Narrkuningas Richardi võitlus valgepalluritega

„Kuningas Richard“ on huvitav sissevaade eksperimenti, mis ei lõppenud inimliku tragöödia, vaid päris eheda läbilöögiga.

KAAREL KUURMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kuningas Richard. Kasvatades tšempioneid“ („King Richard“, USA 2021, 144 min), režissöör Reinaldo Marcus Green, stsenarist Zach Baylin, operaator Robert Elswit, helilooja Kris Bowers. Osades Will Smith, Saniyya Sidney, Demi Singleton, Aunjanue Ellis, Jon Bernthal ja Mikayla Lashae Bartholomew.

Taas on käes päevad, mil päike paistab aina eredamalt ning kinodes linastuvaid filme reklaamitakse teadetega, kui mitme kuldmehikese võidujooksus osaleb see või too kandidaat. Olgu siis oluline info kohe ära toodud, et „Kuningas Richard“ kandideerib tänavu kuuele Oscarile: parim film, peaosatäitja, naiskõrvalosatäitja, montaaž, originaal­stsenaarium ja laul. Suurim tõenäosus auhind endale haarata on eelkõige Will Smithil parima peaosa eest, sest see film toetub peaasjalikult tema kehastatud kangelasele, maailma tipptennisistide Serena ja Venus Williamsi isale Richard Williamsile.

Valentinipäeval sündinud ja äsja 80. sünnipäeva tähistanud Richard Wil­liams on mitmekihiline karakter, kelle kehastamine peaks igale suure kaliibriga näitlejale olema tõeline lust, ent ka meeldivalt raske väljakutse. Will Smith on saanud sellega väga hästi hakkama ning on siin tõesti ümberkehastumise meister: ta suudab panna vaataja vastuolulisele karakterile hingest kaasa elama ning ühtlasi aeg-ajalt hämmastusest kahe käega peast haarama. Richard Williams on isiksusena korraga narr ja jokker. Tema korvpallivõistkonna mõõtu kärgperest ja järeltulijatest kaks, tennise superstaarid Venus ja Serena Williams, on aga taganud talle korraliku pensionifondi ning teinud temast kuulsuse, kellest on tehtud veel eluajal Oscaritele nomineeritud mängufilm. Oma pöörases analüütilisuses kirjutas papa Richard oma tütardele juba enne nende sündi põhjaliku 78-leheküljelise plaani, kuidas teha neist maailma parimad tennisistid. Ta oli märganud, millised on tenniseturniiride võidusummad. Nii sai alguse tema investeerimisplaan, valvurina töötava Richardi tee palgavaesuse ringist välja. See tähendas esimest trenni tema sirguvatele tütardele hommikul kell kuus, siis kooliõpingud ning seejärel veel treeningud kuni kottpimedani, olenemata ilmast. Tuleb meeles pidada, et Richard pole mingi endine sportlane ega tennisetreener, vaid oma plaani teostamisel täielik autodidakt. Ta lihtsalt kuhjas ajakirjadest, raamatutest, filmidest ja televiisorist nähtud laused ja mõtteterad kokku ning rakendas need visa ja järjekindla sihipärasusega. Sellised meetodid tõid paarikümne aasta eest kaasa ka karmi Comptoni getopiirkonna naabrite kõned lastekaitseametisse hullumeelse isa peatamiseks, kuna too drillis oma võsukesi paduvihmas ja päikselõõsas. Kaebused viisid küll uurimisteni, kuid Richard pääses ikka terve nahaga, sest suutis võimumehi veenda, et nii hoiab ta hoopis ära laste sattumise kuritegelikule teele. See sotsiaalmajanduslik reaalsus on filmis kenasti kajastatud konfliktis kohalike gängikuttidega, kes tarvitavad narkotsi otse kuhtunud tenniseväljakute kõrval, kus isa väsimatult oma tütreid treenib. Perel olevat olnud tegelikult majanduslikult võimalik kolida veidi paremasse paika, kui seda oli aastaid USA kriminaalseima piirkonna kuulsusega Comptoni linnaosa. Mitmetest spordibiograafiatest loetu veenis aga Richardit, et võitjad karastuvad karmides tingimustes. Selle tõestuseks sai kahjuks Venuse ja Serena õe Yetunde hukkumine Comptoni gängide vahelises tulistamises 2003. aastal. Nende karjääril lõi see korraks ka jalad alt. Filmis on aga keskendutud 1990ndate algusele, ajale enne õdede professionaalse tennise­karjääri suurvõite. Sel ajal tegi nende heaolu ja saatuse nimel otsuseid autokraatlik isa ning õige natuke ka ema Oracene ehk Brandy Williams, keda mängib võluvalt Aunjanue Ellis.

Serena (Demi Singleton) ja Venus (Saniyya Sidney) Williams kuulamas oma isa Richardi (Will Smith) ebaharilikke nõuandeid, kuidas saada tennisestaariks.

Kaader filmist

Juba esimeste minutitega kehtestatakse filmi keskne konflikt, millele toetutakse kogu järgneva kahe tunni vältel: rassilõhe ehk must mees valgete maailmas. Meie emakeel teeb selle veel eriti reljeefseks, sest tennisiste nimetatakse omapäraselt ka valgepalluriteks. Mustanahaline perekond jalutab, reketid õlal, läbi rikaste valgete tenniseklubi. Pilt ei saakski olla kontrastsem, sest filmi esimeses pooles toimetab Williamsi perekonna külastatavates klubides tõepoolest peale nende üksnes rikas valge kõrgklass, kelle hulgas ei näe ühtki teise nahavärviga inimest. See annab loole tugeva poliitilise laengu ja perekond lõhub isa juhtimisel pidevalt järgmisi klaaslagesid. Ja siin on ka võti, miks see kinematograafiliselt tavapärane, aga kvaliteedilt korralikult üle keskmise mängufilm on koguni kuuele Oscarile nomineeritud – woke-ajastu viljad.

Režissöör Reinaldo Marcus Green on loonud klassikalise sporditeemalise linaloo Ameerika unelmast: raske töö, distsipliini, usu (Williamsid olid ja on praktiseerivad Jehoova tunnistajad) ja kokkuhoidva perekonna abil lööb läbi ning saavutab edu. Siin on peidus oluline nüanss: „Kuningas Richard“ pole vaid tuimale töö-töö-töö-mantrale toetuv lugu, vaid puudutab laiemalt konservatiivseid väärtusi. Richard on kui tänapäevase vesterni kangelane, kes jääb valitud väärtussüsteemile kindlaks, vaatamata ebaõiglusele ja pidevatele tagasilöökidele. „Maailm pole eales Richard Williamsit austanud, aga nad hakkavad teda austama,“ ütleb peategelane ise. Ses mõttes on film selle sotsiaalse lahingu ehk uhkemgi apoteoos, kui mõni tulevane skulptuur Comptoni tenniseväljakute kõrval. Richard Williamsile on tema eetilis-moraalseid küsimusi tõstatavale maniakaalsusele vaatamata suudetud Will Smithi geniaalse näitlejatöö tõttu tekitada korralik mälestustoode. Kuigi Richardit tõmbasid esmajoones au, raha ja kuulsus, oli ta selle kõige nimel valmis kannatama – ja kannatused meeldivad stsenaristidele, kes on need heitlused ka oskuslikult filmi kirjutanud. Näiteks tehakse Richardile pidevalt pakkumisi, et kui tütred mängiksid (ja ilmselgelt ka võidaksid) noorteturniiridel, võiksid nad saada enne profikarjääri täitsa korraliku sponsorilepingu. See oleks olnud kiire pääsemine vaesusest, aga Richard Williams keeldus sellest otsustavalt pärast uudist, et tema tütardest veidi vanem tennisist-lapsstaar Jennifer Capriati jäi vahele marihuaanaga ning tema säravalt alanud karjäär jäi toppama. Perekonna eetilised tõekspidamised kaalusid üles kiire rahalise edu. Tõsi, see lükati küll lihtsalt natuke edasi, kuni toona hullumeelsena tundunud 12 miljonit dollarilise sponsorilepingu sõlmimiseni. Investor Williams otsustas mõne miljoni asemel lihtsalt oodata, ennast kättesaamatuks teha ja panuseid suurendada.

Richard Williamsi isiklik „tšempionide kasvatamise äri“ ei olnud niisiis ainult dollaritest pimestatud rühkimine, vaid ta kordas pedagoogilise maksiimina pidevalt tütardele, et tuleb jääda alandlikuks. „Meie ei ole nagu nemad,“ ütles ta, mõeldes nende all rikkuses mõnulevaid valgeid ameeriklasi. Paradoksaalne on ses valguses tema vastus kuulsa tennisetreeneri Rick Macci (Jon Bernthal) treeningujärgsele esmahinnangule vanema tütre Venuse kohta, et „sul on siin võib-olla järgmine Michael Jordan“. Richard vastas nimelt tüüne rahuga: „Ei, mul on kaks uut Michael Jordanit.“ Kogu filmi panebki toimima see, et kogu aeg on kuskil kuklas teadmine, et ükskõik mis hullusi Ri­chard ka ei teeks või ütleks, on tal pikas perspektiivis ikkagi õigus. Vaatamata ümbritsevate inimeste ja filmipubliku juhtme pidevale kokkujooksutamisele saab narrist lõpuks kuningas, kuid selline kuningas, kes Jehoova tunnistajana teab, et keegi on alati temast veel kõrgemal.

Kõige probleemsem on see film muidugi lapssportlaste kompleksse teema esiletõstmise nurga alt. Meenub ilu­uisutaja Kamila Valijeva värske juhtum olümpiamängudelt: jääb küsimuseks, kas ta on Süsteemi kauneim õis või süütu ohver, kellelt on röövitud lapse­põlv. Või meie oma kodumaised konfliktid näiteks Katrina Lehise ja tema pikaaegse treeneri Helen Nelis-Naukase vahel ning Kelly Sildaru perekonna keerukas lugu, mille sasipuntra lahendamisel on varmalt appi tõtanud mitmed meediaväljaanded. Paraku on need suurte panuste ja ohverdustega tippspordis vaid jäämäe tipulood. Palju rohkem on neid, kes jäävad kõrget hinda makstes ilma rahast, võitudest ja seega ka meedia tähelepanust. Need vastikud draamad on üldjuhul kõik ühtmoodi filosoofiliselt lahendamatu muna ja kana probleem, sest kuidas mõõta neid „olekseid“? Mis oleks, kui poleks olnud seda? Tippsport on paratamatult niivõrd hõredas õhus ronimine, et sellest terve inimesena väljatulek on juba suursaavutus omaette. Ka Richard Williamsi tütarde treenimise meetodid tõstatavad tõsiseid küsimusi ning selles osas on film pigem ilustav. Näiteks on lavastamata jäetud episoodid elust, kus isa tütarde mängu agressiivsuse tõstmiseks ning taganemise vältimiseks neidude selja taha klaasikilde puistas. See on „kõigest“ füüsiline pool, palju keerulisem on vaimne sfäär, mis on sama habras kui armastajate oma, kes on armunutena võimelised minema kas kohtuprotsessi või suisa füüsilise konfliktini viiva vastasseisuni. Seepärast võib „Kuningas Richardit“ pidada huvitavaks sissevaateks eksperimenti, mis ei lõppenud tragöödia, vaid päris eheda läbilöögiga. See on tuhandetele sportlastele pigem inspireeriv edulugu, mida on aga väga raske kopeerida.

„Kuningas Richardis“ on püütud tasakaalustada tegelast, kes peaks ühest küljest jääma positiivseks kangelaseks, kellele vaataja saaks-sooviks kaasa elada, aga säilitama ühtlasi oma maniakaal-hullumeelse poole. Seda viimast just parasjagu nii palju, et ta ei muutuks ebameeldivaks kujuks. Selles oskuslikus köietantsus peitubki Will Smithi seekordse filmitöö edu ja reaalne Oscari-lootus. Kuidagi on suutnud ta saavutada just nimelt selle, et faktidele ja eluloole peale valatud siirup ei aja üle ääre, aga kõik on veel napilt piisavalt nunnu, et mitte tavavaatajat ära ehmatada. Geto­triinud võitlevad ja võidavad ning astuvad filmi kulminatsioonis inspireerima juba nahavärvi poolest palju kirjumat seltskonda tennisefänne ja noori spordilapsi. Klaaslagi on purustatud, filmi alguse rikka kõrgklassi valgest armaadast edukalt ja eneseteadlikult läbi purjetatud.

Muidugi on selles komöödia ja draama vahel pendeldavas filmis mitmeid piinlikke spordiklišeesid, mis tennise- ja sporditeadlikuma inimese silma riivavad, aga kus sa neist pääsed. Selge see, et ükski näitleja ei jõua mõne intensiivse treeningunädalaga maailma parimate tennisistide tehnilist sooritust matkida suutvale tasemele. See ei kriibi küll laiade masside silma, sest neile on tähtsam miski muu, mida õnneks selles filmis jagub. Tüütuim ongi just filmi lõpuosa, kus on kulutatud korralikult aega noore Venuse esimeste profimatšide taaslavastamisele. Emotsionaalse eesmärgi oleks saavutanud ka lühikeste dokumentaalkaadrite sissetoomisega. Need tuuakse siiski mängu alles klassikalisel moel, lõputiitrite taustaks. Ja siingi on peidus veel üks niigi vastuolulise filmi paradokse. Kuigi film on isast, räägib kogu tiitritele järgnev Serenast ja Venusest: paralleelselt dokumentaalkaadritega on üles loetud nende uskumatuna tunduva karjääri võidud ja saavutused. Ei sõnagi enam Richardi enda saatusest. Seega on „Kuningas Richard“ pigem film tõeliste tennisekuningannade isast, mitte aga päris tõsiseltvõetavast kuningast. Ehk rõhutataksegi seda, et jokker Richardi eesmärk oligi lahkuda areenilt kohe, kui tütred on troonile asumise teekonnaks ette valmistatud, ning sedagi, et kuningas on ta ehk siiski ainult iseenda arvates.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht