Mis riik, mis valuuta?

Kahtlasel kombel on Aki Kaurismäe ja Martin Scorsese uudisteosed aia taha läinud, kuid on siiski jumala armust lapsukesed. Kas need režissöörid on hakanud end teiseks tegema või on võitlusest loobunud?

EERO TAMMI

Mängufilm „Teisel pool lootust“ („Toivon tuolla puolen“, Soome 2017, 98 min), režissöör-stsenarist Aki Kaurismäki, operaator Timo Salminen. Osades Sakari Kuosmanen, Sherwan Haji, Ville Virtanen, Kati Outinen jt.

Mängufilm „Vaikus“ („Silence“, USA 2016, 161 min), režissöör Martin Scorsese, stsenaristid Martin Scorsese ja Jay Cocks, operaator Rodrigo Prieto, põhineb Shûsaku Endô samanimelisel romaanil. Osades Andrew Garfield, Adam Driver, Liam Neeson, Ciarán Hinds, Yôsuke Kubozuka jt.

Well, the moral of this story.

The moral of this song.

Is simply that one should never be.

Where one does not belong.

Bob Dylan

Kas juua või mitte? Minna või jääda? Koos või lahus? Analoog või digitaalne? Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme? Kas oleme jaapanlased või soomlased? Heeringat või sushit? Kus on kus?

Aki Kaurismäe film „Teisel pool lootust“ tõstatab palju küsimusi. Kohe algul räägib laste telesaates käpiknukk-koer Ransu: „Tigu, tigu, näita sarvi, kas on homme kuiv päev?“ Anakronismid õilmitsevad õndsas segaduses, sest tõepoolest näib, et Kaurismäe universum käriseb õmblustest. Nii on ka kogu meie maailmaga, mida tuletab meelde filmi peategelane, söelaevalt Helsingi tänavatele randuv süürlasest põgenik, õnnekütt Khaled (Sherwan Haji).

Võõral maal sammub ka režissöör Martin Scorsese. Maapealse põrgu ebakindluses või ebakindluse põrgus, küsides, käed ristis, miks jumal on vait. „Vaikus“ näitab vaatajale XVII sajandi Jaapanit ja avastseenis kristlaste mahalõigatud päid. Portugali jesuiit (Liam Neeson) võetakse tema misjonitöö tõttu vangi. Väärusulisi karistatakse seal surnuks piinamisega. Kaks nooremat jesuiiti (Andrew Garfield ja Adam Driver) saadetakse vangistatud õpetajat ära tooma.

Scorsese pildid rusutusest – kõik tema filmid, peaaegu eranditult meestegelaste kaudu räägitud lood – panevad vaataja tundma keha kurnatust, ülepinget ja mõistuse murenemist. Vaimu ja keha dialoogi. „Vaikus“ erineb selle poolest, et tegevus toimub kõigest urbanistlikust kaugel, mille tõttu muutub nõrgaks ka tähelepanuväärne peategelane ise. Isa Rodriguese karisma Andrew Garfieldi esituses kuulub samasse klassi nagu mingi hävimisohus oleva koopasisaliku oma. Meie ees pidevalt millegi üle juurdleva, kuid kõigest hoolimata karikatuurse peategelase olematu saladuseni, tema usu tuumani, jõuab ehk ainult vaid Scorsese ise. Ürgsete mägimaastike taustal otsib režissöör kobamisi väga eesmärgipäratu sisevõitluse pilti, venitades selle kolmetunniseks – esmajoones publikut umbusaldades, alahinnates tema võimet arutleda mis tahes „metafüüsiliste“ teemade üle. Lõputu leierdamine, sobimatud tagasivaated, latravad jutustajad ja nürid tegelaskujud muudavad filmi lõpuks segapudruks, mis oma surmtõsiduses vormub peaaegu et tahtmatuks koomikaks. Seda on jube vaadata oma aja ühe kõige andekama filmitegija puhul, kes ei käi küll esimest korda filmiga käpuli („Hugo“, 2011), kuid kes nüüd näitab südameverega maalides, kuidas suur režissöör võib uhkelt ja kõrgelt kolinal kukkuda.

Scorsese haudus seda teemat juba 1980. aastate lõpus. Ta on aastaid rääkinud oma „kõige isiklikumast“ filmist. On mõjuvaid, suurte režissööride pika aja vältel arendatud töid, nagu näiteks Sergio Leone „Ükskord Ameerikas“,¹ kuid 2000. aastatel hoogsates karjäärituultes hõljunud Scorsese katse paistab veidi teistsugune. Tema „Vaikus“ mõjub hüljatud, üksildase ja õnnetu filmina. On täiesti võimalik, et idee teha Shûsaku Endô romaani ainetel film ei ole hea mõte. Scorsesele on see aga ilmselt nagu luupainaja, millest režissöör ei ole ühel või teisel põhjusel lahti saanud. Ei ole kriitiku asi hurjutada autorit tema valikute, eriti kinnisideede pärast, kriitiku asi on eelkõige jälgida tema tegemisi. Kõik „Vaikuse“ tegijad on jõudnud kuristiku servale. Filmi lõpus aga seisab valuliselt kohmakas tühisuse monument. Sitt reis see oli, aga tehtud ta sai.

Midase heeringas

Kaurismäe filmi tegelane Khaled on Helsingis ilma rahata, peavarjuta, perekonnata, ametivõimude kaitseta ja suitsud on ka otsa saanud. Ta palub varjupaika ja otsib oma Aleppos kaduma läinud õe jälgi. Wikström (Sakari Kuosmanen) on aga naise maha jätnud kaubareisija, kes mingi uitmõtte ajel ostab ära räpase sadamakõrtsi. Kummaline mees, kelle käitumise motiive tuleb mõistatada. Khaled räägib ülekuulamisel ametnikele oma reisist läbi Euroopa. Kuidas Wikströmi ja Khaledi lood teineteisega seotud on, selgub ehk kunagi mõnest režissööri intervjuust. Tõsi küll, nad siiski kohtuvad selles lapitekki meenutavas filmis, kus sagib inimesi nagu raudteejaamas. Ka muusikalisi numbreid on piisavalt, justkui külasimmanil.

Algus on küll paljulubav, kuid „Teisel pool lootust“ on punnitatud, fantaasiavaene ja välja arendamata, lõpuks tüütult väsitav. Kaurismäki – võlur vähemalt tema selliste filmide puhul nagu „Boheemide elu“, „Mees ilma minevikuta“ ja „Hoia rätikust kinni, Tatjana“² – on teinud nagu Scorsesegi õnnetumaid filme. Näiteks „Äärelinna tuled“,³ mille lõdvad õmblused tunduvad isegi selle lühiduse (78 minutit) juures sulaselge venitamisena ning kogu lugu mõjub täiesti poolikuna, rääkimata aia taha läinud näitlejatööst. Ent ka sellel filmil oli toimiv stiil, iseloomulik meeleolu miljööde, interjööride, öö värvide ja varjude tasandil. „Teisel pool lootust“ on narts, mis tuletab kõigepealt meelde romulat ja seejärel kirjanik Paavo Haavikko ütlemist: „Paroodia osutus mõttetuks, sest nad tegid selle ise ära.“ Kaurismäe maailm on nüüd puruks-näruks. Seda ei märka kohe esimestel minutitel, kui Sakari Kuosmanen veel ei räägi ja kui pole veel aru saada, et näitleja on täielikus paanikas, ning Sherwan Haji ei pääse veel pikaks monoloogiks kaamera ette. „Teisel pool lootust“ paneb tundma, et Kaurismäki ei hooli režissööritööst, kuigi on ju parimal juhul suur stiilivõlur ja ökonoomsuse geenius. Paistab, et ta on jätnud näitlejad kaitseta, üksi nende papist tegelaskujudega. Amatööride ja professionaalide samaaegne kasutamine kaamera ees on režissöör Risto Jarva pärand, kuid kaugel samaväärsetest lõpptulemustest nagu „Töölise päevik“ või „Ühe mehe sõda“.⁴ „Teisel pool lootust“ on õhkkonna poolest muutlik ja stiililt ebaühtlane, sarnanedes pigem sketšikogumiku kui hoolikalt tehtud filmiga. Süžee on auklik nagu juust ja naljagi napib.

Näen, kuidas hoolimatu režii on vastuolus Kaurismäe filmide põhiväärtustega: sisemise väärikuse, terviklikkuse, ja tööga. Howard Hawksi filmide maailma on kahtlemata tunda, kuid seda vaid siis, kui mehed seisavad baarileti ääres. See, kuidas niisugune maailm elama hakkab, on aga hoopis teine asi.

Kaurismäki on öelnud, et ta tahab kujutada Soome tegelikkust nii kaua, kuni hing veel sees. Seekord aga võib rääkida pigem lavastaja takerdumisest omaenda mütoloogiasse, otsekui oleks ta komistanud koduse stereosüsteemi juhtmetesse.

„Teisel pool lootust“ mandub probleemi ees jõuetusse, sest süvenemiseks ei ole aega. Katse jääb pooleli juba alguses ning võimust võtab uinutav nihilism. Kunagi varem ei ole Kaurismäe repliigid tundunud nii ajuvabadena, kunagi varem ei ole tema maailm olnud nii ebausutav ega nii tühine. Sulevi Peltola „põlis-kaurismaatiline“ nägu pokkeristseenis on mahlakalt ilmekas, kuid stseen ise on surmavalt igav ja pingevaba. Niisugused omaette väärtustena üle pakutud kummardused nagu Jukka Virtase ja Jörn Donneri poolvägisi tassimine kaamera ette hakkavad tunduma praalimisena. Otsekui jagaks pohmellis kuningas Midas plusspunkte.

Igatahes omaette vaatepilt: Soome kukkus puu otsast alla. Aga kuidas selline asi juhtus?

Filmikunsti surm

Kaurismäki ja Scorsese on filmikunsti võlurid, filmihullude ristiisad. Omamoodi ajaloolased, kelle filme vaatab asjatundja ka kui antoloogiaid ja metadimensioone. Neis on midagi püha ja religioosset.

Meistrite jõud seisneb peale usu filmikogemusse sellisena, nagu nemad sellesse armusid, ka nende endi elukeskkonnas, nende suhtumises kõigesse avastatusse. Kaurismäel ja Scorsesel on dokumentaalse ja fiktsiooni vahele piiri tõmbamine leidlikult hoomamatu.

Filmis „Teisel pool lootust“ põikab kamp Jaapani turiste Sakari Kuosmase baari, mida üritatakse muuta sushi­kohaks. Kokk (Janne Hyytiäinen) on ostnud vaid pool kilo lõhet, sest ta ei usu oma kõrtsi edusse, ja kliendid lasevad jalga, kui neile oli pakutud heeringat. Soome on Soome. Siin pole midagi parata. See jääb lühikeseks sketšiks nagu mõni muugi asi selles filmis – üksikuks etüüdi­palakeseks, millekski sinnapoole. Ja vihjeks Jaapanile.

Kui Kaurismäe ja Scorsese filmid ei ole maailmaga kooskõlas, jäävad need autistlikena keerlema ringiratast viisil, mis mõjub mingisuguse masenduse moraalina.

„Kino on kui XX sajandi kirik,“ ütles Sodankylä filmifestivalil tabavalt Scorsese meistriteoste „Taksojuht“ ja „Raevunud härg“⁵ operaator Michael Chapman. „Raevunud härg“ lõpeb piibli tsitaadiga „ …olin pime ja nüüd näen“ ning pühendusega režissööri omaaegsele õpetajale filmikoolist. See film on tähendanud Scorsesele uutmoodi suhet maailmaga.

Scorsese teadvuses on filmikunst ja ajalugu üks lahutamatu tervik ning tema lavastajatööde alltekst kannab alati. Kui „Kasiino“⁶ kujutas Hollywoodi kuldajastu stuudiote triivimist hämaraladel tegutsevate firmade haardesse ja „Suletud saar“⁷ režissööri lapsepõlve piltlikke maastikke, 1950. aastaid makartismist filmigootikani, siis räägib „Vaikus“ lõppude lõpuks võimetusest astuda vastu filmikunsti enda kadumisele. Selle linateose Jaapan on kultuur, kus oma põhimõtetest tuleb loobuda ja veendumused maha vaikida. Maailm, kus usuleek vaevu hingitseb.

Tänapäeval peab iga film leidma põhjuse selleks, miks tegelase käes või käeulatuses ei ole nutitelefoni.

Scorsesel on pildiline tsiteerimine pidevas kasutuses, aga „Vaikus“ mõjub justkui lavastaksid Akira Kurosawa („Veretroon“⁸), David Lean („Sild üle Kwai jõe“⁹) ja Ingmar Bergman („Seitsmes pitser“¹⁰) oma vagunelamutest kordamööda poolvillast minisarja Netflixile. Kui „Vaikuse“ kõrvale võetaks kas või Larissa Šepitko sõja, vabaduse röövimise ja moraalse jõu kirjeldus „Tõus“,¹¹ siis tundub Scorsese lavastajatöö justkui oleks keegi temalt Disneylandis pulgakommi käest ära kiskunud.

Miks? Seepärast, et lõpuks on lauda löödud kõik ja ühtaegu ei midagi: film ja selle varjumaailm. Jean-Luc Godard tahtis juba 1960. aastatel öelda, et filmikunst on surnud. Godard ei ole romantik, isegi armastuses on ta loogik ning seepärast tugevam režissöör kui tõenäoliselt võiksid kunagi olla Scorsese ja Kaurismäki, kes on kõige kaduva ees ikka ja alati romantiliselt maoli. Scorsese puhul võib küsida, kas usk on tegelikult halb filmiteema ilma sellega seotud kannatusteta.

„Mida tähendab olla samurai? Mida tähendab olla samurai tol ajal, mitte üldiselt?“ on Gilles Deluze’i Kurosawa „Seitsme samurai“¹² peategelastega seoses esitatud probleem, küsimus iseendale. Selle filmi tegelaskujud ei suuda jääda paigale: „Ma ei tea, mis seal on, aga see tuleb leida …“

Filmikunsti pühal maal on omad piirid ning kõne all oleval hetkel tallavad Scorsese ja Kaurismäki tühja. Kontemplatiivsuse idee on muutunud sõjaväsimuseks. Armastus on läinud. Tundub, et filme kannavad juba täiesti teistsugused jõud kui enda omad. Isikubrändid, enesestmõistetavused.

Teemad on meisterlavastajate uutes filmides on samad: hädasolek, piinatus, ebakindlus selle suhtes, kuidas toimida õigesti ja kus on su õige koht. Ja kas minul on järgijaid? Kaurismäe peategelane Khaled saab endale sõbraks koera, kes tema sõnul „pöördub tarmukalt islami usku“.

Ollakse kusagil loogika ja müstika, otsevaatamise ja jumalateenimise surve all. Ja näeme kaastunde väljendamist niisugusel viisil, mis oma ebausutavuses kõneleb kurtidele kõrvadele. Kas on see lõppude lõpuks erisuse kartus või hoopis selle nõudmine?

Lõpuks jõutakse ühe ja sama asjani – mullis elamiseni.

Tahaks nii väga öelda, et Scorsese või Kaurismäe arglik katse tulla välja oma mugavustsoonist toob kaasa rööbastelt väljasõidu. Aga need filmid võivad olla ka algseks märgiks eelseisvatest suurematest muutustest.

Seega, teisel pool lootust edasi, meistrite näidatud teel!

Soome keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 „Once Upon a Time in America“, Sergio Leone, 1984.

2 „La Vie de Bohème“, 1992; „Mies vailla menneisyyttä“, 2002; „Pidä huivista kiinni, Tatjana“, 1994.

3 „Laitakaupungin valot“, Aki Kaurismäki, 2006.

4 „Työmiehen päiväkirja“, Risto Jarva, 1967; „Yhden miehen sota“, Risto Jarva, 1973.

5 „Taxi Driver“, Martin Scorsese, 1976; „Raging Bull“, Martin Scorsese, 1980.

6 „Casino“, Martin Scorsese, 1995.

7 „Shutter Island“, Martin Scorsese, 2010.

8 „Kumonosu-jō“, Akira Kurosawa, 1957

9 „The Bridge Over the River Kwai“, David Lean, 1957.

10 „Det sjunde inseglet“, Ingmar Bergman, 1957.

11 „Восхождение“, Larissa Šepitko, 1977.

12 „Shichinin no Samurai“, Akira Kurosawa, 1954.