Mitmetahuline mees ja tema vari

„Oppenheimerit“ vaadates ei saa lahti tundest, et filmi peategelane näib olevat veidi ka Christopher Nolani enda idealiseeritud autoportree.

JUHAN RAUD

Mängufilm „Oppenheimer“ (USA 2023, 180 min), režissöör ja stsenarist Christopher Nolan, operaator Hoyte van Hoytema, helilooja Ludwig Göransson, kunstnik Ruth de Jong. Osades Cillian Murphy, Emily Blunt, Matt Damon, Robert Downey jr, Florence Pugh jt.

Christopher Nolani „Oppenheimer“ kujutab „aatompommi isa“ sümpaatse, ent vastuolulise suurmehena, kes taipab asju, mida lihtsurelikud ei mõista. Vaatajale esitatakse raamjutustusena kahte eri aegadel toimuvat uurimisprotsessi ning tasapisi hakkab kuju võtma pilt tundlikust, aga ka ambitsioonikast teadlasest, kes püüab toime tulla oma hirmsa leiutise vastuolulise pärandiga. Oppenheimer oli igati inspireeriv kuju – näiteks kirjanik Ursula K. Le Guin võttis ta oma romaani „Ilmajäetud“ peategelase prototüübiks¹ –, kuid ometi pole ta selles loos ainuke huvitav isiksus.

Väga tore on kinolinal näha kõiki neid teadlasi: Albert Einstein, Niels Bohr, Richard Feynman, Werner Heisenberg ja teised. Isegi matemaatik Kurt Gödel astub korraks läbi. On näha, et Nolanit päriselt huvitab, mida neil öelda on, ning, mis veelgi tähtsam, kuidas nad selleni jõuavad. Nolanile pakuvad huvi nii aatomid kui ka makrostruktuurid, materiaalsete kehade põrkumised ja teisenemised ajas, nii kvantmehhaanika vorm kui ka selle sisulised paradoksid. Meie tajude ja väljaspoolsuse vahele jääv kuristik. Või teistpidi: teaduse ja kujutlusvõime vahele jääv ruum.

Mingis mõttes on siin omavahel kokku painutatud kaks erinevat filmi. Üks on eepiline narratiiv teadlas(t)est, kelle looming muudab maailma, teine rahulik meditatsioon vastutusest ja sellest, mida suured muutused inimestega teevad. Hoogne, üleelusuurune vaatemäng kohtub mõtliku introspektsiooniga – Cillian Murphy mängitud Oppenheimer on filmi nimirollis võrratu. Kokku on tegu ärevalt kulgeva draamaga, millele on antud monumentaalsed mõõtmed. See on mõjus ja väga hästi tehtud (Hoyte van Hoytema operaatoritöö väärib eraldi esiletõstmist), aga ka väsitav.

Nolani film on indiviidikeskne, kuid see pole kindlasti ainuvõimalik lähenemine. Näiteks on kinoteoreetik Akira Mizuta Lippit veenvalt näidanud, kuidas jaapani filmikeeles tekitasid muu hulgas just tuumarünnakud Hiroshima ja Nagasaki pihta muudatusi, mille järellainetus kestab siiani. Nähtamatus, põimitus ja läbipaistvus (kiirguse metonüümiana?) ajavad motiividena sisemuse ja välise suhted sassi ning ühtset, terviklikku subjekti pole kinolinal enam sugugi nii lihtne tabada.² Mismoodi võiks välja näha vastastikmõjudes lahustuv või hajutatud subjektsusega Oppenheimer?

Eks portreefilm ole natuke kummaline žanr niikuinii. See justkui nõuab, et kujutatud tegelast tuleks näidata elust suuremana, ning ehkki Oppenheimeri puhul pole raske aru saada, miks geeniusemüüdi lähenemine valiti, muudab selline pilk vaataja paratamatult skeptiliseks. Ükski loojutustaja ei avasta ajaloolises materjalis olemuslikult peituvaid pingeid, vaid loob-tekitab-toodab need sinna tõlgenduste kaudu ise. Loo küsimuse- ja rõhuasetused muutuvad seega eriti isikupäraseks ja kõnekaks. Seda enam, et näiteks „Oppenheimerit“ vaadates ei saa kuidagi lahti tundest, et filmi peategelane näib olevat lisaks kõigele muule natuke ka Nolani enda idealiseeritud autoportree.

Pinge obsessiivse suurkuju ning teda ümbritseva kaadervärgi vahel on lavastajal vana teema. Ajalooline Oppenheimer mässiti aja jooksul mitmesugustesse poliitilistesse intriigidesse – neid pingeid ja muutuvaid suhteid vastavate sõja- ja võimuinimestega on filmis väga hästi tabatud.

Peategelast ümbritsevad mitmed huvitavad kõrvaltegelased. Eraldi tasuks siinkohal ära märkida Robert Downey jr, kelle roll Lewis Straussina on korraga temperamentne ja nukker, väga hästi kalibreeritud. Downey olla kurtnud, et ta ei saanud Marveli filmides näidelda: siin seda muret pole.

Väga karismaatiliselt mõjub ka Matt Damoni vaimukas sõjaväelane Leslie Groves, kes loo nimitegelase Manhattani projekti juhtima paneb. Mõlemad rollid lisavad filmile elulisust või (eriti Downey puhul) teatavat spontaansust, millest Nolani muidu jahedama tundetooniga teostes sageli vajaka jääb. Raske öelda, kas see värskus oli sinna sisse kalkuleeritud või tekkis orgaaniliselt.

Naistegelastega on asi muidugi kehvem: nii Florence Pugh kehastatud Jean Tatlock kui ka Emily Blunti mängitud jõuline Kitty Oppenheimer on küll tehniliselt väga hästi teostatud, ent kokkuvõttes üsnagi stereotüüpsed tegelased. Näitlejatööd on väga head, kuid kummalgi karakteril mingit suuremat algatusvõimet ei ole. Naised on pigem sireenid, kes ajavad emotsioonide abil ratsionaalse ja tõsise meesgeeniuse tasakaalust välja. Eks taolist piiratust on Nolanil teisteski filmides alatasa ette tulnud, kuid ajaloolise narratiivi puhul torkab see kuidagi eriti silma.

Samas on näha, et Nolan proovib uusi asju. Kohati püüab ta edasi anda oma tegelaskujude psüühika haprust või neid ümbitsevate olude emotsionaalset sürreaalsust, kuid see ei tule tal alati ideaalselt välja. Näiteks stseen ülekuulamiskambris, kus Oppenheimeri armuafäär tuleb järsku päevavalgele ning siirdakse poeetiliselt ülekuulajate kabinetti, mõjub liigse ja naeruväärsena. Sarnane võte töötas Paul Thomas Andersoni filmis „Meister“³, kus samuti keset rahvarohket peostseeni nägime järsku osi tegelasi alasti, kuid seal andis säärane kujutluse ja tegelikkuse segamine hoopis veidrama ja ambivalentsema tulemuse. Kohmakalt mõjusid ka kaadrid, kus süütundest haaratud Oppenheimer oma kujutluses järsku tuhastunud surnukehale peale astus.

Huvitav on jälgida, kuidas Oppenheimeri algne veendumus, et aatompomm oma destruktiivsuses on lihtsalt nii võimas, et peale seda pole ükski sõda enam reaalselt mõeldav, kuna inimkond ei saa seda endale lubada, aeglaselt mureneb. Nagu ta ka ise aja jooksul kogeda saab, on tegelikkus alati mitmetahuline ja vastuolusid täis. Ja see jätab ka meid filmivaatajatena tegelikult huvitavalt nõutusse olukorda, oma hinnangute üle järele mõtlema. Progressi idee varjukülg on alati olnud sõda, aga see ju ei tähenda, et valgustusaegsed ideaalid tuleks tingimata üle parda visata?

1 Ursula K. Le Guin, Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Fantaasia, 2018.

2 Akira Mizuta Lippit, Atomic Light: Shadow Optics. University of Minnesota Press, 2005.

3 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012.