksepahmaka ja klompis grimmi alt niikuinii ära.“

Pole vist vaja lisada, et seni pole järjefilme näha olnud.

Satiir“ pole õige sõna

Vahel võivad kultusfilmihuvilised siiski tuua teatud lunastuse, kuigi ka nemad võivad osutuda nõudlikuks publikuks. Kuulu järgi oli „Kassid“ juba saavutamas siin-seal toimuvate kaasalauluseanssidega linaloo „Rocky Horror Picture Show“7 staatust, enne kui kõik sinnapaika jäi. Ka Torontos, osana „Prügikasti pesukaru“ („Dumpster Raccoon“) linastusseeriast.

Kõigi kultusfilmide ema „Tantsutüdrukud“ alustas aga täiesti teistsuguste ambitsioonidega ja seda reklaamiti kuuldavasti kui peavoolufilmi Ameerika unelma mõttetusest. Meeskond tuli suuresti ülimenuka „Ürginstinkti“8 pealt ja filmil polnud seetõttu raskusi ei kopsaka eelarve kindlustamise ega NC-17 reitingu kinnitamisega. „Kui Joe Eszterhasilt käsikirja sain, oli selge, et see on täiuslik,“ ütles Paul Verhoeven, kes on teinud ka näiteks sellised filmid nagu „Robocop“ või „Täielik mäluvahetus“.9 Tal on see filmitegu muidugi käpas: „Nii palju alasti inimesi koos ühes filmis – ja kõik dialoogid leiavad aset paljalt. See oli väljakutse, et milline idioot julgeb sellise filmi teha. Mina muidugi!“

Jääb siiski arusaamatuks, kuidas mitte keegi ei märganud, et kogu lugu läks asja edenedes ikka veidramaks ja veidramaks. Sünopsise võinuks laenata ükskõik milliselt pornofilmilt. Naiivne Nomi (Elizabeth Berkley) saabub Las Vegasesse plaaniga saada tantsutüdrukuks, kohtab seal kogenud tantsijat (Gina Gershon) ja satub igasugu pahandustesse, lakkudes samal ajal stripiposti. Lisame veel huulepulka kasutavad šimpansid ja seksistseeni basseinis – seda on nähtud tuhandetes halbades unenägudes. Kui lõpuks jõudis asi sinnamaale, et Eszterhas ergutas teismelisi kasutama võltsitud isikutunnistust, et linastusele sisse pääseda, ja Verhoevenist sai esimene Kuldvaarika võitja, kes tuli seda ise vastu võtma, ei üllatanud kedagi enam mitte miski.

Verhoeveni säravas, väändunud maailmas pidi „Tantsutüdrukud“ olema, uskuge või mitte, klassikalise Metro-Goldwyn-Mayeri muusikali versioon. Juba see mõte häirib, eriti kui arvesse võtta, et kogu hulluse, tangade ja koeratoiduvaimustuse põhjal sõprussidemeid loovate neiude kõrval on filmis vägistamisstseen, mis on peaaegu sama jube, kui tema filmis „Spetters“ (1980), mille pärast Verhoeven oma kodumaalt Hollandist välja kihutati.

Kuigi isegi Tarantino aplodeeris „Tantsutüdrukutele“ kui peavoolu-ex­ploitation filmile, millesarnast polnud nähtud 20 aastat, oli see siiski David Schmader [„Tantsutüdrukute“-teemalise dokfilmi „Sa ei tea mind“10 autor – toim], kes võttis asja kõige paremini kokku: „„Tantsutüdrukud“ ületab kõik teised halvad, kurikuulsad või lihtsalt halvad filmid sellega, et viimane kui üks filmiga seotud inimene – stsenaristid, näitlejad, tehniline personal – on teinud mis tahes ajahetkel halvima võimaliku otsuse.“ Kaasa arvatud Kyle MacLachlan.

„Paul Verhoeven võlus mu ära,“ tunnistas Kyle MacLachlan aastaid hiljem. „Eriti jumaldasin ma „Robocopi“. Verhoeveni ja Eszterhasi kooslus tõotas midagi sellesarnast, midagi sünget, julget, häirivat ja realistlikku. Läksin lõpuks filmi vaatama ja … olin jahmunud. Ei osanud muud öelda kui „See on kohutav. Kohutav!“. Koged sellist vaikselt rõhuma hakkavat tunnet, kui algab filmi esimene stseen, ja pomised endamisi: „Uhh, see on tõeliselt halb stseen. Küll järgmine tuleb parem“. Üritad end kuidagi veenda, et seis paraneb, aga tegelikult läheb hoopis järjest hullemaks.“1111

Ometi on „Tantsutüdrukud“ siin käsitletavatest filmidest ainus, millel on hästi läinud. „Nüüd on sellel filmil täitsa uus elu … satiirina. Ei, satiir pole õige sõna, aga see on tegelikult naljakas. Igaühe filmograafias on vast selline film ette näidata, aga see on miskipärast püsima jäänud. Isegi „Ishtar“ (Elaine May, 1987) kadus lõpuks pildilt, aga „Tantsutüdrukud“ tulevad ikka ja jälle tagasi!“ kinnitab MacLachlan.

Ma ei mõista, mida me valesti tegime

Tõsi ta on – „Ishtarit“ ei mäleta enam keegi. Aga enne seda, kui saabus unustus (tõsiasi, mille peale hingavad ilmselt kõik asjaosalised kergendatult), sai sellest midagi enamat kui lihtsalt läbikukkunud film. „Ishtarist“ sai Hollywoodi läbikukkumise sümbol: nali, mida võis lõputult korrata, või võrdlus, mida iga hinna eest vältida.

Alguses paistis kõik teisiti. Režissöör Elaine May ja staarid Warren Beatty ja Dustin Hoffman (mõlemad kuulu järgi Mayle võlgu, kuna see oli aidanud kõbida nii „Tootsie“ kui „Punaste“12 stsenaariumi) asusid Aafrika poole teele, et võtta üles komöödia kahest kitsikuses laulukirjutajast Marokos. Nood leiavad end valel ajal valest kohast, kui pildile ilmuvad CIA ja geriljavõitleja Isabelle Adjani kehastuses.

Ajastus tundus õige olevat: juba üsnagi hinnatud May pidi end lõpuks suurprojektiga tõestama, Beatty oli just lõpetanud filmi „Taevas võib oodata“13 ja Oscari võitnud „Punased“. Olgu öeldud, et needki on väga halvasti ajale vastu pidanud. Ja siis oli järsku ajastus vale: produktsioon läks järsult eelarvest välja, kuhjusid poliitilised pinged ja terviseprobleemid. Kõige muu kõrval polnudki konflikt May ja operaator Vittorio Storaro vahel kõige hullem asi. May pole lavastanud pärast seda enam ühtki filmi.

Kuigi „Ishtari“ jääkülma vastuvõtu põhjuseks peeti osalt lavastaja sugu, ei saa seda filmi ometigi tänapäevalgi välja vabandada. See on ikka üsna igav tükk, kus kaks peaosalist mängivad harjumuspärasest täpselt vastupidiseid osi ega saa asjale päris pihta: Hoffman mängib sahkerdajat, Beatty aga jobukest, kuigi ta sarm oli mõju avaldanud väga paljudele naisstaaridele. Ometigi tasub seda vaadata kas või ainult selleks, et näha neid kaht legendi laulmas, küll halvasti, eriti laulu „Little Darlin’“. „Ma ei saa aru, mida me valesti tegime,“ võtavad nad filmis sündmustiku kokku.

„Ishtar“ oli ilmselt juba välja tulles vanamoeline sarnasuse tõttu legendaarse dueti Bing Crosby ja Bob Hope’i filmidega. On tehtud mitmeid katseid „Ishtar“ pildile tagasi tuua. Hoffman hüüdis „Ishtar tõuseb taas!“, kui andis Beattyle üle Ameerika Filmiinstituudi elutööpreemia. Kriitik Richard Brody on aga kirjutanud, et „põrgus on reserveeritud eraldi koht kriitikutele, kes muretsesid selle filmi eelarve pärast, nagu ka „Taevavärava“, „Kleopatra“ või „Ahnuse“14 eelarve pärast – ehk iga filmi pärast, mille puhul on olnud kriitiline rõhuasetus millelgi muul kui filmil endal“). Kõike seda arvesse võttes on ime, et keegi võinuks üldse kujutleda seda filmi võistlemas kinodes „Saatusliku veetluse“ või „Surmarelvaga“,15 mis tulid välja samal aastal, aga tunduvad pärit olevat täiesti teisest ajastust.

„Ishtari“ nagu ka kõigi teiste siin kirjeldatud filmide puhul tundub olevat tõsi, et nende läbikukkumist justkui oodati. Veel enam: seda loodeti – ja lausa väga. „Ishtari“ juhtumist jääb tunne, et Hollywoodis sai teoks üks kollektiivne verelaskmisriitus,“ kirjutas Joe Reid 2017. aastal.16 „Aeg-ajalt peab mõni film kinni maksma kõik need liialdused ja egod, selle energia, mis Hollywoodi töös hoiab. Enamasti on eelarve ületamine ja konfliktid kaadri taga selle äri hind, mis pühitakse vaiba alla või põhjendatakse ära. Kõike teavad, et filmitegemine maksab liiga palju ja egod on kontrolli alt väljas. See ei meeldi kellelegi, aga kõik on sellega leppinud, sest filmid on head. Kui mõni asi aeg-ajalt metsa läheb, siis viskab Hollywoodi masinavärk selle õnnetu vulkaanikraatrist alla.“

Samasugune kohtlemine on langenud kahtlemata osaks veel mõnele suuremalegi põrumisele. Nimetatud „Taevaväravale“ pannakse süüks mitte ainult režissöör Michael Cimino karjääri, vaid kogu Ameerika uue laine lõppu. Uuematest filmidest tuleb nimetada Kevin Costneri „Postiljoni“, veel uuematest aga „Giglit“, „Uljast ratsanikku“ ja „Jupiteri tõusu“.17 Peab rõhutama, et kõiki neid peeti haaravateks ja paljulubavateks, kuni need jooksutati valmis pandud teritatud piikide otsa. Eriti hästi on see teada näiteks James Cameronile, kelle igat filmi on enne väljatulekut peetud totaalseks läbikukkumiseks, eriti „Titanicut“ (1997) ja „Avatari“ (2009). Paberil paistavad need kindlasti vähemalt sama jaburad kui „Kassid“.

Kõigil neil õhku täis, rumalatel, täiesti mõttetutel ja ilmselgelt liiga kallitel filmidel on aga veel midagi ühist peale põrumise. Ausalt öelda pole ilmas midagi nendesarnast. Ja nüüd, kui koduvangistuses inimesed tõotavad pühalikult, et avavad lõpuks selle „Sõja ja rahu“ või vaatavad kümnetunnisena tunduvat „Iirlast“,18 võib just olla õige aeg, et end vaibale maha istutada, jalg tõsta ja hakata avastama suurimaid fiaskosid, mida kinolinal on nähtud. Mitte sellepärast, et need seda väärivad, kaugeltki mitte, aga meie oleme need küll ära teeninud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Cats“, Tom Hooper, 2019.

2 T. S. Eliot. Old Possum’s Book of Practical Cats. Faber & Faber, 1939.

3 „The Room“, Tommy Wiseau, 2003.

4 „Battlefield Earth“, Roger Christian, 2000.

5 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994.

6 https://web.archive.org/web/20080610000735/http:/www.scifi.com/sfw/interviews/sfw5672.html

7 „The Rocky Horror Picture Show“, Jim Sharman, 1975.

8 „Basic Instinct“, Paul Verhoeven, 1992.

9 „Robocop“, Paul Verhoeven, 1987; „Total Recall“, Paul Verhoeven, 1990.

10 „You Don’t Nomi“, David Schmader, 2019.

11 https://film.avclub.com/kyle-maclachlan-on-david-lynch-showgirls-and-billy-id-1798233981

12 „Tootsie“, Sydney Pollack, 1982; „Reds“, Warren Beatty, 1981.

13 „Heaven Can Wait“, Warren Beatty, Buck Henry, 1978.

14 „Heaven’s Gate“, Michael Cimino, 1980; „Cleopatra“, Joseph L. Mankiewicz, 1963; „Greed“, Erich von Stroheim, 1924.

15 „Fatal Attraction“, Adrian Lyne, 1987; „Lethal Weapon“, Richard Donner, 1987.

16 https://decider.com/2017/05/15/ishtar-30th-anniversary/

17 „The Postman“, Kevin Costner, 1997“; „Gigli“, Martin Brest, 2003; „The Lone Ranger“, Gore Verbinski, 2013; „Jupiter Ascending“, Lana & Lilly Wachowski, 2015.

18 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht