„Moraalitute” vastuhakk moraali politiseerimisele

Riin Kõiv

Antropoloogilis-uurimusliku taiese kohta pisut naiivne ja šabloonlik, poliitilise häälekandjana vähe kontsentreeritud ja jõuetu.          Dokfilm „Wariazone” ( Eesti 2011, 74 min), autorid Kiwa ja Terje Toomistu. Esilinastus 25. V Tartus Genialistide klubis, 26. juunini eksponaadina Tallinna Kunstihoone  näitusel „Sõnastamata lood”. Info www. wariazone.com.        „Wariazone” on tellimustöö seksuaalvähemusi ja sooidentiteete tutvustava näituse „Sõnastamata lood” tarbeks, kus ta ka iga päev linastub, esindades Indoneesia Jakarta transseksuaalide, s.o naise hingega meeste alias mehe kehas naiste ehk siis waria’de (indoneesiakeelne termin sõnadest wanita – naine ja pria – mees) häält ja tegemisi.       

Kahtlemata annab näituseprojekt filmile raamistiku, milles too oma funktsiooni täidab: see on mõeldud kõnetama kindlat publikut, kontekstist tingitud viisil mõjule pääsema jne. Siinses ignoreerin seda konteksti ega vaatle „Wariazone’i” mitte eksponaadina, vaid filmina. Lootusrikkad autorid plaanivad seda saata sotsiaalkriitilise suunitlusega filmifestivalidele. „Wariazone” pole neutraalne mittesekkuv  Tartu „Maailmafilmi” festivali mõõtu visuaalantropoloogiline uurimusfilm (mida ehk antropoloog Toomistult oodata võiks). Ei ole ka esmajärgus seksuaal-dokumentaal (nagu temaatikast ja Kiwa kunstnikutaustast eelarvamuslikult oletada võiks). Kes ootab laiapõhjalist antropoloogilist dokumenteeringut, ihaleb saada tundma waria’de hinge-, seksi- ja argielu, jääb rahuldamata. „Wariazone”, nagu sõnastasid autorid linastusejärgses vestluses,  pretendeerib olema poliitiline ja aktivistlik, nii sisult kui eesmärgilt. Seda poliitilis-võitlevat pretensiooni tasub vaatamisel raamina silmas pidada ja see võiks põhjendada mõndagi, milles klassikalise dokumentatsiooni puhul vääratust nähtaks. Võiks, kuigi mitte alati. Sellest hiljem.   

Kiwa ja Toomistu fookuses on waria’de  aktuaalne sotsiaalne staatus Indoneesia domineerivalt islamistlikus ja 1990. aastate lõpust sihipäraselt demokratiseeritavas ühiskonnas. Islam ja noore demokraatia poliitilised võimumängud ongi tegurid, millega waria-fenomen suhtesse on püütud asetada. Kuivõrd on transsoolisus ühildatav islamiga? Kuivõrd võimaldab demokraatia vähemuste enesemääramisõigust? „Wariazone” esitab paradoksi: kui traditsiooniliselt on Indoneesias waria’d olnud suhteliselt aktsepteeritud, siis paralleelselt demokraatia propageerimisega on represseerimine hoopis kasvanud (punkt, mille väljatoomine eristavat seda filmi „loendamatutest teistest seksuaalvähemuste-teemalistest Euroopa dokfilmidest”, kui parafraseerida küsivat häält publikust). Poliitiliste huvigruppide jaoks on waria’d käepärane poliitiline vahend, vaenlane, kellele vastandudes omaenda eetilisust poodiumile upitada.  Sõnavabaduse egiidi all kasutavad radikaalsed moslemigrupid võimalust „patuste” avalikuks ründamiseks eesmärgiga iseennast moraali kaitsjana meediasse, s.t potentsiaalse valija teadvusesse smugeldada. Film alarmeerib silmakirjalikust demokraatiaretoorikast, mille varjus süvenev konservatiivne ebatolerantne mentaliteet „teistsuguseid” üha enam väärikast avalikust sfäärist lindpriilikku positsiooni ehk waria-tsooni tõrjub. Tulemuseks on olukord,  kus enamasti prostitutsioonist elatuma sunnitud waria’sid amoraalsete HIV -nakatunutena stigmatiseeritakse, kuigi just süüdistajate tõrjuv mentaliteet ise seda stigmatiseeritavat juurde toodab.     

Selles võimuvõitluse kontekstis võetakse „Wariazone’is” kõhkluseta pool ning öeldakse see ühemõtteliselt välja. Koosnedes intervjuudest waria’de, suures osas waria-aktivistidega, on film ise waria’de kui ühe huvigrupi häälekandja  ja poliitiline relv ning sellisena varjamatult tendentslik.   

Paraku kaldus õigustatud erapoolikus kohati hea maitse piiril moraliseerivalt propagandistlikuks ja põhjendatud subjektiivsus teema fookust arvestades õigustamatuks ühekülgsuseks. Väidetavalt keskenduti wariade ja sootsiumi suhtele, kuid ekraanil oli küsitaval kombel näha-kuulda vaid ühte  poolt – waria’sid. Tolle „teise”, nn tavainimese, moraalse moslemi või poliitiku arvamuse ekraaniletoomine (mitte ainult paratamatult juba interpreteeritud edasijutustamine) oleks asjale lisanud dokumentaalset tuge ja mitmekesisust, mis aga peamine – veenvust ja ühes sellega mõjujõudu. Tolle puuduva vastaspoole alla liigitub ka olustik. Film oli teadlikult intervjuupõhine. Miks mitte, kui seejuures poleks kaldutud üksluiselt portree- ja häälekeskseks, monotoonseks ekraani täitvate peade seeriaks. Mõningate ebaproportsionaalselt ahtate (aga värskendavate!) eranditega serveeriti intervjueeritavaid isoleerituna kitsasse kaadrikasti, äralõigatuna orgaanilisest argikeskkonnast. Avaramat plaani ja üldse visuaalseid väljendusvahendeid oleks (arvan nii küll filmitehnilise ignorandina) mõõduka vaevaga saanud sõnumi huvides tõhusamalt ära kasutada.         

Rõhutasin ülal, et „Wariazone’il” pole poliitilist pretensiooni. See iseenesest intrigeeriv  ja oluline rõhuasetus ei tulnud aga filmis endas organiseeriva selgroona kuigi reljeefselt esile. Nii temaatiliselt kui vormiliselt klõpsiv ja killustatud, jääb filmis üldmuljena domineerima ka selgrootus. Aeg-ajalt korratud diagnoos „see kõik on poliitika” jäi pigem loosungiks, juhuslikuna mõjuvaks kleepsuks, samas kui tuumakad motiivid (maailma ainus transseksuaalide islamikool; wariadest tänavaprostituudid  kui valvurid poliitikute elurajoonides jm) hajuvad ebainformatiivsesse, tihti igavasse ja korduvasse.     

Toormaterjali sorteerimisel aluseks olnud printsiip lasi end mõistatada. Ekraanilt vaatas vastu ekslev otsustamatus, mis tekitas nõutust vaatajaski: nii selles osas, mis funktsioonirubriiki see esindab, kui ka selles, millisele  vaatajale on orienteerutud. Antropoloogilisuurimusliku taiese kohta pisut naiivne ja šabloonlik, poliitilise häälekandjana vähe kontsentreeritud ja jõuetu, jäi „Wariazone” kuidagi ei liha ega kala ürituseks, mis mõjus enam popuriilaadse sissejuhatusena millessegi põhjalikumasse, rohkem reklaamklipi kui valmistootena.     

Öelduga ei taha ma filmi sugugi maha laita. Väheste ressurssidega aja surves komponeeritud sissejuhatuse kohta on „Wariazone” siiski (isegi ainult Eesti kontekstis) kobe keskmine, hariv ja nauditav ning oma valgustajalike eesmärkide tõttu mööndusteta tänuväärne ettevõtmine.