Müür meie peas ja meie elus

Film „200 meetrit“ näitab, kuidas inimlikkus üritab peale jääda olukorras, kus valitseb terror ja hirm selle ees.

ERKKI BAHOVSKI

Mängufilm „200 meetrit“ („200 Meters“, Palestiina-Jordaania-Katar-Rootsi-Itaalia 2020, 96 min), režissöör-stsenarist Ameen Nayfeh, operaator Elin Kirschfink, helilooja Faraj Suleiman. Osades Ali Suliman, Anna Unterberger, Lana Zreik, Motaz Malhees, Mahmoud Abu Eita jt. Vaadatav platvormil kino.poff.ee.

Bulgaaria poliitikamõtleja Ivan Krastev ja tema Ameerika kolleeg Stephen Holmes kirjutavad raamatus „Läbikukkunud valgus. Tõetund“,1 et avatud ühiskonna idee kaotab järjepanu oma populaarsust. Kui 1989. aastal langes Berliini müür, oli maailmas püsti üksnes 16 piiritara. Praegu on Krastevi ja Holmesi andmeil maailmas tervelt 65 kindlustatud piiritara, mis on kas valmis või ehitamisel. Utoopia piirideta maailmast näib olevat lõplikult läbi kukkunud.

Nii näemegi „200 meetris“ palestiinlast Mustafad (Ali Suliman), kes elab Läänekaldal, 200 meetri kaugusel oma Iisraelis elavast perekonnast. Nende vahel seisab Iisraeli turvamüür.

On vaieldud ning jäädaksegi ilmselt vaidlema, kuivõrd on Iisraeli turvamüür vähendanud seal terroriohtu. 2000. aastal Ehud Baraki valitsusest alguse saanud turvamüüri idee on jõudnud reaalsusse. Al-Jazeera märgib, et müüri raison d’être pole mitte „julgeolek“, vaid „eraldamine“, sest „müür“ tähendab heebrea keeles just eraldavat tara (gader hafrada).2 Iisraeli kriitikud juhivad ka tähelepanu tõsiasjale, et müür on ehitatud Läänekalda sisse, mitte 1949. aasta vaherahu liinile, põlistades seega Iisraeli okupatsiooni ja ka uusasundused Läänekaldal. Iisrael ise väidab, et turvamüürist on olnud kasu: 75 protsenti enesetapupommiründajaist tuli üle piiri kohas, kuhu rajati müüri esimene osa, müüri ehitamise algusest on terrorirünnakute hulk vähenenud aga 90 protsenti. Tapetud ja haavatud iisraellasi on vastavalt üle 70 ja 85 protsendi vähem.

Film ei lähe võib-olla kohe käima. Näeme Mustafad askeldamas töö- ja pereasjadega ning müür on jäänud kuhugi tagaplaanile, kuid palju me palestiinlaste elust-olust ikka teame. Säärane pilguheit annab muu maailma vaatajatele ilmselt vajaliku tausta.

Filmi tempo läheb kiiremaks hetkel, kui Mustafa saab teada, et tema poeg viidi haiglasse, mis asub Iisraelis. Järelikult tuleb tal läbida Iisraeli kontrollpunkt. Et aga Mustafa ID-kaart on uuendamata, peab ta ennast kontrollpunktist kuidagi läbi smugeldama.

Kes tahab teada midagi üle müüri smugeldamisest, sellel soovitan sisse astuda Berliinis asuvasse Berliini müüri muuseumisse. Kes smugeldas vabasse maailma oma lapse ratastega turukotis, kes pandi pillikohvrisse – variante oli palju. Kuid nagu Berliini müüri püstitamisega 1961. aastal, kui sugulased jäid teisele poole müüri, on sama juhtunud ka Iisraelis. Seda turvamüüri ei püstitatud siiski üleöö nagu Berliini oma.

Mustafad (Ali Suliman) lahutab tema perest vaid 200 meetrit, ja ka ületamatu Iisraeli-Palestiina müür.

Alaa Aliabdallah

Mustafa teeleasumisega käivituvad filmiga mitmed allusioonid, mis pakuvad – nagu heale filmile kohane – tõlgendusvõimalusi ja kategooriaid, kuhu film võiks kuuluda.

Esmalt on „200 meetrit“ muidugi road movie. Seltskond äsja tutvunud inimesi enamasti ühes autos, taustaks erinevad kultuurid, keeled ja arusaamad, ent ühendamas eesmärk jõuda Iisraeli.

Ma olen käinud Tel Avivis ajakirjanikuna haiglas, kuhu toodi Läänekaldalt ka Palestiina lapsi. Tsivilisatsioonide lõhe ei saa olla suurem, kui oli seal: rääkisime täiesti läänelikult riietatud Iisraeli haiglatöötajatega (nad olid ilmselt minu pärast ära võtnud valge kitli) ja sealsamas oli burkasse riietatud Palestiina ema. See lõhe pole kuhugi kadunud.

Kui filmis lõhestatust väliselt nii palju ei näegi, on filmi tegijail õnnestunud demonstreerida lõhet inimeste mõtlemises. Esmapilgul demokraatlik Kifah (Motaz Malhees) näitab oma tõelist palet ja viha Iisraeli vastu niipea, kui saab teada, et tema tüdruksõber Anne (Anna Unterberger) on hoopis juudi päritolu.

Suurim lõhestaja on muidugi müür ise. Müür on tegelikult filmi üks tegelasi, nii nagu saksa kuulsas sõjafilmis „Das Boot“3 on üks tegelasi allveelaev. Eks ole ka „Das Boot“ omalaadne road-movie, kus allveelaeva meeskond üritab jõuda ihaldatud sihtkohta.

Kuid nagu allveelaev määrab selles filmis tegelaste käitumise, määrab „200 meetris“ inimeste teod müür. Sellest ei saa üle ega ümber ja seda otseses mõttes. Muidugi on „200 meetri“ tegelased enamasti lageda taeva all või autos, kuid kuskil taustal jääb ikka kõrguma müür. See on justkui klaustrofoobiline unenägu, millest ärgata pole võimalik.

Muuseas, vahepeal sunnibki müür tegelased klaustrofoobiliseks, kui kehtiva ID-kaardita Mustafa ja veel üks teeline veedavad osa oma teekonnast auto pagasiruumis, lootes niiviisi kontrollpunktist läbi saada. Paralleel „Das Bootiga“ tuleb sel hetkel kõige paremini välja: inimesed koos kitsukeses umbses ruumis, lootes kohale jõuda. Mustafa väljub olukorrast terve nahaga, aga tema kaaslane on tõsiselt häiritud.

See pole muidugi naljakas road-movie. Kes vähegi on kursis Iisraeli ja Palestiina olukorraga, saab aru, miks: igaühest võib saada nii Iisraeli julgeoleku­jõudude kui ka Palestiina terroristide ohver.

Ses kohas meenubki üks väheseid küsitavusi „200 meetris“. Kas tõesti kavatses autojuht minna Iisraeli kontrollpunkti püstoliga? Ju oli ta nii kindel, et teda läbi ei otsita.

Ajakirjandus leiab filmis samuti puudutamist. Anne oleks justkui esimest korda konfliktitsoonis, kuhu minevad ajakirjanikud peaksid läbi tegema vastava koolituse. Vaba ajakirjandus on tore, kuid siin näidatakse eredalt, kuidas võib valimatu kaamera kasutamine seada ohtu teiste inimeste elu.

Allusioone on filmis muidugi veel. Mitu korda näeb USA eelmise presidendi Donald Trumpi ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu pilte. Teatavasti lubas ju Trump ehitada müüri Mehhiko piirile. 2017. aastal ütles ta Fox Newsile: „Müür kaitseb. Kõik, mida peate tegema, on küsida Iisraelilt. Neil on totaalne katastroof üle piiri tulemisega ja nad said müüri. See peab kinni 99,9 protsenti.“

Trump räägib alati ülivõrdes: isegi kui uskuda Iisraeli väiteid, peab müür kinni 90, mitte 99,9 protsenti. Ent filmi tegijate mõte on selge: Trumpi ja Netanyahu allianss rikub tavaliste palestiinlaste elu, müür segab igapäevast toimetamist.

Mustafa onu (Gassan Abbas) kannab aga nime Abu Nidal. Tuleb meenutada, et Abu Nidal oli üks kurikuulsamaid palestiina terroriste, kes pani aluse terrorirühmitusele Fatah ja kelle nimi araabia keeles tähendab „võitluse isa“. Filmi tegijad võinuksid valida ükskõik missuguse teise nime, aga nad valisid just selle.

Palestiinlaste terrorism on saanud abi mitmelt teiselt araabia riigilt, kes on üles näidanud solidaarsust palestiinlastega ja nõudnud 1967. aasta sõja eelsete piiride taastamist ning keeldunud seega suhete normaliseerimisest Iisraeliga. Kuni eelmise aastani olid Iisraeliga rahulepingu sõlminud vaid Egiptus ja Jordaania, kuid siis lisandus sellesse nimekirja päris mitu araabia riiki: Araabia Ühend­emiraadid, Bahrein, Maroko ja Sudaan (viimane pole küll otseselt araabia riik, aga moslemienamusega sellegipoolest). Põhjuseks on Iraan, keda nimetatud riigid kardavad rohkem kui Iisraeli. Viimane võib ju olla neile ebameeldiv, kuid on väheusutav, et väike Iisrael hakkaks regioonis domineerima. Küll aga võib domineerivaks muutuda Iraan.

Palestiinlased paistavad seega olevat unustatud. Siin kordub eestlastegi ajaloos tuttav motiiv: riikidevahelised nägelused ja lepped sõidavad sisse kaitsetute tavainimeste ellu. XX sajandil unustas maailm ka Eesti, mida polnud külma sõja aegsetel kaartidel olemas. Kuidas jääda selles olukorras inimeseks ja ületada lõhe füüsilises ja vaimses maailmas, paistab olevat „200 meetri“ põhiküsimus.

1 Ivan Krastev, Stephen Holmes, The Light that Failed. A Reckoning. Allen Lane, 2019.

2 William Parry, Al-Jazeera 31. I 2017.

3 „Das Boot“, Wolfgang Petersen, 1981.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht