Moraaliküsimus

Donald Tomberg

Moraalsus on rist, mida kantakse ja viimaks ei ole enam kuhugi minna. Mängufilm „Udus” („In the Fog”/„V tumane”, Saksamaa-Holland-Valgevene-Venemaa-Läti 2012, 122 min), režissöör ja stsenarist Sergei Loznitsa, operaator Oleg Mutu, produtsent Heino Deckert. Osades Vladimir Svirski, Vlad Abašin, Sergei Kolessov, Vlad Ivanov, Julia Peresild, Nadežda Markina jt. Aastal 2010 võitis Sergei Loznitsa oma esimese filmiga „Minu õnn” PÖFFi „EurAsia” võistlusprogrammi. Tema teine film „Udus” pälvis tänavu Cannes’is FIPRESCI preemia. Tänavusel PÖFFil linastus „Udus” kriitikute valiku pro­grammis „Ekraan” („Screen”). Linateose tegevus leiab aset Teise maailmasõja päevil, Venemaa külade ja metsade vahel. Võib öelda, et sõda on selles filmis sama hästi ka metafoor, see, kas ja kuidas rindejoon liigub, on filmis sügavalt teisejärguline, määrav on küsimus moraalist ning see, mida siis moraalseks jäämine endaga õigupoolest kaasa toob. Ent muidugi ei ole sõda filmis ainult metafoor. Sõjas võimenduvad moraalsed otsustused kriitilise piirini. I Pärast sakslaste sissetungi on küla lõhestatud. On mehed, kes oma naha päästmiseks läinud üle sakslaste poolele ja patrullivad nüüd kohaliku politseina; on mehed, kes läinud partisanidena metsa, ja on tavalised külaelanikud, kes peavad ka sellistes oludes ikka oma igapäevase eluga edasi minema.

Peategelane Suštšenja on loomult õilis ja läbini aus inimene. Tema ausus pannakse aga julmalt proovile. Kui vene külamehed kättemaksuks sakslaste rongi rööbastelt välja lasevad, võetakse asjaosalised kinni, Suštšenja nende hulgas, ent erinevalt teistest antakse talle võimalus valida. Suštšenja võib päästa oma elu, ent peab siis hakkama reeturiks, koputajaks. Suštšenja keeldub ja valib surma, ülekuulajal on aga tema jaoks ikkagi varuks teistsugune käik. Suštšenja lastakse vabaks sõnadega: „Sinu jaoks on meil teistsugune surm”. Suštšenja pöördub tagasi koju, külas aga peavad kõik teda reeturiks, sest miks muidu ta siis vabastati. Ka mehed metsas ei oota. Kaks partisani tulevad Suštšenjat hukkama. Kolmik jääb metsas politsei haarangu kätte, üks meestest saab raskelt haavata ja pärast põgenemist algab kolme mehe ühine rännak.

Selline osaline ümberjutustus on muidugi enam kui toores, ent kuigivõrd saab siitki aimu, et kogu filmi sündmustik, nii inimeste elu kui ka surm on üheselt seotud moraalsete otsustustega. Tegude eel on valik, valiku eel on moraal.

Kuidas aga tõde ja vale kätte paistab? Milline on tegelikkus ja milline on nähtumus? Nüüd võiks paari sõnaga rääkida loo struktuurist.

„Udus” sisaldab õigupoolest nelja lugu. Sündmustiku kandumine aktuaalses ajas on osaliselt juba visandatud, selle sees on aga omakorda minevikulised tagasivaated, kolm väikest portreed, metsas eksleva kolmiku taustalood. Kõik need taustalood on omakorda kolm erinevat lugu moraalist, tõest ja valest valikutest ja tagajärgedest. On lugu reeturist, kes pääseb pakku ja kelle alatus jääb teistele teadmata. Ning on kaks lugu aususest ja õiglustundest. Ühes loos saab külamehest partisan, kuna ta ei suuda taluda mõtet, et tema oma kätega ehitatud veoautot kasutab nüüd saksameelne politsei. Nii ei saa, ei saa kas või kaude oma töö ja teoga toetada valet. Ning on Suštšenja lugu, lugu läbini ausast mehest, kellest omade silmis saab aga arvatav reetur. Ent tagasivaadete ja aktuaalses ajas hargneva puhul on meie ees ka kahte tüüpi kirjeldused. Aktuaalses ajas toimuv areneneb koondportreena, kus igaüks käitub vastavalt oma loomusele, ent on oluline, et tegelased ei tea üksteise kohta tõde. Vaataja saab selle positsiooni samuti omaks võtta. Tegelaste isikuomadused ja nõnda saab ka tõe ja vale vahe päris selgeks alles tagasivaadete lisandumise kaudu ja need tagasivaated on ses suhtes nagu objektiivne kirjeldus.

Milleks sellist kõrvutust üldse vaja on? Ajapikku saab selles kujunevas kõrvutuses muu hulgas selgeks, et hinnanguline katab, varjab tegeliku. Võid olla aus, ent kui sind peetakse reeturiks, siis määrab just see sinu elu. Võid olla reetur, ent kui sind peetakse ausaks, siis eladki nagu aus inimene. Tõde on, aga ei tule ilmsiks, vaid kannatab vale tõttu. Ning filmi lõpuks võib üldistada ka nii, et hinnanguline/arvatav moodustab jagatud ühiselulise korra. Asjade tegeliku seisu väljaselgitamine, õiguse ja õigluse järgimine võib aga ohustada ühiselu korda ka.

Jah, kui nii sõnastada, siis võiks ka öelda: eks me ju tea seda. Oluline pole mitte see, kuidas miski tõepoolest oli, vaid kuidas see paistab ja milliseid hinnanguid antakse. Loznitsa läheb aga oma tõdemusega edasi. Veidi riskantselt öeldes on „Udus” mingis mõttes ka nagu võrrand. Loznitsa on õppinud insener ja matemaatik ning „Udus” on nii tunnetuslikult kui intellektuaalselt klaar, selge ja vaikimisi vahe. Ühest küljest näeme, et sügav moraalsus pole mitte ainult tema kandjale ohtlik, vaid et moraalne inimene paneb oma aususega ohtu ka teised. See motiiv ei kuulu ainult Suštšenja juurde, vaid kordub ka ausa meelega partisani puhul. Näeme ka, et oma naha hoidmine jääb küll märkamatuks (see käib kuidagi lihtsalt salaja, seda ei tuvastata), aga näeme ka, et kui nahahoidja oleks ausalt käitunud, siis arenenuks kõik hoopis teisiti, ja üldse, ka võimalike ohtudega oleks arvatavasti hakkama saadud. Ühesõnaga, moraalne inimene ohustab oma moraaliga ennast ja teisi, ent see on ikkagi nii vaid sellepärast, et valel on võimu. Ja kokkuvõttes tulebki välja selline justkui lapse pilgule avanev mõistmine, mis täiskasvanule on juba selgelt traagiline tõdemus. Ebaausus jääb varjule, aususel pole seevastu kuhugi peituda. Paindumatu moraalsus on koorem, moraalsusega ollakse maailmas võõras, endale ja teistele ohtlik. Suštšenja tassib oma turjal haavatud kaaslast, kui kaaslane sureb, tassib ta laipa. Ilmselgelt viidatakse nõnda ristikäigule. Suštšenja moraalsus on tema rist. Lööks ta ainult käega, jätaks oma sisima moraali, laseks end korralikult maha lüüa või läheks oma teed, kui võimalus avaneb, siis läheks kõik korda, oht hajuks … Aga Suštšenjal on see häda, et tema teisiti ei saa, temal on selline loomus, tema on moraalne.

II

Jah, sinna Loznitsa oma tõdemusega jõuab, et moraalsus on rist, mida kantakse, ja viimaks ei ole enam kuhugi minna. Ja udu tuleb. On ju selge, et kui Suštšenja vabaks lasti, siis aeti ta just oma moraalsuse pärast kannatama ja visati n-ö omadele söödaks. Ja samamoodi on selge, et ilma moraalita ei ole elul ju ka mingit mõtet. Moraalita ei saa, moraalita ei ole mõtet ega sisu, moraaliga on aga ohtlik.

Suštšenja on selles Loznitsa „Udus” ühelt poolt märter, teisipidi ka aga nagu valge vares. Valge vares ei ole vareste hulgas mitte sellepärast taga kiusatud, et ta on teist värvi, vaid sellepärast, et valged varesed on tavaliselt lühinägelikud. Ja nõnda siis, seal, kus teised juba ammu oma suhted klaariks on teinud, valge vares alles vahib ringi, ta ei tee kaasa, kuna püüab vaadata ja aru saada. Ja sellist käitumist saab parves tõlgendada ainult mässu ja vastuhakuna, sellena, mis lõhub koosolemise korda.

Moraalne inimene on Loznitsa filmis ka nagu selline valge vares: ta ei oska ette näha ja arvestada. Ja isegi kui oskab, ikka ei tee ta päris samamoodi nagu teised ning lõhub niimoodi paratamatult korda. Ta võib arvestada (ta ei ole ju päris pime), aga arvestus ei ole ka kõik. Ja kuna käimas on sõda, siis võimendub kõik veel eriti.

III

Küsimus, kes on omad, kes vaenlased, lähtub „Udus” samuti moraalist. Sakslasi kui rahustavat võõrast vaenlast filmi tegelaste hulgas nagu polegi. Kõik on venelased, ikka needsamad oma küla inimesed, kes valisid poole pärast sakslaste sissemarssi. Politsei patrullib maanteel, kujundlikult siis nagu piiril, millest ühele poole jäävad reeturid ja teisele poole need, kes ei reeda. Ja niimoodi, jämedalt öeldes, tuleb filmist välja, et ka see tähenduslik piir õige ja vale vahel on reeturite kontrolli all. Ehk nagu ütleb Suštšenja: „Ma ei ole reetur, aga mind peetakse selleks, ka oma naine ei usu mind ja ütleb, et parem, kui sind oleks tapetud. Tuleb siis välja, et usutakse võõrast, aga oma inimest ei usuta.” Ja paistab nii, et selline kujund või väide tolle tähendusliku piiri kohta ei käi Loznitsal sugugi sõjaolukorra, vaid üldse maailma kohta. See on valus üldistus.

Nüüd edasi näeme, et piir õige ja vale vahel ei lahuta mitte omasid ja võõraid, vaid jookseb just nimelt „omade” vahelt. Vaenlane ei ole anonüümne sakslane, kelle pihta tuld anda, püssiga sihib hoopis üleaedne. Ühesõnaga, vaenlane on see, kes on valinud vale, piir tõe ja vale vahel on selge, ausus on ausus, reetmine on reetmine, ent valetaja jääb ka varjule ja tõde ei õnnestu tuvastada. Me näeme vaatajatena, et tõde on, aga ta ei tule päevavalgele. Ja õigupoolest, keda see tõde üldse huvitab peale mehe, kes tahab oma nime teiste ees õigusega puhtaks saada. Ja lõpuks kaob kõik lihtsalt uttu ja teadmatusse. Võimatu olukord. Jah, on lihtsam ja rahustavam, kui on selge vaenlase kuju. Ja selliseid „rahustavaid” vaenlase kujutisi „monteerib” Loznitsa teisipidi kiretult lahti. Õigemini, vaoshoitud kirega, (pildilisi) emotsioone varjates. Nii näiteks lastakse Suštšenja vastuseisust hoolimata sakslaste rong kraavi. Kuigi õnnetust ennast ei näidata, näeme korraks lähenevat rongi, kus on muidugi ka sõdurid, ent samamoodi on seal tsiviilisikud, naised, lapsed … Ent hukka saavad ju ikka vaenlased. See oli vaenlaste rong, järelikult surid vaenlased. Ja kui õnnetuse korraldajad poodi, said neist külaelanike silmis kangelased. Siin võib küsida ka naiivselt, et kas kõik, mida võetakse ette veendumusega, et sõditakse halva vastu, on juba (ja just seetõttu) iseenesest hea? Loznitsa näitab ka seda, et nii me küllap arvame. Nõnda arvame elus tegelikult, kuigi võib-olla mitte teoreetilistes arutlustes.

„Udus” ei ole mõjuv ainult teemapüstitus. On märkimisväärne, kuidas loo struktuur teemat toetab, märkimisväärne on ka see, kuidas Loznitsa suudab tekitada vaatajas kohalolu tunde. Nii näiteks on filmis loobutud igasugusest muusikalisest kujundusest, ja tõepoolest, tavalised elamise helid on kokkuvõttes mõjusamad, kui seda oleks muusikaga abil tundmuste suunamine.

Loznitsa on intellektuaalselt vahe. Milline on ühe või teise stseeni emotsionaalne tuum, saab tihtipeale selgeks alles tagantjärele. Nii näiteks einestab ühes stseenis partisan külamehe juures. Stseen kestab vaoshoitult, ilma et midagi juhtuks, ent selle stseeni emotsionaal­ne sisu just tema vaoshoitud kestmises saab selgeks siis, kui partisan on oma võõrustajad politseile üles andnud. Alles ta oli nendega koos, sõi nende laua taga …
 
IV

Lõpetuseks põikan aga hoopis tänasesse päeva.

Päevapoliitikas on ühtäkki moraaliküsimus saanud teravaks, kuigi veel paar aastat tagasi polnud moraal üldse populaarne teema. Populaarne oli osata ennast müüa. Ja pigem oli nii, et kes moraali nõudis, oli nagu piiratud inimene. Kasvava heaolu kõikide võimaluste horisondid ei näinud moraali ette. Arvan, et on kuidagi sümptomaatiline, et alles siis, kui kõikide võimaluste horisondid enam kutsuvalt ei terenda, taotletud mugavus ei ilmu, saab just moraaliküsimus äkki aktuaalseks. Oleme oma koduses Eestis lähiminevikus moraali mõistnud nagu mingit tülikat nõuet, mis tegelikult takistab elamist.

Ja „moraal” on sõna, millega saab manipuleerida. Kas see sõna osutab veel mingile tuumale, mis on jagamatu? Selline küsimus on pateetiline, aga puudutab ka fundamentaal­set hoiakut elu ja asjade suhtes. Kuna oleme otsustanud, et tegelikkus on kättesaadav vaid kirjeldusena, siis järelikult sõltubki kõik ju vaid kirjeldusest. Ühesõnaga, ja radikaalselt võttes, saame liikuda ka sinna, et moraal on midagi, mis sõltub minu suvast. See, mida ma väidan, see ongi moraal – ja väita võin ma ju mida tahes!

Kuidas on siis lood moraali ja vabaduse omavahelise suhtega? Vabadus tähendab ju eelkõige piiride puudumist. Nii me vist oleme harjunud vabadusest mõtlema. Olla vaba, see tähendab olla vaba kõikidest piirangutest, ka (ja eelkõige) moraalist.

Tõepoolest, kõik on suhteline, sest meil on suhted. Aga mida need suhted kannavad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht