Mu kallis karantiin

Enrico Vannucci: „Lähitulevikus võime näha võrgupõhiste ja füüsiliselt toimuvate ürituste segunemist ja suuremat interaktiivsust.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Vaevalt mõni päev pärast seda, kui pandeemias Itaalia oli lukku pandud, lekkis uudis, et kavandatakse uut internetipõhist lühifilmide festivali „My Darling Quarantine“ ehk „Mu kallis karantiin“, mis on muidugi mänguline variatsioon tuntud laulurea järgi nime saanud John Fordi filmi „Mu kallis Clementine“* pealkirjast. Kui Fordi film räägib Ameerika müütilisest tulevahetusest, millele on sadu viiteid – Wyatt Earpi võitlusest Clantoni gängi vastu OK Corralis –, siis võitleb filmifestival „My Darling Quarantine“ ennastsalgavalt üleüldise liikumispiirangu ja ängistavate meeleoludega, pakkudes iga nädal tasuta vaatamiseks välja seitse düstoopilisel teemal lühifilmi. Teema tõsidusest hoolimata katab filmide žanrivalik ja meeleolu väga laia spektri ning seal on nii lühimängufilme, dokumentaalfilme kui ka animatsioone.

Festivali idee taga on teiste hulgas ka Veneetsia filmifestivali lühifilmide programmi „Orizzonti Corti“ konsultant ja Torino lühifilmide turu filmivalija Enrico Vannucci.

Lehe ilmumise ajaks on veebisaidil talkingshorts.com üleval teine filmide seeria ja väga lühikese ajaga on sellest festivalist saanud huvitav fenomen täiesti muutunud rahvusvahelises filmielus. Uute oludega kohanevad kõige paremini lühifilmid, mille puhul oli võrgupõhine tegevus vilkam juba varem ja mille vabalevi õigusi võimaldatakse varmamalt kui pikkade filmide puhul.

Enrico Vannucci nõustus sel puhul rääkima Sirbile veidi uuest festivalist ja muutuvast filmitööstusest.

Sa elad Põhja-Itaalias, missugune on seal olukord neil päevil?

Ma elan Emilia-Romagna maakonna Sassuolo väikelinnas, kus on umbes 40 000 elanikku. Olukord sarnaneb siin kogu riigi olukorraga. Me püsime kodus. Püüame väljas käia vaid korra nädalas, toidukaupu ostmas. Vajadusel võib teha ka koduümbruses väikese jalutuskäigu, kui teisi lähedal pole.

Kuidas tekkis mõte teha selline festival? Reageerisite värsketele uudistele väga kiiresti …

Istusin arvuti taga ja vaatasin oma Facebooki seina. See oli täis uudiseid COVID-19 pandeemia levikust ja doomino­efektina teateid filmiürituste tühistamisest või edasilükkamisest. Kerisin uudisvoogu edasi ja tundsin end kasutuna, aga siis tuligi mõte teha internetis lühifilmide festival, mille põhiline eesmärk oleks koguda raha kahel eesmärgil: toetada haigusega võitlevaid arste, aga eriti neid, kes on ühiskonnas kõrvale jäetud, näiteks põgenikud Kreeka saartel, ja samal ajal ka filmiprofessionaale, kelle erialategevus on viiruse tõttu katkenud või tugevalt häiritud.

Enrico Vannucci: „Jätkame festivaliga seni, kuni pandeemia läbi saab. See võib võtta kuid. Seni on meile pakutud üle 250 filmi, nii et võime rahulikult sisustada veel 35–36 nädalat.“

Erakogu

Kas peab paika, et festivalil on pehme teemafookus ja filme ühendab karantiini- ja isolatsioonitemaatika? Kui rangelt te seda teemat järgite ja kui palju on tõlgendamisvõimalusi?

Festivali laiem teema on düstoopia. Me näitame filme, mis on düstoopilised nende arvates, kes on need filmid meile välja pakkunud. Nii et põhimõtteliselt sõltub filmide haakuvus programmitegija maitsest. Teema peegeldab maailma ajaloo seda perioodi, milles me praegu elame. Väga düstoopiline, paljuski küberpunk-kirjandust meenutav reaalsus. Võiks isegi öelda, et küberpungiautorid nägid ette, millist elu me elama hakkame. Kui lendavad autod välja arvata.

Missugune on teie festivali töö­korraldus?

Minult tuli algidee, mida ma tutvustasin platvormi Talking Shorts teistele liikmetele Daniel Ebnerile, Anne Gaschützile, Emilia Mazikile ja Niels Putmanile. Neile see meeldis ja nad täielikult toetasid mu mõtet. Aega viitmata küsisime paljudelt lühifilmifestivalide programmikoostajatelt, kas nad saaksid ja tahaksid meile pakkuda filme, mis oleksid netis tasuta saadaval või mille omanikud oleksid nõus filmi nädalaks tasuta kasutada andma.

Samal ajal avasime festivalile eraldi veebisaidi meie juhitavas veebikeskkonnas talkingshorts.com. Sinna pannakse igal nädalal kogu nädalaks vaatamiseks üles seitse filmi. Siis seadsime üles ühisrahastuskampaania platvormil gofundme.com ja tegime festivalile ühismeediaväljundid.

Kuna meie viis tiimiliiget elavad kõik eri riikides ja ülejäänud kaasosalejad on laiali üle maailma, saime kõik organiseeritud oma laua taga arvuti ees istudes. Tiim kasutab sellist programmi nagu Slack Talking Shorts ning programmikonsultandid ja festivalidirektorid, kes meid on aidanud, suletud Facebooki-gruppi. Seal grupis on meil nüüdseks üle 250 inimese.

Räägi palun täpsemalt käivitatud annetussüsteemist.

COVID-19 mõjutab kõiki, aga on neid, kes on teistest õnnetumas olukorras. Neid tahamegi toetada. Selleks loodud GoFundMe veebisaidil saavad soovijad toetada kaht ettevõtmist. Piirideta Arstid (Médecins Sans Frontières) näeb praegu ränka vaeva, et ära hoida suurt haigestumispuhangut Kreeka saartel lõksus oleva 42 000 asüülitaotleja hulgas. Peale selle toetavad nad ka üle maailma neid inimesi, kellel pole juurdepääsu toimivale tervishoiusüsteemile ja kes vajavad epideemiaga toimetulekuks abi ja tuge. 50% tuludest soovime annetada neile.

Teise poole tahame eraldada kultuuri toeks. Kultuuriinstitutsioonid ja -töötajad, eriti need, kes tegutsevad vabakutselistena ja kellele ei laiene ametlikud toetus­skeemid, on silmitsi suure kriisiga. Elu on seiskunud, kohti pannakse järjest kinni ja inimesed kaotavad töö. Seda, kes kultuurivaldkonnast saavad meie toetuse, otsustavad kõik meie netifestivali koostamises osalevad organisatsioonid, programmitegijad ja festivalid koos.

Iga nädal on võimalik ka hääletada oma lemmikfilmi poolt. Mis nendest võitjatest pärast saab?

Igal esmaspäeval kuulutame välja eelmise nädala hääletuse võitnud filmi, millele üks meie filmikriitikutest kirjutab arvustuse avaldamiseks Talking Shortsi saidil. Kui karantiin ükskord läbi saab, siis on plaanis korraldada „viimane raund“ kõigi võitjate vahel, et selgitada välja publiku kõige suurem lemmik.

Missugune on olukord teise nädala lõpuks, kui rääkida osavõtust ja kajastusest? Kas teil olid ka mingid ootused ja kas need on täitunud?

Talking Shortsi lehel oli festivali esimese kahe nädala jooksul tuhandeid üksikkülastusi. Nädala võitja valimisel osales üle 500 inimese. Tänu lühifilmivaldkonna professionaalide abile pälvis festival ülemaailmse meedia tähelepanu juba mõni päev pärast festivali väljakuulutamist. „My Darling Quarantine“ on saanud kajastuse sellistes kohtades ja kanalites nagu Variety, Cineuropa, El País, Austria (ORF) ja Bulgaaria (BNT) riigitelevisioon, Saksa Raadio Keskringhääling (MDR), kui nimetada vaid mõnda. Vastukaja oli täiesti uskumatu, ei mina ega keegi teine osanud seda oodata.

Milline on olnud vaatajate reaktsioon?

Ka see üllatas mind. Sain palju õnnitlusi ja häid soove idee väljapakkumise puhul. Nagu vist ka teised tiimiliikmed. Paljud professionaalid tegid meile ise ette­paneku aidata. Nad on teinud suurepärast tööd ja meil on raske oma tänulikkust sõnadesse panna. Tunnen suurt poolehoidu kõigi vastu, kes on annetanud meie ettevõtmise toetuseks. Pole vahet, kas toetus on suur või võike – usun, et iga sent viib meid eesmärgile lähemale ja ma tahan tänada kõiki, kes on juba raha andnud või plaanivad seda teha.

https://talkingshorts.com/festivals/my-darling-quarantine-short-film-festival Festivali „My Darling Quarantine“ ehk „Mu kallis karantiin“ nimi on mänguline variatsioon tuntud laulurea järgi nime saanud John Fordi filmi „Mu kallis Clementine“* pealkirjast.

Pressifoto

Mis on olnud kõige meeldejäävam või kriitilisem reaktsioon festivalile?

Ilmselt – ja see käib meie tiimist paljude kohta – see, kuidas reageeriti meie „abipalvele“ ja kuidas kõik suutsid väga kiiresti koos ühise eesmärgi nimel töötada. Mõte tekkis neljapäeva pärastlõunal ja esmaspäeva hommikuks oli platvorm üleval ja filmid vaatamiseks väljas! Kõik andsid oma osa: programmi­inimesed pakkusid filme ja levitasid uudist – pressi­teade tõlgiti viieteistkümnesse keelde –, filmitegijad jagasid oma filme tasuta, publik hääletas ja annetas innukalt.

Kas sa näed festivali programmi­juhina ka võimalikke muutusi festivali­maailmas pärast karantiini lõppu? Kas netifestivalid jäävad püsima ja koguvad populaarsust?

Mulle tundub, et juba igatsetakse taga üritustel käimise kommet. Minu arvates toimuvad festivalid tulevikus samamoodi kui enne, sest füüsiline läbikäimine ja suhtekorraldus ei kao kuhugi. Küll aga võib sellest olukorrast õppust võtta, kuidas festivali võrgukeskset osa laiendada konkreetse füüsilise ürituse haardeulatusest väljapoole jõudmaks suurema vaatajaskonnani või filmiprofessionaalideni, kellel ei ole võimalik füüsiliselt kohal olla. Seepärast võib lähitulevikus näha võrgupõhiste ja füüsiliselt toimuvate ürituste segunemist ja suuremat interaktiivsust. Võib-olla on selles oma osa ka mingil lisatud reaalsuse lahendusel.

Filmitööstust on tabanud suured muudatused, näiteks koosolekud on läinud võrgupõhiseks. Võrgus organiseeritakse ka filmitööstuse üritusi, projektide tutvustusi, koolitusi jms. Oled sa samuti märganud põnevaid uusi väljundeid uue olukorraga toimetulekuks?

Paljud festivalikorraldajad ja filmitootjad on pidanud kiiresti leidma lahenduse viiruse tekitatud katkestusele tööalases sfääris. Seni on minu meelest väga hästi õnnestunud ümberorganiseerumine väga lühikese aja jooksul – keerukad sündmused on mugandatud uutele formaatidele, mis võivad toimida ka ilma hulga inimeste kogunemiseta ühte kohta. Mul on seni olnud mahti vaadata Zürichi JugendFilmTage ja Ann Arbori festivali, mis toimusid täismahus internetis. Mul oli suur uudishimu näha, kuidas sellised võrgufestivalid toimivad ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt läksid need väga hästi korda.

Kuidas neisse muutustesse suhtuda? Kas need on ka millekski kasulikud?

Noh, ilmselt keskkonnale. Rahvas hakkab ilmselt samamoodi üritustele reisima nagu varemgi, aga ehk eelistatakse nüüd loodussõbralikumaid transpordivahendeid. See oli minu meelest juba niikuinii juhtumas, kriis lihtsalt kiirendab seda protsessi.

Kuidas sulle paistab filmitööstuse tulevik pärast sellist pikka ja põhjalikku seisakut?

Ilmselt on keeruline uuesti alustada. See võtab aega. Lõpuks jõuame samasse punkti, kus me olime enne katkestust, aga kõik filmitööstuse harud on tugevalt mõjutatud sellest ootamatust tervisekriisist, nagu ka kõik muud valdkonnad. Loodan, et filmitööstus saab võimalikult kiiresti jalad alla, et hakata taas tegema vaatamisväärseid filme. Inimestel on vaja filme, kauneid kunste ja kultuuri üleüldiselt, selleks et elust natuke rohkem rõõmu tunda. Pärast karantiini on tuju tõsta vaja ilmselt päris paljudel.

Nüüd, kui Cannes’i filmifestival on esialgu edasi suvesse lükatud, siis kas igal aastal septembri alguses aset leidev Veneetsia filmifestival ikka toimub ja ettevalmistusi tehakse?

See on hea uudis, kui uudiseid pole. Seni ei ole ma festivali poolelt ühtki ametlikku teadaannet saanud, nii et töö jätkub samamoodi nagu enne kriisi. Loomulikult ei saa me enam reisida, mis tähendab, et me ei otsi aktiivselt uusi filmitegijaid ja režissööre – eriti lühifilmide vallas – harjumuspärastes kokkusaamiskohtades. Igatahes jätkame nende filmide, mis on meile esitatud tavalisi sisseharjunud kanaleid pidi, läbivaatamist. Loodame, et meil

õnnestub siiski tänavu septembris tähistada Veneetsia festivali 77. aastat.

Kui kaua plaanite „My Darling Quarantine’iga“ jätkata? Kas filme jagub?

Jätkame seni, kuni pandeemia läbi saab. See võib võtta kuid. Seni on meile pakutud üle 250 filmi, nii et võime rahulikult sisustada veel 35–36 nädalat. Me hangime kindlasti neid ka juurde, juhul kui peaks vaja minema. Loodan siiski, et seda vajadust ei teki ja me ei pea kõiki filme oma pikas nimekirjas käiku laskma.

Üks, mida ma veel loodan, on see, et me saame täis oma ühisrahastuse 20 000 euro suuruse eesmärgi nii ruttu kui võimalik, et raha abivajajatele ruttu laiali jagada.

* „My Darling Clementine“, John Ford, 1946.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht