Mitu apokrüüfi* ühe hinnaga!

Jan Kaus

“Da Vinci kood” kui film jääb paraku samanimelise romaani üsna lahjaks ja töntsiks kommentaariumiks.  

 

Robert Langdon (Tom Hanks) ja kaunis Sophie (Audrey Tautou) ruttavad “Da Vinci koodi” esimestel sekunditel tapetud kuraator Jacques Saunière’i laiba juurde. KAADER FILMIST

 

Mängufilm “DA VINCI KOOD”. Dan Browni samanimelise bestselleri alusel lavastanud Ron Howard. Osades Tom Hanks, Audrey Tautou, Jean Reno, Ian Mc Kellen, Alfred Molina, Paul Bettany jt. Esilinastus 19. V Tallinna kobarkinos, 148 min.

 

Arvatavasti teavad paljud kinosõbrad stseeni Stanley Kubricku viimaseks jäänud filmist “Silmad pärani kinni” (“Eyes Wide Shut”), kus peategelane smugeldab ennast salapärasele peole, mis osutub hunnituks maskiballorgiaks. Vaatajale näidatakse, et võimsas lossis õudse muusika saatel käiv seks on juhuslikele külalistele keelatud. Antakse mõista, et asja korraldajad ja läbiviijad võivad olla ühiskonna eliidi esindajad, kes kõigi eelduste kohaselt ähvardavad õnnetut peategelast just paljastuse hirmus.

Sedasama stseeni mainib Dan Brown oma bestselleris “Da Vinci kood”. Midagi sellesarnast toimub ka tema raamatus. Browni jaoks on tegu ürgse viljakusriitusega, mille eesmärgiks püha naiselikkuse austamine, ning läbi peategelase mõtete väidab Brown, et sellesuunaline on ka Kubricku filmis kujutatu. Julgen niivõrd päikselises seletuses kahelda. Juba seetõttu, et üks Kubricku filmi tegelane, kes osutub samuti seksuaalaktidest koosneval maskiballil viibinuks, suhtub naistesse üsna üleolevalt (tal on filmi alguses probleem üledoseerinud prostituudiga, kes hiljem õõvastaval riitusel peategelase oma elu hinnaga päästab). Ühesõnaga: Kubricku kujutatus puudub vertikaalne, ülendav mõõde. Nagu ütleb Nicole Kidman filmi lõpus vastuseks küsimusele, mida teha: “Let’s fuck.”

Kuid see selleks. Kubricku kujutatu mõjub praegusel ajal küütlevalt. Ütleb ju Dan Browngi “Da Vinci koodis”, et kõik armastavad konspiratsiooniteooriaid. Ning eks paku “Da Vinci kood” ise ühe suurejoonelisema konspiratsiooni, mida võimalik ette kujutada. Jeesuse ja Maarja Magdaleena laps, Kristuse vereliin!  Kristus polnudki Jumala Poeg, vaid lihtne prohvet, kuni toimus Nikaia kirikukogu! Godefroi de Bouillon Saalomoni templi keldris! Leonardo da Vinci maalimas “Pühale õhtusöömaajale” Johannese asemel Maarja Magdaleenat! Apokrüüfilises Filippuse evangeeliumis on mingi jama naise ja Peetruse vahel! Kirik varjamas tõsiasja, et Püha Graal on tegelikult Maarja Magdaleena üsk ning et kõigi eelduste kohaselt on olemas lausa Maarja Magdaleena evangeelium, mida Püha Tool tahab hävitada (koos Maarja Magdaleena haua ja kõige muuga)!

Tunnistan, et eelmisel reedel (mis polnudki 13.) “Da Vinci koodi” esilinastumispäeval täis kinosaalis istudes panin tähele, et tajutav osa publikust vahtis filmi kaunis hajameelselt. Nagistati, mängiti mobladega, käidi väljas – ja seda sagedamalt kui tavaliselt. Nojah, filmis räägitakse mingist Fibonacci numbrireast, mingitest anagrammidest, sõnamängudest ja kunstiajaloost, mida filmis on tunduvalt vähem ja mitu korda lihtsamalt esitatud kui selle emateoses. Tulistamist on vähe. Autodega tagaajamist mõnevõrra rohkem, kuid siiski mitte piisavalt. Näpuotsaga pakutakse visuaalseid efekte, väiksema näpuotsaga tundeid. On mõneti huvitav võrrelda, kuidas raamatus kirjeldatud stseenid on filmis muutunud emotsionaalsemaks, kuidas mõttemängud lihtsustunud. Sellest siiski ei piisa.

On paraku tõsi, et “Da Vinci kood” kui film jääb samanimelise romaani üsna lahjaks ja töntsiks kommentaariumiks. Ron Howardi ja Tom Hanksi koostöö on varem andnud pingelisemaid tulemusi, meenutatagu kas või kangelaslikkusse kihutavat kosmosesaagat “Apollo 13”.

Võib-olla ei saaks parima tahtmise juures “Da Vinci koodist” olulist filmi, kuna süžeeliselt kujutab kõnealune bestseller kaunis kummalist tükki. Loo tegelik peategelane, kuraator Jacques Saunière, tapetakse raamatu esimestel lehekülgedel, filmi esimestel sekunditel. Edasine kujutab tegelikult tapetu jäetud vihjeahela lahtimuukimist. Peategelane eksisteerib kõnealuses teoses jälgede jadana, mitte subjektina. Selle käigus jäävad filmis tagaplaanile muukijate isiksused. Tom Hanksi mängitud Robert Langdon järgneb kuraatori jäetud vihjetele, kuid filmis toimub see juba formaadi paratamatusest lähtuvalt sujuvamalt, seega ka pisut loiumalt. Raamatus avab peaaegu iga peatüki lõpp mingi uue käänaku, pakib lugejale lahti uue üllatuse, mille seest tuleb järgmise peatüki lõpus uus üllatus – see hoiab loo käigus. Ainuke nüanss, mis Hanksi Langdonit mingi karakteri poole tahab kiskuda, on tema klaustrofoobia, mille ravib kaugelt enne filmi lõppu tõeliselt kaunis Sophie (Audrey Tautou). Hanksi tegelaskuju on väsimusest pisut pundunud onu, kelle vaimustus teemast väljendub tugeva sordiini all.

Arvan, et raamatust ja eriti filmist palju märkimisväärsem on nähtus ise – fakt, et turistid külastavad Pariisi “Da Vinci koodi” radadel. Palverännaku rudimentaalne, postmodernistlik vorm? Kindlasti. Film mõjub selles valguses justkui osa reklaamikampaaniast. Püha Karikas otse Louvre’i all, mingem vaatama! Tegu on võimsa muinasjutuga, mida on võimatu nii kinnitada kui ka ümber lükata.

Nagu öeldud, viibib mõjus osa läänemaailmast vertikaalse mõõtmeta maailmas. Kui ehk mõned katoliiklikud riigid (Poola, Iirimaa) välja arvata, näitab enamiku Euroopa riikides religioossuse seis valdkonna jätkuvat marginaliseerumist.

Kuid on igati mõistetav, et sekularisee­rumise taustal pole kuhugi kadunud loomulik vajadus elust suuremate, imeliste lugude järele. Kui pole Teist, kui Teise iha pole enam võimalik ihaldada, tulevad mängu teised. Tavalised inimesed, kellel on ebatavaliselt palju võimu ja kes siis seda võimu salaja (kuri)tarvitavad. (Muidugi, sõna “saladus” mõte muutub sellises kontekstis alati ambivalentseks.) Tekivad lood, kus kuritarvitatakse võimu eriti suurejooneliselt, enneolematutes mastaapides (kuigi võimu kuritarvitamine kujutab endast ka demokraatlikus poliitikas ja majanduses loomulikku tegutsemisviisi.) See on osa tänapäeva folkloorist, millel on kindlasti suur hulk juuri tegelikkuses. Kuid lood elavad oma elu, kasvavad, transformeeruvad, sünnitavad uusi lugusid, mille lähtumist või irdumist tegelikkusest ei suuda lõpuks paljud enam hinnata.

Selle taustal tähistab “Da Vinci kood” nihet konspiratsiooniteooriates. Mitte seetõttu, et Dan Brown väidab teose alguses, et raamatus käsitletavad dokumendid ja rituaalid vastavad tõele (mille valguses mõjuvad filmi tegijate vabandused, et tegu on fiktsiooniga, mõnevõrra poolikult). Ei, efekt asub ikkagi loos endas.

Esimesel pilgul hingab see kaasa sekulariseeruva ajastuga: Jeesus pole Jumala Poeg, vaid lihtne prohvet; mees nagu iga teinegi, abielumees. Niisiis – inimlik konspiratsioon, mille mastaabid on muidugi nii ajaliselt kui ruumiliselt võimsad, haarates endasse Constantinuse, Jeruusalemma vallutajad esimeses ristisõjas, Leonardo da Vinci, Isaac Newtoni jne. Seega on tegu suurusehullustuseni küündiva konspiratsiooniteooriaga, mille soov oleks justkui kõigutada oktsidendi alustalasid. Kas pole meelikõditav? Kuid siin on üks kaval “aga”. Ning see “aga” ei seisne mitte niivõrd selles, et “Da Vinci kood” on ilmselgelt feministlike kalduvustega. Domineerib ju loos püha naisalge ülistamine, mis võib mõjuda sümpaatselt kristluse ja kristliku kiriku maskuliinse ja vägivaldse ajaloo taustal. Meenutuseks üks Peeter Lauritsa tsitaat loost “Meie pühitsetud lipp” (Postimees 22. IV 2006), mis tõukus Mel Gibsoni filmi “Kristuse kannatused” hüpervägivaldsusest (Kristus pekstakse veristeks ribadeks): “Me näeme oma silmaga, et see, mida läbi ajaloo on kutsutud kristluseks, ei ole mitte Kristuse, vaid tema surnukspiinajate usk”. “Da Vinci kood” tõmbab mängu nii piinajad kui piinatavad – kõik vajavad valgustamist.

Konks on selles, et kuigi kristliku usu sisu püütakse “Da Vinci koodis” väga “progressiivselt”, ajastu vaimuga justkui haakuvalt lammutada (Püha Kolmainsust pole; pole karikat, millest Jeesus jõi), jääb alles koor või õieti pool koort (Maarja Magdaleena haud kui Suur Saladus, Suur Ime). Esmapilgul eemaldub “Da Vinci kood” kristluse maskuliinsest vägivallaloost ja selle kaudu ka kristluse olemusest, kuid ometi mitte selgelt ega üheselt (Kristus oli küll pelk inimene, kuid kusagil ei mainita, et ristisurma suremisel polnud mõtet – oo ei, “Da Vinci koodis” kinnitatakse, et Kristus oli erakordne inimene, suur prohvet). Kindlasti poleks “Da Vinci koodi” menust profiidi lõikajad nõus väitega, et kristlus muudetakse loos mõttetuks, kindlasti saab vastu väita, et kristlusele antakse hoopis uus, puhtam, ausam sisu!

Selle segaduse juures jäetakse alles vorm – haua kummardamine. Ühe haua juurest teise haua juurde. Rist muutub Browni maailmas karikaks, tulemuseks paganlike uskumuste ja kristluse ajaloo segapuder, mis on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline: lugu tahetakse teha söödavaks nii kristlikule, paganlikule kui ka näiteks ateistlikule lugejale. Samas jääb mulje kompromissitust tõeotsingust, mille ohvriks tuuakse katoliiklik sekt Opus Dei. Hüperreaalsus missugune. The Real Thing. Imeline ravim horror vacui vastu. Taevas on ehk tühi, aga maa peal käib keeruline ja mastaapne, ajalooline ja kultuuriline action.

Loodetavasti mõjub “Da Vinci kood” mitmele meeslugejale kuidagi valgustavalt ning nad hakkavad suhtuma naiselikkusse kuidagi austavamalt. See on peamine lootus, mis tekkis raamatu lugemisel. Tõsi, lootusi on teisigi – ehk hakkab keegi mõtlema näiteks metafooride sõnasõnaliseks muutumise üle (seesama “Püha Graal” kui kujundlik karikas)? Igatahes, filmi vaatamisel neid lootusi ei tekkinud. Linateosest “Da Vinci kood” polegi nagu lõppkokkuvõtteks midagi rääkida. Eriti üsna pärast selliseid käesoleval aastal nähtud ameerika filme nagu “Murtud lilled”, “Kokkupõrge”, “München” või “Capote”.

* Selle sõna mõlemas mõttes.