Naisnäitleja käsitamatute nüansside pilvine meel

DEIVI TUPPITS

Mängufilm „Sils Maria pilved” („Clouds of Sils Maria”, Prantsusmaa-Šveits-Saksamaa 2014, 124 min), režissöör-stsenarist Olivier Assayas, operaator Yorick Le Saux. Osades Juliette Binoche, Kristen Stewart, Chloë Grace Moretz jt. Linastub kinodes Sõprus, Artis, Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon ja Ekraan.

Taoistlikus filosoofias kehtib uskumus, et inimene peab oma tee järgimiseks ning vaimse tasakaalu saavutamiseks leppima aja muutumisega ning ühes sellega ka enesega. Tähtis on mitte klammerduda mineviku külge ja loobuda mis tahes tulevikuootustest. Taoismi põhimõtete kohaselt tulenevad konfliktid peamiselt suutmatusest minna kaasa aja vooluga ning kalduvusest oodata elult ebaadekvaatselt palju. Taoismile või vastavasisulisele religioossele praktikale viitamata on aja mõistel ning sellega kohanemisel – ennekõike personaalse arengu seisukohast – oluline roll delikaatses ja empaatiat äratavas linateoses „Sils Maria pilved”.

Filmi stsenaristi ja režissööri Oliver Assayas’ isikupäraselt peenetundeline esteetiline fookus leiab seekord läbinisti ebamaskuliinse protagonisti, võttes hoolika vaatluse alla naisnäitleja: ürgnaiseliku meele tihti käsitamatud nüansid, tema võitluse vananemisega ning sellest lähtuva alistumisega ebakindlusele. Maria Endersil (šarmantne Juliette Binoche) oli kahekümneaastaselt kõik olemas: ta sai kuulsaks fatalistliku ja võluva Sigridi rolliga näidendi „Maloja madu” lava- ja filmiversioonis: rabav ilu, noorus ja aplomb. Olles nüüd neljakümnendates oma rahvusvahelise karjääri tipul ning ühtlasi keset emotsionaalset lahutuse virvarri, on ta suundumas auhinnatseremooniale Zürichisse, kus peab aga ootamatult vastu võtma auhinna „Maloja mao” autori Wilhelm Melchiori nimel, kellele ta võlgneb nii oma tuntuse kui aastatepikkuse usalduse sõbra ja kolleegina ning kelle siit­ilmast lahkumisest saab Maria teada vaid mõni tund enne tseremooniat. Ent kus iganes sulgub uks, seal avatakse aken. Mariale pakutakse rolli Melchiori kultusnäidendi taaslavastuses, ent seekord peaks ta mängima vanemat Helenat: naist, keda viivad Sigridi ilu ja nooruse vastu suunatud ihast, imetlusest ja kadedusest kirglikud tunded lõpuks enesetapuni. Maria nõustub küll rolliga, ent tunneb hinges tugevat vastumeelsust. Melchiori surma tõttu tunnetab ta elu kaduvust nüüd eriti teravalt ja ta astub uude ebakindlasse ajajärku oma elus. Nad siirduvad koos noore ja usaldusliku assistendi Valentine’iga (Kristen Stewart) Wilhelmi majja Sils Marias, et harjutada Helena tegelaskuju. Seal, kesk askeetlikke mäenõlvakuid ja Maria melanhoolseid mälestusi keerdub lahti lummav lugu kaotusest ja ootustest. Maalilised kaadrid Šveitsi mägedest on raugeks fooniks Maria ja Valentine’i intiimsetele ning inimlikest kõhklustest raamitud vestlustele. Nende suhe omandab tasahilju delikaatse lisamõõtme: puhtprofessionaalne liin muutub lähedaseks sõpruseks, mida läbib aimatava joonena ülekanne näidendi tegelastelt filmi tegelastele.

Peategelaste peenerõhuline ja meisterlik mäng ning külluslikult, ent asjatundlikult orkestreeritud dialoog (Oliver Assayas on selles märkimisväärselt osav, ennekõike stsenaristina) teevad filmist intelligentse ja rafineeritud elamuse. Assayas’l on režissöörina jätkuvalt eriline peen, tundlik pintslitõmme maalimaks inimeste keerukust ning nendevahelisi suhteid. Ka tema varasemates filmides, näiteks „Suvetunnid”
(„L’ heure d’ été”, 2008), pole peategelasteks mitte niivõrd inimesed kui nendevahelised suhted, mida Assayas uurib oma filmikeeles empaatilise delikaatsusega. Raske öelda, kelle tegelaskuju on tema teostes teistest kesksem või milline lugu filmi seisukohast esile tõstetud. Tähenduse omandavad suhteliinid, nii implitsiitsed kui eksplitsiitsed, sõltuvalt vaataja vastuvõtu- ja tõlgenduslävest, personaalsest kogemusest ning emotsionaalsest intelligentsusest. Tänu Assayas’ tegelaste väga tähelepanelikule ning diskreetsele kujutamisele, suurtele plaanidele ja kehakeelsetele finessidele tunneb (vähemalt nais)vaataja tegelaste suhtes vältimatut empaatiat. Iseasi, kuivõrd ta suudab oma küllaltki dialoogikeskse lähenemise ning sügavalt psühholoogilise huviga köita mõneti lihtsama maitsega vaatajaskonda. Ehk pole kriitikaalune küsimus siin mitte filmi kvaliteet, vaid teistsuguse retseptsiooniga publik. Film ühes oma tundmustega ning triivimisega eneseteadvustamise süvakihtides võib nii mõnelegi paista ehk pika ja venivana, kulgedes sama pikaldase vääramatusega nagu Sils Maria mägede vahel moodustuvad usjad pilvejoad. Assayas’ looming ei sobi kirevat märulitulva ihkavale vaatajale.

Lisaks kõigele eespool mainitule on kolme jõulise naise mängitud peaosad klass omaette. Juliette Binoche’i elegantne ja kütkestav haavatavus, teravmeelne, veidi poisiliku indie-suhtumisega Kristen Stewart, kes lõhub vaieldamatult ja üllatuslikult oma senise kuvandi, ning üha kasvava kuulsusega Chloë Grace Moretzi vastuoluline en­chanté. Moretz kehastab Jo-Ann Ellist, mässulist ja populaarset hilisteismelist kõmukaanetüdrukut, kellele on ette nähtud Maria vana osa Sigridi roll. Naised jätavad kõik meestegelased filmis viisakalt pikka ja üksildasse varju. Nende mängust moodustub mitmekihiline narratiiv, mis on täis (vahest ehk liigagi läbinähtavaid) allusioone ja sümboleid, kombineerides taktitundeliselt (meta)fiktsiooni ja autobiograafilisi pudemeid. Assayas on oma intervjuudes tunnistanud, et kirjutas „Sils Maria pilved” tänu varasemale koostööle Juliette Binoche’iga ning viimase ettepanekul. Film peegeldab niisiis paljuski nende omavahelisi suhteid ja Binoche’i isiklikku, näitlejanna elukutsest tulenevat problemaatikat.*

Uue Sigridina ülesastuvat Jo-Ann Ellist näeme küllaltki hilja, filmi viimases kolmandikus. Enne Mariaga kohtumist ning filmivaataja ette jõudmist viibib ta kohal meediakonstruktsioonina, moodustades Maria peas omakorda veel konfliktsema antagonistliku kuvandi. See ettekujutuslik vastumängija, intrigeeriv käivitaja, panebki Maria võitlema iseenda hirmude ning kinnisideeliste stampidega. Nende teadvustamisel (nagu ka peamise süžeeliini kandmisel) mängib määravat rolli Valentine, kes n-ö tõlgib ja ühtlustab Ellise eakaaslasena põlvkonnalõhet, suurendades sellega üha Maria usalduslikku sõltuvussuhet. Selle pidepunkti kadumisel aga pannakse proovile tema isiksuse tugevus ning võime rajada seesmiste ressursside toel oma tee ning sellel püsida. Maria, kes filmi jooksul ka välise muutuse läbi teeb ning ühel hetkel juukselõikuse kui sümboolse aktiga oma noorussüütuse ja võimu ekraanil loovutab, leiab endas viimaks usu endasse ning astub teatrilavale küpse Helenana kõrvuti peibutava Ellisega, kelle ebakonventsionaalsuses aimab ta ära tundvat kunagise enda.

Aja muutumine lähtestab vältimatult üha uuesti ja uuesti meie maailmatajumise, vaatamata sellele, kas me seda teadvustame või tunnistame. Film jõuab niisiis taoistliku tõdemuseni, leppimiseni oma „isega” kui millegagi, mis „on eatu, paikneb väljaspool aega”, – nagu iseloomustab filmis noor lavastaja Klaus Diesterweg (Lars Eidinger) Mariat kui näitlejannat –, tunnistades enda isikut ja identiteeti kui rännakut inimese elukaarel ühest etapist teise, et jõuda viimaks vaimse ekviliibriumini. „Sils Maria pilved” ulatab vaatajale teekonnal selle tõdemuseni ühel ajal nii luubi kui peegli.

* Arnaud Brunet, A Film About Film Divides Cannes. Olivier Assayas Talks of His New ‘Clouds of Sils Maria’. – New York Times 26. V 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht