Mumbai musketärid

Donald Tomberg

Film on siiras, elujaatav ja humoorikas. Jamali tarkus ei tule koolipingis, vaid elust enesest. Mängufilm „Rentslimiljonär” („Slumdog Millionaire”, USA -Suurbritannia 2008, 120 min), režissöör Danny Boyle. Osades Dev Patel, Freida Pinto, Anil Kapoor, Irrfan Khan jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinos.      Veebruari lõpus Oscarite jagamisel ilma teinud „Rentslimiljonär” pälvis kaheksa olulisemat kuldmehikest, sealhulgas ka parima filmi ja režissööri tiitli. Film on pärjatud ka nelja Kuldgloobuse ja seitsme BAFTA (Briti filmi- ja televisoonikunsti) auhinnaga, vähem tähtsaid auhindu veel mitme pihuga lisaks. Väikese eelarvega, vaid 15 miljoni dollari ja läänemaailmale tundmatute näitlejatega tehtud „Rentslimiljonär”, mis on pealegi veel kolmandiku ulatuses hindikeelne ja filmitud Mumbais, on olnud üllatus ja hittfilm nii kriitikutele kui vaatajatele.

18aastasel Mumbai slummipoisil Jamal Malikul on telesaates „Kes tahab saada miljonäriks?” jäänud vastata vaid üks küsimus, peavõit 20 miljonit ruupiat terendab käeulatuses. Kuid enne veel, kui Jamal viimasele küsimusele vastata jõuab, arreteeritakse ta, kuna harimatu nooruki teadmisterohkus tundub kahtlane. Jamal hakkab ülekuulamisel oma  süütust tõendama ning selgub, et telemängu küsimuste vastused tähistavad Jamali elu rohkem või vähem pöördelisi hetki. Kuid miks on ikkagi Jamal telemängus? Raha vastu näib ta pealegi ilmutavat täielikku ükskõiksust. Süütust tõendades kerib Jamal järk-järgult lahti oma eluloo ja viimaks selgub, et telemängus osalemisega loodab ta üles leida oma kadunud lapsepõlvearmastuse Latika.      

Muinasjutt räpakast Tuhkatriinust

„Rentslimiljonäri” puhul võib muidugi öelda, et tegemist on eksootilises vormis Tuhkatriinulooga.  Ka lõpplahendus on juba üsna algusest ette aimatav, kuid see ei tee süžeed vähem haaravaks. Narratiiv on lihtne ja oma lihtsuses ka suurepärane. Jamali vastuste kaudu areneb ühelt poolt orvuks jäänud agulipoisi elu ja kujunemislugu, teiselt poolt on aga vaataja ees ka (isegi veidi kihte avavalt) India olustik, kus iidne kultuur ja kirevus on kõrvuti metsiku räpasusega. Ajalises plaanis toimivad filmis võrdse pingega nii looline telg ehk Jamali tagasivaade  kui ka aktiivne olevik, s.t Jamali ülekuulamine ja sellele järgnev. Kuid ikkagi võiks küsida, miks sellele suhteliselt väikese eelarvega ja tundmatute näitlejatega filmile on osaks langenud säärane menu ja auhindade sadu. Muidugi võiks öelda, et oma osa on siin ka üleilmsel majanduskriisil. Rasketel aegadel on ikka hinnas lood, kus vaene ja hea viimaks võidab, leiab nii armastuse kui rikkuse.

Ning selles ei olegi midagi naeruväärset,  inimene tahab kasvava (majandus)surutise sees ikka nii unustada kui unistada. Aga ainult sotsiaalsete ja romantiliste ootuste täitmisest jääb nagu väheks, et mitmekordselt hinnatud filmiga maha saada. „Rentslimiljonär” on muidugi empaatiaga tehtud ja see on filmi suur pluss. See film ei ole mitte ainult romantiline ja veidi magus, vaid oma tegelastest, väikestest räpastest agulipõngerjatest hoolitakse tõepoolest. Film on siiras, elujaatav ja humoorikas.  Kuigi India alamkihi kirev, kasimata ja ohtlik elu on antud edasi romantilises võtmes (räpasus pole siin filmis kunagi esteetiliselt eemaletõukav), mahendab romantiseeritust ka selge eneseiroonia. Näiteks stseenis, kus väike Jamal ei pea kogu India iidolnäitlejalt Amitabach Bachanilt autogrammi küsimiseks paljuks sõna otseses mõttes ekskrementidesse sukelduda. Kuid „Rentslimiljonäris” toimivad allhoovustena ka laiemad teemad. See on natuke nagu muinasjuttudega üldse. Muinasjutu ruum on omamoodi, muinasjutte võib välja naerda nende naiivsuse pärast, aga oma sügavamates kihtides on need lood ikka huvitavad. Muinasjuttude ruum toimib iselaadselt determineerituna, determineerituse viis võib sama loo käigus ka muutuda. Nii on näiteks muinasjutus, kus vägev vähk lubab täita kõik soovid, kui aga soovid  kasvavad mõõdutundetuks, kaovad korraga kõik saadud hüved ja taastub esialgne viletsus. (Siin võib öelda, et esialgne determineeritus toimib küll lõplikuna, kuid mahub omakorda veel teistsugusesse, universaalselt kategoorilisse lõplikkusse, mis sellisena toimibki pigem lõpmatusena). Selline on ka näiteks mitmetest muinasjuttudest tuttav areng, kus kangelane, jõudnud ristteele, leiab sealt kivi, millel on kirjas, mis  juhtub siis, kui minna ühe või teisele poole. Ettekuulutused kivil võivad tõotada õnne või õnnetust, lõplik hüve ja õnnelik looline lõpp ootab aga viimaks ikkagi seda, kes valib ettekuulutuse seisukohast enesele halvema, universaalses mõttes aga moraalse tee.    

Ajas muutuvad taustsüsteemid

Tark ja vähegi eluvõitlust maitsta saanud inimene teab muidugi kohe kosta, et elus tegelikult nii ei ole. Nojah, aga ega muinasjutt ei pretendeerigi ju dokumentalistikale, muinasjutt on muinasjutt. Tgelikult nagu keegi täpselt  ei tea ka, kuidas siis elus päriselt ikkagi on. Kui vastandada muinasjutt ja reaalsus, siis tuleks ju ka küsida, mis on reaalsus. Reaalsus on meie jaoks ju ikka nagu taustsüsteem, me taandame arusaama reaalsusest taustsüsteemile. Ning taustsüsteemid muutuvad ajas. (Näiteks praegune maailma majanduskriis toimib arvatavasti mitte lihtsalt kui muutunud hetkeolukord, vaid laiemalt: kui muutuv taustsüsteem.) Kui nüüd selle kõrvalepõike juurest tagasi  muinasjuttude juurde tulla, siis sätestavad muinasjutud printsipiaalselt toimiva (müütilise) taustsüsteemi. „Rentslimiljonär” ei ole muidugi puhas muinasjutt, aga selle filmi ruum toimib muinasjuttude ruumiga sarnaselt. Saatuse ja armastuse kandev motiiv varieerub siin üsna sümpaatselt juhuse, valiku ja ettemääratuse teemaga. Realistliku argiloogika kohal on veel teine, muinasjutuline, antud tingimustes universaalne loogika. Jamal ei tohiks teada  peaaegu ühtegi miljonimängu küsimuse vastust, kuid ta teab kõiki vastuseid, kuna need on talle elus faktidena meelde jäänud. Jamali elu organiseerub nõnda ühest küljest otsekui saatusest määratuna, teiselt poolt eesmärgi ja valikute kaudu. Möödaminnes on vaataja ees ka küsimus, kuidas miski saab nähtavaks. Jamali vastused loovad olukorra, kus tagantjärele vaadates viib see, mis enne paistis halb, ikkagi lõpuks välja  sinna, mis on hea.

Ja kui tahta midagi imeks panna, siis ehk just seda, et erinevad perspektiivid on üldse võimalikud. Jamali teadmised pole pärit mitte koolipingist, vaid saadud elupraktikas. Kõrvalmotiivina on sisse toodud põline teoreetilise ja praktilise teadmise vastandus. Ning üsna iroonilisena tuleb esile see, kuidas (ideaalne) teoreetiline teadmine vahetus praktikas aset leiab. Filmis varieeritakse ka traditsioonilist rikas-vaene  teemat. Kui mõelda India kastisüsteemile, siis on filmi originaalpealkiri „Slumdog Millionaire” muidugi kõnekam kui lihtsalt „Rentslimiljonär”. Jamal ongi pärit kõige madalamalt, mitte lihtsalt rentslist, vaid „rentslikoer”. Indias on inimesi nagu liiva merepõhjas. Jamal on üks kõige tühisematest terakestest, kuid filmi käigus joonistub välja, et ka sellel kõige tühisemal terakesel on oma lugu, lõpuks lausa muinasjutuline. Kuid muinasjutulisus sünnib  siin n-ö tagantjärele, saatusena. Selles mõttes kannab Danny Boyle’i film sümpaatset mõtet, et ka sootsiumis kõige tühisemal inimesel on oma saatus/lugu. Olgu pealegi see mõte romantiliselt esitatud, eneseväärikust puudutab ta ikkagi. Viimane küsimus, mis telemängus esitatakse, käib Alexandre Dumas’ kangelaste, musketäride kohta. Küsitakse kolmanda musketäri nime. Jamali elust leiab ka sellele küsimusele  lapsepõlvest situatiivse vaste. Orvuks jäänuna on nad koos sõbraga võtnud oma punti veel ühe lapse, Latika. Jamal arvab, et ehk võiks tüdruk olla nagu kolmas musketär. Hiljem saab Latikast aga hoopis Jamali elu armastus. Kuid telemängus selgub, et Jamal tegelikult musketäride nimesid ei teagi. Musketärid on ikka olnud lihtsalt musketärid. Viimane õlekõrs mängus on telefonikõne sõbrale. Latika võtab kõne vastu, aga ka tema ei tea musketäride  nimesid.

Filmi seisukohalt käib see küsimus aga ju lausa nii enesemääratluse kui ka armastatu kohta. Ja Jamal pakub huupi, aga väga kindlalt Aramis, sest et ta lihtsalt pakub nii. (Nagu Porthos, kes vastas küsimusele, miks ta võitleb: „Mina võitlen sellepärast, et ma võitlen”.) Jamal pakub õigesti. Jamal on nõnda nagu armsama nime ära arvanud. Siin saavad filmis muinasjutuline ja argiloogika kokku: Jamal teab siin teadmatagi. Ka nende ühises sõbras, kes vahepeal on maffiabossi käe all end sisse seadnud ja Jamali ning Latika vastu pöördunud, ärkab filmi lõpus musketär, ning sõpru kaitstes hukkub ta tulevahetuses maffiameestega.     

Elu on oma lugudest suurem 

Sõltub vaataja maitsest, kas ta tahab seda filmile ette heita või vastupidi, et „Rentslimiljonäris” sedastatakse varjamatult ja otsekohese happy end’iga: muinasjutuline võib olla reaalsem kui reaalsus, mis tõrjub muinasjutulise. Seejuures ei serveerita „Rentslimiljonäris” lugu, mis on suurem kui elu, vaid pigem öeldakse romantilisel viisil, et elu on suurem kui selles ette tulnud lood. Selline tasandite rõhutamine eristab „Rentslimiljonäri” ka Hollywoody masstoodangust, milles nähakse suurt vaeva selle kallal, kuidas serveerida magus muinasjutt realistlikus kastmes. Lastekirjanik Nikolai Nossov on raamatus „Totu kuul” esitanud ühe lõbusa ja hoogsa paradoksi maailmast, mis on teise maailma sees, aga on suurem kui see maailm, mille sees ta asub.

Danny Boyle’i filmiga on natuke samamoodi. Justkui realistlik maailm paigutub muinasjutulise maailma sisse. (Tavamõistes oleks  ju muinasjutumaailm oma lugudega reaalse maailma sees.) Kui aga Totu raamatus toodud paradoksi kommenteerida, siis võiks ju öelda, et selline asi on täiesti mõeldav, kui kaks nimetatud maailma suhestuvad kui erinevad kategooriad. Näiteks võiks mõelda, et maailma sees, mis on mõõdetav, on teine maailm, mida mingil põhjusel ei saa mõõta ja mis sellisena ongi suurem kui maailm, mille sees ta asub. Nõnda tundub lastekirjanik Nossovi idee päris  mõistlik. Igatahes võib aravata, et Mumbai lapsed, kes osalesid filmivõtetel, ning seejärel Oscarigalale sõitsid, said oma elus ilmselt tõesti osa millestki muinasjutulisest. Praktilise poole pealt tõusis aga pärast „Rentslimiljonäri” linastumist turistide tung Mumbai suunas kohe kakskümmend viis protsenti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht