Neli lühipeatust PÖFFil

Donald Tomberg

Lund sajab maha meetrite kaupa ja hundid  uluvad vähemalt filmitreileris, PÖFF on oma loomulikus keskkonnas tagasi. Siinkohal lühidalt neljast „EurAsia” võistlusprogrammi filmist. „Sada kakskümmend seitse tundi”, režissöör Danny Boyle (Suurbritannia-USA , 94 min).  Film põhineb tõestisündinud lool ja näidatakse mägironija Aron Ralstonit, kes sattus üksi Utah’  kanjonites seigeldes lootusetult lõksu ja veetis nõnda, käsi kaljurahnu ja kanjoniseina vahele kinni kiilutud, sada kakskümmend seitse tundi oma elu eest võideldes. Režissöör Boyle’ile tuleb au anda selle teema kujutamise eest. Aines on tõeline, nii et heroism, mida vaataja näeb, pole siin väljamõeldud. Filmi vaadates on küsitav hoopis muu. Linateos on visuaalselt meisterlik ja köidab vaatajat oma ülesehitusliku pingega, aga kujutamisviisi üle võiks vaielda. Ilmselt on paljudel meeles Boyle’i viimane film „Rentslimiljonär”, mis haaras oma rikaste värvide, pehmuse ja oskusliku jutustamisega. „Sada kakskümmend seitse tundi” on tehtud nagu sama käekirjaga, rõhk on lool, värvidel, pinget hoitakse suuresti ka visuaalse lopsakusega, aga midagi läheb just nõnda kaotsi. Juba filmi pealkiri rõhutab aega, tundide pikkust selles ebavõrdses eluvõitluses, aga just aja kulg ei taha ekraanil välja tulla. See, kui pikk  võis tunduda Aron Ralstonile sellises olukorras üks minut või tund, kaob ära filmi meisterlikku värvikusse, dünaamilisse loolisse ülesehitusse.

Korraks meenus filmi vaadates Clint Eastwood, kes suudab oma töödes väga lihtsate vahenditega esile tuua inimeste sisepinge, mis on ühtlasi määratud aja kulgemisega. Kuidas voolab aeg siis, kui lootust enam ei paista; kuidas vaprus võib murduda, kui otsustusvõime ja valmisolek pannakse sunnitud ootusega  proovile; kuidas püsitakse üksinduses. Boyle on keskendunud loole, väljapääsu otsimisele lootusetus olukorras, sellele, mis saab edasi, kui tegevusväli on pehmelt öeldes vägagi piiratud. Vaataja ees on haarav lugu kangelaslikust inimesest, aga olukorra tegelik õudus ja selle talumine, seisundite ja ka vältimatu füüsilise piinaga võitlemine libiseb värvide vahele. Mõnevõrra üllatavalt osutus nõnda mõjuvaimaks just filmi lõpp, mida võiks soovitada ka  misantroopia raviks. Taluvuse viimasel piiril inimtühjas paigas edasi tuikudes on ikka tore küll kohata inimesi.   

„Taevariik”, režissöör Susanne Bier (Taani-Rootsi, 113 min).     

„Taevariik” on film teemal, millest on juba üksjagu  räägitud. See on lugu vägivalla arenemisest ja põhjustest, vastuoludest, mis ei pruugigi laheneda, kuna aega ei saa tagasi pöörata. „Taevariigis” näeb vaataja kordumas situatsioone, kus see, mis võib tunduda õige teoorias, ei pruugi sugugi toimida praktikas. Ning seal, kus ühel pool seisab põhimõttekindlus, teisel pool aga mass ja soov alandada, peab põhimõttekindlus lihtsalt arvestama kas üksindusega või sellega, et on üksipäinigi karmim kui kogu mass  kokku. Jah, tark inimene teab: tuleb ikka osata vooluga kaasa minna. Koolis taga kiusatav Elias vooluga kaasa minna ei oska. Kui aga kooli tuleb uus poiss Christian, kes Eliase kiusaja tualettruumi põrandale pikali paneb, on Elias leidnud endale sõbra. Christiani karmus ja meelekindlus lähtub aga allasurutud valust, ema kaotusest. Eliasegi pere on lõhenenud ja vastavalt hakkab poiste sõpruse kaudu ennast lahti kerima vägivalla progresseeruv ahel. Christian ei kingi  sellele, kes teda ja ta lähedasi ohustab, midagi. Mitu elu satub ohtu, süü on mitmel tasandil. „Taevariik” (taanlased esitasid selle aasta võõrkeelse filmi Oscarile) on üsna tugeva dramaturgilise kompositsiooniga. Tegevus areneb nii Taani väikelinnas kui Aafrika põgenikelaagris. Kui esimeses pooles on fookuses Elias ja Christian, siis teises pooles laieneb fookus ka poiste vanematele, eelkõige Eliase isale, kes töötab põgenikelaagris arstina. Fookuse avardumine  teeb filmile ainult head, kasvatab mõttelist ruumi ning suhteid ja sidemeid seal, kus igaüks kannatab eri viisil isoleerituses. Kuigi see kõlab triviaalsena, tüürib „Taevariik” läbi üksinduse, valu ja vägivalla teema sisemise rahu poole.       

Kui vägivallale üldse on lahendus, siis see ehk ongi.

„Päris koopia”, režissöör Abbas Kiarostami (PrantsusmaaItaalia-Iraan, 104 min).

Võistlusprogrammi üks oodatumaid filme on kindlasti Abbas Kiarostami „Päris koopia”. See  on film, mille puhul on kõik ilmselt üksmeelsel arvamusel, et Juliette Binoche teeb suurepärase rolli (sai ta ju selle osatäitmise eest ka Cannes’is parima naisnäitleja Kuldse Palmioksa), filmi sisu aga võib kas meeldida väga või pigem jätta ükskõikseks. Ambitsioonikas väide? Kindlasti. Kuid Kiarostami liigub oma filmi filosoofiliste ja mehe-naise suhteid lahkavate kihtidega mitte lihtsalt küsimuste püstitamise, vaid ka omapoolse lahenduse suunas  ja see, arvan, võibki kas meeldida või mitte. Väikelinna sõidab keskealine kirjanik, mees, et kohtuda oma lugejatega. Kuulajate hulka saabub hilinemisega ka keskealine naine oma pojaga. Poiss ja naine peatuvadki vaid korraks ja lahkuvad enne koosviibimise lõppu. Kirjanik otsib hiljem naise üles ja nad veedavad koos päeva, vesteldes filosoofilistel, kunsti puudutavatel, üldistel, mehe ja naise suhteid iseloomustavatel ja lõpuks väga isiklikel teemadel.  Film areneb nõnda, et esialgu teemadelt üldisena antu määratletakse tegevuse käigus üha enam isiklikuna. Filosoofiline plaan: kuidas eristada koopiat originaalist ja kas selline eristus on üldse vajalik/võimalik, hõlmab nii kunsti kui seda, kuidas inimene olla. Keskel pöörab „Päris koopia” aga mehe ja naise suhteid kujutades ette justkui täiesti uue külje, teeb seda läbi kerge võõrandatuse, absurdi ja mängu, misjärel hakkab tugevamalt kõlama kandev teema:  päris mõistmise, üksteise kuulamise võimalikkus või võimatus seal, kus erinevused on paratamatult määratud.   

„Päris koopias” on kõik viimse detailini paigas, ent see ei takista tegevuse arenemise sujuvust ja voolavust. Suhete varjundid vahelduvad seejuures pool- ja veerandtoonidega. „Päris koopia” on hea näide, kuidas ühendada intellektuaalsus sügavate tunnete ja poeetilise tajuga. Tugev rõhk on näitlejatel ja dialoogil, kuid tegelasi ümbritsevasse keskkonda (n-ö visuaalne kõne) on ühtlasi lisatud nii selgeid kommentaare kui peidetud vihjeid (nt seos  alguskaadrite ja lõpustseeni vahel). Niisiis, väga huvitav ja mitmekihiline kujutamisviis. Peamised ekvivalendid ja analoogid, mis filmis luuakse, on lihtsad ja kandvad. Mõned näited: filmis räägitakse mitmes (inglise, prantsuse ja itaalia) keeles, keelteoskus aga ei tähenda veel vastastikust sisulist mõistmist. Nii, nagu on palju loomulikke keeli, on oma keel ka igal inimesel ja see, mida otsitakse, on ikka lihtsalt kahe inimese ühine suhete keel. Kunst  avaldub esteetika kaudu mitmete kihtidena, oluline on aga vastuvõtjale ikka see, mis puudutab sügavaid ja primaarseid (isiklikke) vajadusi. Nõnda kipub olema ka inimsuhetega. Kiarostami filmi vaikne pinge kestab lõpuni ja mõtteline kokkuvõte tehaksegi viimastel sekunditel. Tahaks lausa öelda, et haruldane film. Film, mida võib julgelt vaadata mitmeid kordi, kartmata, et see ennast ammendab. 

„Isa”, režissöör Vlado Škafar (Sloveenia, 70 min).

Mõtteliselt nagu kaheks peatükiks jaotuva filmi esimese osa võiks kokku võtta ühe lausega: isa ja poeg veedavad koos päeva looduses, püüavad kala, jalutavad ja vestlevad. Sellise sissejuhatuse  peale võiks ka õlgu kehitada. Aga „Isa” puhul võib öelda, et see on väike suur film. Üles võetud vaid neljateistkümne päevaga, minimaalse eelarvega, professionaalsete näitlejateta. Pehme ja sujuv rütm, ruumiline poeesia, mille kohta oli sümpaatne kuulda sedagi, et kaameratöö lähtus mitte väljamõõdetud ja kokkulepitud rakurssidest ja plaanidest, vaid isiklikust suhtest ja otsustusest läheneda toimuvale kui luuletusele. (Linastuse järel meenutas  filmi valmimist operaator Marko Brdar). Minu meelest pole „Isa” mitte tundlev, vaid tundlik film, kus on püütud tabada aega ja ka suudetud selle kulgemine, voolamine tajutavaks teha. Ühest küljest on see lihtsalt päev, mille jooksul räägitakse seda, mida räägitakse, arutatakse omavahelisi suhteid, kuid kõik räägitu suudab erinevate hetkede voolamises üha rohkem, vaikselt ja diskreetselt anda edasi elusolemise tunde. Nõnda tõuseb  mööduva ja edasi/käestlibiseva aja kohale vertikaalne mõõde. Samas kummub päeva kohal katkemise eelaimus. Nõnda luuakse „Isas” mitmes plaanis ajaline tihedus. Filmi esimene osa on sissevaade intiimsesse, isiklikku ruumi, teine peatükk kommenteerib eelnenut aga sootuks teisest küljest. Omapärane film, mis annab võimaluse mõelda ka katkendlikkuse ja pidevuse üle.