Moraali paine

Vootele Hansen

Viimane suur sõda hävitas ja loksutas Tartu gümnasiste üle maailma laiali. Dokumentaalfilm „Klassikaaslased 1943. aastast” (Exitfilm, 2012, 50 min), stsenarist ja režissöör Helga Merits, monteerijad Jaan Kolberg ja Maaki Nurmeots, helikujundaja Jaan Kolberg, produtsendid Peeter Urbla ja Helga Merits. Esilinastus 5. VI kinos Artis, ET Vs 20. VIII. Tänavu iseseisvuse taastamise päeval näidati ETVs Helga Meritsa dokumentaalfilmi „Klassikaaslased 1943. aastast”. See on viiest Tartu poeglaste gümnaasiumi poisist, kes IV b klassi koolipingist sõduritena viimasesse suurde sõtta läksid. Teise maailmasõja lõppedes on üks neist Venemaal vangis, kaks lääneliitlaste sõjavangid ja kaks hospidalides, üks Venemaal ja teine Saksamaal. Sõja-aastail kadunud mehed Klassivendade lugu on esitatud jutustusena, teksti esitajaks on Inglismaale jäänud mees, kes edastab oma põlvkonna loo pigem väliskui kaasmaalastele ja suunab selle pigem järeltulijatele, vähem kaasaegsetele. Seetõttu ei ole läbiv meeleolu vapper vastupanu, vaid hämmastumine oma saatuse üle. Ei küsita, mida me oleksime võinud teha teisiti, vaid miks meile nii suur koorem kanda anti. Oma põlvkonna lugu on haaravalt vaatajani toodud, saab teada, mis juhtus nende meestega ka pärast sõda.

Poisid, kellele anti lõputunnistus enne eksameid või kes pidid kooli pooleli jätma, et minna värbamispunkti, olid sündinud aastatel 1924–1927. Muidugi oli tollal väga palju neid noori, kes olid pärast kohustuslikku kuueklassilise alghariduse omandamist alustanud juba töömehe teed. Kui vaadata rahvaloenduste andmetel koostatud rahvastikupüramiide, siis näeme, et 1934. aastal oli Eestis ligi 44 000 viie- kuni üheksa-aastast poissi, 1959. aastal 41 000 30- kuni 34aastast meest. Ja seda rohkem kui kümme aastat kestnud idast sisserände järel. Mehi kokku oli Eestis 1934. aastal 528 900, 1959. aastal 525 100. Petserimaa- ja Narva-taguste valdade arvel oli vähenenud küll ka Eesti maa-ala. „Eesti entsüklopeedia” XIV köitest „Eesti elulood” leidsin 200 meest sünniaastaga 1924–1927. Kaksteist neist olid sündinud ja arvatavasti viibinud sõja ajal Venemaal. 188st sõja ajal Eestis olnust 33 ehk ligi viiendik oli sõjajärgsetel aastatel läänes. Ka need arvud osutavad neid tabanud katsumustele.

Eesti mehed võtsid võitluseks Punaarmee vastu relva kätte juba 1941. aasta suvesõjas, tuhanded liitusid vabatahtlikena ida- ja politseipataljonidega sama aasta sügisel. Saksa okupatsioon ja aastase teenistuslepingu ühepoolne pikendamine vähendas vabatahtlike arvu. Vajadus kahuriliha järele suurenes ja okupatsioonivõimud andsid 25. jaanuaril 1943. aastal esimese teostamismääruse juba 1941. aastal okupeeritud ida maa-aladel töökohustuse kehtimapaneku määruse rakendamiseks Eestis. Tolle määruse alusel võis kutsuda karistuse ähvardusel avalikke töid tegema, seda varustusmajanduse, põllumajanduse, ehituse jms aladel. Tööteenistuslaste värbamispunktides kutsuti ka Eesti Leegionisse.

Harri Rent on meenutanud, et seal viibinud leegionär küsis, miks lähete venelaste vastu labidaga, kui võib minna kuulipildujaga. Nõnda läksid paljud tööteenistuse asemel sõjaväeteenistusse. Filmis „Klassikaaslased 1943. aastast” öeldakse, et üldine arvamus oli: „Kes kohust ei täida, on argpüks, aga argpüksid me olla ei tahtnud.” Nenditakse ka, et kõik ei saanud valida. Tollal tuli eesti keelde uus väljend „sunniviisil vabatahtlik”. Jutustaja toob välja filmi peamõttega haakuvalt, et kes sai, valis abiteenistuse, Hitleri heaks ei tahtnud keegi surra. Samuti esitab ta eelistuse, et kui oleks saanud valida kooli ja sõjaväe vahel, oleks valinud kooli.

Jupiti õigust ilma seaduseta

1943. aasta kevadel oli rinne veel Eestist kaugel. Sügiseks oli olukord rindel muutunud. Kui tööteenistuse määrus avaldati okupatsioonivõimude teatajas Amts Blatt. Des Generalkommissars in Reval, siis oktoobris andis Eesti Omavalitsuse juht dr Mäe 1925. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse, mis avaldati Ametlikus Teatajas. Too määrus kutsus juba otseselt lipu alla. Omaette küsimus oli, millise õiguse alusel sundida mehi sõjaväkke? Saksa seadused Eestis ei kehtinud, NSVLi seadused olid tunnistatud kehtetuks. Rakendati Eesti kaitseväeteenistuse seadust ja eemalehoidjaid karistati Eesti sõjaväe kriminaalseadustiku järgi. Nõukogude võimu eelset eraõigust olid Saksa okupatsioonivõimud otsustanud rakendada, avalikust õigusest vaid linna, valla, maakonna ja mõningaid kohtukorralduslikke seadusi ja neidki osaliselt. Nüüd rakendus meie oma õigus, kuid ilma seaduspärase rakendajata, justkui vari ilma varjuheitjata. Oktoobris 1925 ja detsembris 1924 sündinud meeste mobilisatsioon osutus 1944. aasta veebruari üldmobilisatsiooni peaprooviks.

Sündmuste keskel olnud noored ei teadnud üldist tagamaad. Nii nendib filmi jutustaja, et üheksa kuud oli tööteenistust, siis leegioni, ei küsitud oma arvamust, kirja pandi vabatahtlikuna. Meenutaja lisab, et oleks pidanud põgenema, kuid jäime paigale, meist said mutrid Saksa sõjamasinas. Oma eluõhtu kaasmaalastele selgitavalt räägib ta 1940. ja 1941. aasta punase terrori ohvritest ning lisab, et Saksa vägede saabumise üle 1941. aastal rõõmu tundes ei adutud juutide olukorda.

Iseloomustavam on ütlus, et koolis poliitilist olukorda ei arutatud. Eesti riigi kuuendal, seitsmendal, kaheksandal ja üheksandal aastal sündinud ei saanud mäletada oma sünniaegset majandustõusu, kooli läksid nad kriisi ajal ja kaela kandma hakkasid kriisi vaibumise paiku. Kuid tunneme neid aastaid Eesti ajaloos ka vaikiva ajastuna. Jutustaja ei maini demonstratiivset vastupanu punasele võimule koolipoiste seas. Vähe usutav, et Tartus midagi seesugust ei olnud, näiteks koolis 24. veebruaril sinist, musta ja valget värvi riiete kandmine.

Luhtunud lootused ja SSi paradoksid

Filmi juhtmõte ei nõua 1944. aastal toimunud vastupanu põhjendamist. Jüri Uluotsa sõnastatud eesmärk „Meie peame katsuma maad hoida vabana, kuni saabub rahu või vähemalt vaherahu” võib ju tunduda tänasel päeval võimatu ülesandena ja asjatu meeste surmasaatmisena. Kuid meie tarkus on tagantjärele tarkus. Esimese maailmasõja lõpus alistus Saksa armee võitlusvõime säilitanuna, kuid võidulootuseta, nii oli lõppenud enamik uue aja sõdu Euroopas. Miks pidi siis 1944. aasta käimas olnud sõda lõppema teisiti? Oli uskumatu, et suur riik laseb end täielikult purustada.

Ei omanud toda tarkust ka noored mehed rindel. Isa on mulle rääkinud, et olles ööl vastu 17. septembrit, mil algas Punaarmee pealetung, Tartu all väeliinil, olid nad kamraadidega olukorda arutades lootnud, et kui reservid rindele jõuavad, siis ei ole Tartu ja Lõuna-Eesti tagasivõtmine võimatu.

Ka jutustaja toob ühe põhjusena, miks ei põgenetud kroonuteenistuse eest ja kanti Saksa mundrit, et üksi poleks Vene väe vastu midagi teinud ja oli lubadus, et võõral pinnal ei pea sõdima. Meenutaja, erinevalt mõnest klassivennast, Eestis rindele ei jõudnud ning septembris 1944 oldi uue valiku ees: kas jääda Eestisse või minna Saksamaale? Lubati minna, tagasi loodeti tulla järgmisel kevadel, kui mitte varem. Lahingusse jõudis ta 1945. aasta talvel ja tollase Suur-Saksamaa territooriumi kaitstes. Võib-olla on see põhjus, miks puudub filmis mõte kodupinna kaitsmisest?

Küll saab kuulda muljeid, mida tollal Eestisse jäänud ei saanud tunda. See, et ametivõimud venelaste lähenedes SS-vabatahtlikud esimesena laatsaretist evakueerisid, oli läbiv põhimõte. Esimene nii rünnakul kui evakueerimisel. Selgituseks oleks võinud filmis lisada, et välismaalased saidki kuuluda ainult SS-üksustesse. Wehrmacht oli Saksa relvajõud ja seal teenisid Saksa kodanikud.

Kasvatus oli allutatud moraalile

Ma arvan, et noor inimene lootis sõja lõppedes, et rahuläbirääkimised ja -leping avavad tee kodumaale. Arusaam, et Eestisse tagasi ei saa, tuli Hannoveri haiglas pärast Saksa sõduritelt kuuldud hinnangut, et sõda on kaotatud, oleks nagu ajas etteruttamine. Usutav on rõõm, mida tunti ameeriklasi nähes ja end neile vangi andes. Kõik ruttasid selleks Elbe poole, lõpuks sai sõda läbi ja see, et Eesti on väga kaugel, hakkas selguma järgmistel aastatel. Vange rööviti ka läänes, Belgias jäi ta ilma kellast. Järgnes omaste otsimine ja heal juhul põgenike seast leidmine. Kodumaale jäänutega talitsetud sõnadega kirjavahetuse pidamine ja lahutatud pered. Endised klassivennad pidid kohanema uue eluga, kes pagulasena läänes ja Stalini päikese all kodus või „suure kodumaa” kaugetes avarustes.

Lõpuks pikkade aastakümnete pärast jõuab kätte Eesti vabanemine. Jutustaja sõnul: „Seda hetke olin ma oodanud nii kaua aastaid, ikka lootnud, sellest unistanud. Minu elu oli enam-vähem möödas. Suur kaotus jäi.” Sõda oli nende elu paika pannud.

Filmi režissöör Helga Merits on hollandlanna ja ühe 1943. aasta eesti klassikaaslase tütar. Tema osaliselt lavastatud dokumentaalfilm kinnitas minu arusaamist nendest, iseseisva Eesti esimestel aastatel sündinud meestest. Nende kasvatus oli allutatud moraalile. Kõik sõjaväega kokku puutunud teavad, kui palju pööratakse tehniliste oskuste kõrval tähelepanu moraalsele ettevalmistusele. Käsuta ei jäeta positsioone maha. Eesti riik oli andnud oma rahva poegadele isamaalise kasvatuse. Teismelistena pidid nad nägema oma riigi hävingut. Kui teenistusse kutsuja ja käsuandja voli ja õigus oli mõned aastad hiljem ka ebaselge, siis vaenlase määratlemises kõhklusi välja ei tooda.

Oma elule tagasi vaadates võis küsida Runneli sõnadega: „Eks ma ju sõdinud hästi / Eks ma ju tegin mis tarvis, / karvapealt täitsin käsku?”.

Aeg ja kogemused on lisanud teise moraalse kohuse – jutustada, sest „kui lood lähevad meelest, kes teab, äkki saavad need sündmused siis kõik jälle otsast peale hakata”.