Muusika, mida keegi ei kuule

Max Richteri teos „Uni“ kestab kaheksa tundi ja on mõeldud inimestele, kes heidavad päriselt magama. Briti režissöör Natalie Johns on teinud sellest filmi.

P. I. FILIMONOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Max Richter. Uni“ („Max Richter’s Sleep“, Suurbritannia 2019, 99 min). režissöör Natalie Johns, operaatorid Peter Cadman, Elisha Christian, Matthias Maercks ja Jacki Moonves.

Viimastel aastatel on Youtube’is hakanud levima selline nähtus nagu ASMR (autonoomne sensoorne meridiaanreageering), mida mõned nimetavad ka kunstiks. ASMRi sisu seisneb enam-vähem selles, et keegi sosistab mikrofoni või teeb muid imelikke hääli, matsutab, puhub, musitab õhku ja kasutab muid käepäraseid võimalusi, et kuulaja (ja kuulajaskond on üllatavalt suur) tunneks lõdvestust, et tal jookseksid judinad üle selja ja – mis veelgi parem –, et kuulaja seda videot vaadates sõna otseses mõttes uinuks. Seesuguse kunsti parim osa on seega selline, mida lõpuni ei vaadatagi. Sellest paradoksist ei näi ASMR-artistid eriti hoolivat, kuigi see väärib kindlasti uurimist ja läbimõtlemist.

Max Richter läks umbes sama teed, kirjutades teose pealkirjaga „Sleep“, mis kestab kaheksa tundi. Vähe sellest, et ta selle kirjutas, tal tuli ka mõte (võib-olla mitte temal, vaid tema produtsendil, mänedžeril, ükskõik kellel, see ei olegi oluline) mängida seda oopust inimestele, kes heidavad päriselt magama.

Briti režissöör Natalie Johns on teinud sellest filmi. Mitmetes maailma linnades tulevad inimesed kokku kuskile lagedale väljale, kus seisab rida voodeid. Richter alustab orkestriga mängimist, inimesed heidavad pikali – kõik nagu üks mees (võib-olla mõni üksik unetu jalutab ringi või teeb joogat või midagi muud sellist) – ja jäävad lõpuks vältimatult magama. Kaheksaks tunniks või nii. Inimesed magavad, orkester mängib.

Seeläbi saab see konkreetne pala ja ka kunst laiemalt hoopis uue mõõtme. See on täiesti teadlikult valminud teosena, mis ei jõua peaaegu kunagi kuulajani – puhtal kujul kunst kunsti pärast. Minu meelest on eriti põnev, et see mõte ise ongi jõud, mis tõmbab kuulajat teose poole, annab sellele mingisuguse ebainimliku dimensiooni, kui mõistate.

Ei, loomulikult ma utreerin. Keegi ei keela ju võtta kaasa liitrite viisi kohvi või energiajooke ning kuulata „Und“ ennastsalgavalt algusest lõpuni. Aga asi pole selles. Asi on selles, et Richteril ei ole seda vaja. Filmist jääb mulje, et talle piisab sellest, et saab mängida oma muusikat mitmesajale magavale inimesele. Räägitakse (ka filmis), et magav inimene ei ole päris tundetu poolsurnu või inimesesuurune nukk, kes ei taju teda ümbritsevat maailma. Räägitakse (ka filmis), et muusika imbub siiski kuidagi inimese sisse ja kui need mittekuulajad hommikul ärkavad, on neil mingisugune ettekujutus, mis on kõlanud nende magavatele kehadele. Nad oskavad sellest teosest isegi midagi arvata ja selle üle filosofeerida.

Ei tea. Mina seesugusesse elu teise dimensiooni eriti ei usu. Ja kui see on tõesti nii, siis on tegemist täiesti omaette nähtusega. „Une“ kuulajad ei taju muusikat teadlikult, vaid alateadlikult, mitte mõistusega või vähemalt mitte mõistuse selle osaga, mida nad on harjunud kasutama. Seega on lõpuks teostunud see, millest on rääkinud paljud kaasaegsed kunstitegijad, alustades kas või dadaistidest, kui mitte minna ajas veel kaugemale tagasi. Kunst ja muusika avavad inimeses mingisuguse täiesti uue märgisüsteemi, uue tajumisvõimaluse, mis ei allu mõistusele.

Kuid lugu on veelgi muljetavaldavam, kui mul on siiski õigus, ja magajast publik seda muusikat tõepoolest ei kuulegi. Sest sel juhul on tegemist tõesti puhta kunstiga, või siis millegagi, mis on sellele maksimaalselt lähedal. Puhas kunst, nagu on kindlasti minu teadmata kirjutanud arvukad filosoofid, kunstiteadalased ja lihtsalt provokaatorid (ja nagu ma nende loomingut lugematagi endale ette kujutan), on selline kunst, mis eksisteerib kuskil vahemaailmas. Ta on oma loojast juba lahti rebitud ning universaalselt – sõna „universum“ tähenduses – kättesaadav. Absoluutseks teeb selle kunsti asjaolu, et seda muusikat, seda kaheksatunnist pala, kuulavad algusest lõpuni vaid need inimesed, kes seda mängivad. Selles on midagi grandioosset, midagi sellist, mis ei allu ajutajule.

Teos „Uni“ on muuseas kättesaadav kas või Youtube’is, ja seda täies mahus. Seda saab kuulata nii tervikuna kui ka osade kaupa ja võib olla kindel, et magama selle juures ei jää. Kuulata võib kas või kaks minutit iga päev, sest teos on jaotatud suhteliselt lühikesteks kaheminutisteks osakesteks, igaühel oma pealkiri.

Kuid see, arvan mina, pole see. Tõeline see, mida ka filmis näidatakse, ongi „Une“ tajumine (mittetajumine) lagedal väljal, kui kasutada on vabaõhukontsertide korraldajatelt laenatud voodi, padi ja tekk. Need kümned ja sajad ühesugused voodid annavad toimuvale lisaväärtuse (kui see nüüd on päris õige sõna, keeravad vindi peale, võiks pigem öelda), meenutades millegi­pärast stseeni mõnest düstoopiast, kus lihtrahvas käib ühesuguses vormiriietuses, magab ühesugustes voodites ja teeb seda kõike nii, et Suur Vend seda näeb.

Seega kutsuvad kaadrid, kus Richter jalutab enne kontserti voodiridade vahel, tahes-tahtmata esile ettekujutuse türannist, diktaatorist või muud sorti ainuvalitsejast, kes teeb alluvatega oma muusika abil, mida tahab.

See võib olla ka pilt mingisuguse sekti kokkutulekust, kus Richter ja tema muusikud on prohvetid, kelle levitatav sõna on lihtsalt seesuguse mõjuga, et paneb koguduse magama. Ja siis ärkavad nad hommikul uute, muutunud ja paremate inimestena.

Muusika on lummav, pilt tõlgendustele avatud. Filmi visuaal on oskuslikult valitud, moodustades ilusa kooskõla Richteri muusikaga – või pigem nii, et see muusikat ei sega –, sest peaaegu igasugune visuaal läheks „Une“ helidega kokku. Mõnes mõttes on ju see otsekui meie geenide, meie vererakkude, meie unenägude (nojah, kuhu sa sellest võrdlusest pääsed) muusika.

Kui inimene magab, räägib temaga kosmos, või Richter – või mõlemad.

“Max Richter. Uni“ linastub 12. veebruaril Arvo Pärdi Keskuses.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht