Moodne teema

ANNE VETIK

Dokumentaalfilm „Moest väljas“ (Eesti 2015, 60 min), režissöörid Jaak Kilmi ja Lennart Laberenz, stsenaristid Jaak Kilmi ja Reet Aus, operaatorid Lennart Laberenz ja Ville Hyvönen. Linastub kinodes Sõprus ja Artis.

Filmis „Moest väljas“ jälgitakse ökoamatsooni Reet Ausi teekonda õiglase tootmise otsinguil.

Lennart Laberenz

Dokumentaalfilme on mitmesuguseid. Mõni on meditatiivne, probleemi sõnadeta konstateerija/visualiseerija. Mõni on rajatud vähem või rohkem ekstsentriliste karakterite ja protagonisti isiksuse lahtimõtestamisele. Mõni on teravalt ühiskonnakriitiline, seejuures pole vahet, kui palju on manipuleeritud tegelikkusega. Mulle on vaatajana oluline, et teema mind liigutaks, ja tore on näha, kui keegi hoolib kirglikult delfiinidest, inimkaubandusest ja väljasurevatest käsitöövormidest. Jaak Kilmi uus film on korraga nii ühe persooni lugu kui ka moetööstuse hetkeseisu kriitika. Siinkohal tuleb ära märkida, et lood on sama kehvad ükskõik millises tööstuses, kuid mood puudutab meid kõiki ilmselt keskmisest rohkem, sest ta puudutab meid sõna otseses – sul võivad just praegu mürgised püksid jalas olla.

Filme, nii mängulisi kui ka dokumentaalseid, on teha keeruline ja tüütu, see võtab palju aega ja tihtipeale on Eestis tegu heategevuse vormis ettevõtmisega. Seetõttu suhtutakse eesti filmidesse, välja arvatud täispalagani liiki esindavatesse, pieteediga ja sõimata neid pole kombeks, puudustele viidatakse õrnalt manitsedes ja läbi lillede. Seetõttu ei võta ma mitte filmikriitiku rolli – mis filmikriitik ma üldse olen –, vaid tavalise moetarbija oma. Moetarbijale Zaras või Reet Ausi ateljees müügil teksad kas meeldivad või ei meeldi, tema hääletab krediitkaardiga. Või siis näiteks nii: „Need Zara teksad on suht OK, aga H&Mis on paremad, aga eelmise hooaja Alexander Wangi kollektsioon oli ikkagi täiega mu lemmik.“

Niisiis. Viimase aja kolme suurema eesti doki – teised siis „Sipelgapesa“ (Vladimir Loginov, 2015) ja „Fast Eddy vanad uudised“ (Marko Raat, 2015) – järjestuses hõivab „Moest väljas“ minu edetabelis keskmise koha. Kui „Sipelgapesa“ oli piinlik poollavastus, kus mulle kui põlisele Lasnamäe elanikule ei mõjunud siirana ükski kaader, ja „Fast Eddy vanad uudised“ oli aus ja hea film, kus töötas iga sekund ja film tekitas nii mõtteid kui emotsioone, siis pole „Moest väljas“ ei liha ega kala, selline film, mis ei ütle midagi uut, ja ka seda vana, mida öelda üritatakse, on teised öelnud korduvalt ja palju paremini.

Moemaailm on julm. Inimesed, kes õmblevad riideid, mida kannavad vanamoodsalt väljendudes Esimese Maailma kodanikud ehk siis mina ja sina, kallis lugeja, elavad halvasti. Ma söön oma mütsi ära – kinnitan, et tegemist on ökoloogilisel moel tiibeti munkade kätega haldjaniitidest valmistatud mütsiga –, kui see on midagi uut ühele keskmisele kinokülastajale. Kõik, kes ei ela just kivi all või pole veetnud viimased kümme aastat Nepali ašramis, on kuulnud Bangladeshi rõivavabriku suurpõlengust, kus hukkus tohutul hulgal inimesi. Nende põlengule eelnenud elu polnud kuigi inimväärne, vaatamata sellele kanname endiselt vabrikus valmistatud spordi- ja luksusbrändide rõivaid. Inimene on lihtsalt selline tuim loom, kes on õppinud mööda vaatama teda häirivatest moraalsetest teguritest. Julmast moemaailmast pajatab ka „Moest väljas“, kuid režissöör mainib seda julmust ja selle vorme (peale inimeste kannatab ka loodus, läbi Hiina voolavas Jangtse jões kala enam teatavasti eriti elada ei taha) vaid pealiskaudselt ja mul ei teki kordagi tunnet, et teda päriselt kotib vabriku õmblejannade saatus. Lisaks sellele on iga Aasias veidi reisinu oma silmaga näinud, et elatustase on seal hoopis teistsugune ja filmis toodud näited pole selles kontekstis sugugi õõvastavad.

Ma ei saa ka kunagi teada, miks huvitavad mürgised teksad ja globaalse moetööstuse käekäik filmikangelannat, kes on võtnud ette palverännaku Zarast ostetud teksapaari päritolu selgitamiseks. Mis inimene on Reet, milline on tema katalüsaator, miks ma peaksin talle kaasa elama, mida arvavad tema tööst ja teekonnast tema lähedased? Pole aimugi. Millega tegelevad tema tiimi liikmed, kuidas nad lahendavad tehnoloogilisi ja suhtlusprobleeme Bexim­co vabrikus? Neid peab ju olema, kultuuride kokkupõrge ei saa siin olemata jääda. Aga jälle ei tea.

Ainsad hetked, mil ekraanil toimuv kaasa haarab, on need, kui seal tegutsevad Bangladeshi tootmisjuhid, kelle käitumine on vahetu ja eesmärk selge: pakkuda uuele kliendile head toodet ning kasutada ära suurklientide teenindamises tekkivad jäägid. Kui jääkidest rääkida, pole selge, miks on mürgisest kangast tehtud teksade õmblusjääkidest riiete tegemine põhjendatud, kuigi teksad ise on ohtlikud. Kas jäägid on läbinud puhastuskuuri? Seda võiks ju mainida. Samamoodi haaravad on momendid USA moekonglomeraadi kontoris, kus Reet demonstreerib oma rõivaid (elupõlise reklaamitöötajana küsin siinkohal, kus on normaalne presentatsioon ja miks pole esemed seljas modellidel?) ning korporatsiooni esindajad pööritavad avalikult silmi. Seda võiks olla filmis veidi rohkem, sest kui higivabrikuid oleme näinud palju, siis neile tellimusi esitavaid inimesi tavaliselt nägupidi ei tunta. Vaataja klassiviha (kui see üldse tekkis, sest eelmainitud põhjustel tundsin pigem igavust) suunamist tõelistele paharettidele, mitte amorfsetele brändinimedele pole ma isiklikult moemaailma probleeme käsitlevates kirjutistes ja filmides palju näinud. Kilmi film jätab selle niši samuti täitmata.

Eesti värskeimat dokki vaevab korraga mitu viga. Pole otsustatud, kas tegemist on personaalse road movie’ga või kapitalismikriitikaga (kas tegemist on pükste või seelikuga, eks ole?). Pole leitud ühtki uut tahku tuntud ja teada probleemi kajastamisel, välja arvatud ühe eesti rahvusest inimese investeeritus sellesse. Reet on muide Põhjamaade 20 tegijama ärinaise seas aastal 2015. Pole esitatud küsimusi, millele vaataja saaks otsida ise vastuseid. Seejuures on siiski tegemist kindlasti olulise verstapostiga, esimese märkimisväärse eesti moefilmiga. Äkki järgmised tulevad paremad, sest moel kui sellisel ja ka eesti moel peaks olema pakkuda piisavalt palju verd, higi ja pisaraid mitme ekraaniteose jagu.