Mitte naiste maa

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Minu elu valgus“ („The Light of My Life“, USA 2019, 119 min), režissöör-stsenarist Casey Affleck, operaator Adam Arkapaw, helilooja Daniel Hart. Osades Casey Affleck, Anna Pniowsky, Elisabeth Moss, Tom Bower jt.

Casey Afflecki uus film võinuks kanda samapealkirja mis Haruki Murakami lühilugude kogumik „Mehed ilma naisteta“. Tagasihoidlik ja ootusteta „Minu elu valgus“ tundub algselt olevat täielik arthouse (see igavamat sorti), aga see mulje pööratakse peatselt ümber. See pole järjekordne südamlik isa ja tütre või isa ja poja lugu, kes ühel või teisel põhjusel on valinud täieliku eraldatuse. „Minu elu valguse“ keskne paar ja nende metsas elutsemise komme meenutab ennekõike hiljutist filmi „Jälgi jätmata“,1 aga on tegelikult postapokalüptiline lugu – kõige vähem edvistavat tüüpi näide, mille võimalikult napiks lihvitud laad on tingitud kas eelarvepiirangutest või on teadlik valik.

Mõnes mõttes võib seda filmi võtta kui järjekordset käiku uue õudusfilmilaines, mida juhivad sellised teosed nagu „Kena vaikne kohakene“ ja „Pärilik“2 – kõik need näevad hirmuobjekti milleski põhijoontes argises. Affleck ei vaja aga üliterava kuulmisega maaväliseid olendeid või seda vana head pea maha löömist, selleks et oma sõnumit edastada. Tema tegevuse võib kokku võtta ühe lausega, mida ma filmiarvustuste maailmas üldse ei salli ja olen vande andnud mitte enam kasutada: ta vihjab palju enam, kui näitab.

See on Afflecki teine film, kui me loeme täisväärtuslikuks ka tema hullumeelse mockumentary „Ma olen ikka veel siin“,3 mis peaaegu hävitas tema karjääri (kuidas, sellest hiljem) ja veenis peaaegu igaüht selles, et Joaquin Phoenix on otsustanud ühtäkki näitlemise räpparikarjääri vastu vahetada. Filmi kontseptsioon hirmutab: kogu maailma naised on surnud Zika-viiruse taoliselt levitatud haiguse kätte, ent mingil põhjusel jätnud mehed puutumata. Mõne erandiga, nagu selgub, ja see lubab lool käima minna. Üheks erandiks on väike Rag (suurepärane Anna Pniowsky), kes on jooksus koos isaga (Casey Affleck), kes püüab anda parima, et tüdrukut kõigi pilgu alt eemal hoida, aga ometigi tundub, et hoolimata lohvakast riietusest ja räsitud soengust nähakse ta lõpuks läbi.

Pole raske ette kujutada, milline saatus Ragi tabamise puhul ees ootab. Tüdruku vanus on aga seadnud loo suuna paika: teda tuleb kaitsta, see on kindel. Aga kuidas selgitada lapsele, mille eest teda justkui kaitsta tuleb? Eriti kui see, kelle eest põgenetakse, näeb isa moodi välja? „Mehed said vihaseks ja kaotasid silmist selle, mis on praegu tähtis,“ kõlab üks looritatud vastus. Affleck ei efektitse ja tal polegi tarvis seda teha. Tegelikku valu asendab edukalt kujuteldav vägivald. Selle asemel räägib ta luupainajalikku õhtujuttu ja sepistab suhte, mis on üsnagi südantlõhestav, meenutades kõigile, miks ta on üks meie kaasaja paremaid näitlejaid hoolimata sellest, et ta ekraanil oma tunded vaos hoiab. Siit filmist on raske leida mõnd sellist Oscari-väärilist tundepurset, mis tavaliselt sisustavad poole auhinnatseremooniast.

Väike Rag (Anna Pniowsky) on jooksus koos isaga (Casey Affleck) postapokalüptilises maailmas, kus enamus naisi on surnud tundmatu viiruse kätte.

Kaader filmist

Kuigi „Minu elu valgus“ on südamlikult lähedane draama, on sellel ka teine tasand, millel on ennekõike pistmist hiljutiste lehepealkirjadega. Ühena paljudest väikestest naudingutest on see ka „palun andke mulle andeks“ tüüpi film. Pealtnäha puudutatakse siin Afflecki keerulist minevikku ja ehk üritatakse äratada ka kaastunnet, millest on tal olnud tõsine puudus pärast tema kiidetud rolli filmis „Manchester by the Sea“.4 Affleckist on saanud kogu #metoo liikumise üks armastatumaid patuoinaid, kuigi tema vastu esitatud süüdistused ei ole kunagi küündinud Weinsteini ja Cosby omadele ligilähedalegi. Tema kaebasid ahistamise eest kohtusse kaks naist, kes väitsid end olevat kogenud kehalist väärkohtlemist mainitud libadoki „Ma olen ikka veel siin“ võtteplatsil. Pärast aastatepikkust süü salgamist saavutas Affleck mõlemaga kohtuvälise lahendi. „Soovin, et oleksin leidnud lahenduseni viiva tee muul moel,“ ütles ta umbes sel ajal Associated Pressile. „Kunagi varem pole mulle selliseid etteheiteid tehtud, tõesti oli piinlik ja ma ei teadnud, kuidas seda lahendada, ma ei olnud kõigega nõus – sellega, kuidas mind kirjeldati, ja sellega, mida minu kohta öeldi, aga ma tahtsin olukorda heastada, nii et ma heastasin selle viisil, mida mult toona nõuti,“ on ta neid sündmusi kirjeldanud katkematu mõttevoona.

Mõnedki võivad selle peale nina kirtsutada, et Affleck on oma olukorras loonud teose, mida võiks käsitada aasta kõige feministlikuma filmina. Selle on tal aidanud kokku panna suures osas naistest koosnev tiim, näiteks monteerija Dody Dorn või režissööri esimene assistent Liz Tan, keda ta kunagi ei unusta avalikult kiitmast.

Affleck on ka „Minu elu valguse“ stsenarist ja lugu on selge püüd kõnetada midagi väga isiklikku. Aga mida? Kes teab, kas vastleitud arusaamist naise olukorrast maailmas, kus oht on kogu aeg olemas? Populaarsetest lugudest naiste puudumist, mida enamik mehi isegi ei märka? Selliste lugude võimu, mida usutakse pimesi ja ilma konkreetse tõestusmaterjalita? „Mõnikord on lood väljamõeldis,“ ütleb ta ekraanil oma tütrele. Või ehk vaatajale. Isegi Elisabeth Mossi üürike ekraanile ilmumine mälupiltides Ragi emana tundub äkki edastavat sõnumit, kuna Moss on ju peamiselt tuntud oma suurepärase rolli järgi telesarjas „Teenijanna lugu.“5

Võib-olla on see ühe tagasihoidliku dueti puhul ülemõtlemine. Osa filmist on ka kindlasti kohmakas: filmil on eraldi „kehapositiivne“ sõnum sellest, kuidas naine „peaks“ välja nägema ja kas, nagu küsib Pniowsky, „peaksid poole kehast moodustama jalad“. Ma vaidleksin ka Mossi ilmumise vastu – ta on juba lähedalt seotud teise postapokalüptilise draamaga, mida teatakse väga hästi ja mis toob endaga kaasa ebavajalikke võrdlusi. Aga siin ei tehta kindlasti pelgalt palgatööd, film mõjub kohati vaat et liiga isiklikuna, ja Affleck tabab oma väsinult tardunud pilguga naelapea pihta ühes stseenis teise järel. Sain hiljuti teada, et Affleck võttis selle filmi üles „Manchester by the Sea“ pressituuri ajal just siis, kui süüdistused pärast mõneaastast vaikust taas esile olid kerkinud.

Affleck rõhutab küll, et filmi juured ulatuvad märksa sügavamale kui esimesed #metoo-säutsud. „Ma kirjutasin filmi algusstseeni õhtujutu siis, kui vanim laps oli viiene ja praegu on ta neliteist. Nii et järelikult alustasin stsenaariumiga üheksa aastat tagasi,“ on ta öelnud mulle antud intervjuus. Aga tõesti on raske uskuda, et Afflecki enda sündmustekeeris pole mingil kujul sellesse filmi jõudnud. „Minu elu valguse“ kujuteldav toimumispaik aheldatakse ebameeldiva reaalsuse külge, mis mõjub fantastilisevõitu kesksest ideest hoolimata väga tuttavlikuna.

Nagu iga näitlejast režissöör, püüab ka Affleck oma filmist natuke liiga palju välja pigistada. Ta tsiteerib visuaalse eeskujuna Paweł Pawlikowski „Idat“ (2013). Teeb monoloogid järjest pikemaks ja pikemaks. Ja siis veel see pealkiri, mis on võetud Euripidese näidendist „Andromache“, ja mille puhul jääb mulje, nagu oleks püütud leida internetist sobivat tsitaati ning lepitud mõne austusväärselt kõlava kirjamehega, kelle töid pole keegi lugenud.

Affleckist võib kunagi saada hea lavastaja, aga hea näitleja on ta kindlasti juba praegu. Vaadake kas või „Saturday Night Live’i“ sketši, kus ta kehastab „tõelist“ Dunkin’ Donutsi klienti, ja te mõistate, kui vähe on sel mehel tarvis teha selleks, et loo mõte vaatajani jõuaks. „Minu elu valgus“ on õnneks näitlejafilm, mida toetab kergesti haarav ja haaratav lugu.

Ohus perekond ja vajadus päästa oma armastatu iga hinna eest, isegi kui see tähendab neilt normaalse elu äravõtmist. „Minu elu valgus“ tegutseb küll tuttaval territooriumil, aga leiab lõpuks siiski oma tee. Ja mis puudutab neid kaadritaguseid sündmusi, siis vaadakem, mis toimub: Aziz Anzari naaseb Netflixi uue erisaatega ja Veneetsia filmifestivali kavas on uus Nate Parkeri film. Meid võib ees oodata #metoo teine faas. Ma ei ole kindel, mis tundeid see minus tekitab, aga see annab mulle vähemalt mõtteainet. Mulle, ja tundub, et ka kõigile neile meestele.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Leave No Trace“, Debra Granik, 2018.

2 „A Quiet Place“, John Krasinski, 2018; „Hereditary“, Ari Aster, 2018.

3 „I’m Still Here“, Casey Affleck, 2010.

4 „Manchester by the Sea“, Kenneth Lonergan, 2016.

5 „The Handmaid’s Tale“, 2017–…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht