Ängistav noorusaeg ja lootust on vähe

Margit Adorf

Tänavuse PÖFFi noortefilme ühendab äng ja tumemeelsus. Elu on raskemast raskem.

Kuigi masendavate elujuhtumite üle püütakse ka nalja visata, jäi üldmuljena meeleolu ängistavaks. Mitte et nähtud filmid halvad oleksid, seda mitte, kuid rasked olid need filmid omamoodi kõik.

 

“Hukas noorus”. Režissöör Eva Urthaler. Austria-Saksamaa-Itaalia, 2005. Linastub 3. XII Tallinnas ja 7. XII Tartus.

See on suurte plaanide film: kaamera poeb tegelastele lähedale ja võtab nad luubi alla. See on kahtlemata suur väljakutse näitlejatele, kes kõik on oma ülesande kõrgusel. Film ei liialda tegelastega ega raiska sõnu ja kaadreid. Kaks 16aastast poissi, ema, poemüüja ja tema peigmees. Nende koer. Film on osalt visandlik, kuid see ei tule lõpptulemusele kahjuks ega häiri. Sebastian on hullumeelselt elupõlglik, karmi suhtumisega ja jõhkra hoiakuga. Talle meeldivad poisid. Talle meeldib Paul, ta unistab temast, kuid ei julge seda välja näidata. Õigemini ta püüab, kuid haledalt. Pauli ema on töötu, tal on depressioon, tal ei lähe elus hästi, ta veedab suurema osa ajast kodus. Paul on tema ainus elu mõte ja silmatera. Paul elab koos emaga. Müüjataril on jõhker poiss-sõber, nad elavad vaeselt, mees on jäme seksloom, kelle esimeseks sihiks on oma ihade rahuldamine. Naine käib ennast keldris kuivati otsas rahuldamas. Millegipärast on neil kallis tõukoer. Sebastianist ei saa me rohkem midagi teada, kui et talle meeldib Paul. Kus on ta kodu, kas tal see üldse on, mis teda vargile ja jooma ajab… Sebastian vangistab äkkidee ajel müüjatari ja nad seovad ta hüljatud tehase ruumides tooli külge kinni. Ka seda teeb ta ilmselt selleks, et Paulile meeldida. Järgnevad pinged, elekter, äng, tusk ja piin. Ja see kõik on edasi antud vägagi jõulises keeles ja mõjuva visuaaliga. Eva Uthaler on ühtlasi selle filmi stsenarist ja režissöör. See on tema debüütfilm. Ta pole kunagi filmi õppinud. Ta valis filmi poisid, kuna ütleb, et naised on talle liiga lähedased, ta arvas, et suudab noortele poistele abstraktsemalt läheneda. Selles osas oli tal õigus.

 

 “Popmuusika à la Vittula”. Režissöör Reža Bagher, stsenaristid Eric Norberg ja Reža Bagher. Rootsi-Soome, 2004. Linastub 9. XII Tallinnas.

Tegemist on populaarse raamatu järgi vändatud filmiga, mille kohta raamatu-usku inimesed laulavad vana laulu, et raamat ikka on parem kui film. Mina enne filmi vaatamist õnneks raamatut lugenud polnud ja jäin nähtuga igati rahule. Nüüd kavatsen raamatut peale lugeda, et saaks topeltdoosi. Filmi näinud rootslased on kurtnud, et peategelased ei suuda seda õiget aktsenti tabada, räägivad ikka liiga Stockholmi moodi ja et kõnemaneer kõigub. Aga näitlejad mängivad suurepäraselt, nii lapsed kui noored mõnusalt põhjamaises komöödias, kus fantaasial lastakse vabalt lennata, kuid samas opereeritakse klassikaliste elementidega (kuri isa, allaheitlik ema, külaühiskond jms).

Ometi ei jää muljet, et tegemist on stampfilmiga, ja ka siis, kui tegevustik on kohati etteaimatav, ei teki ameerikaliku rutiinfilmi igavust. Rokenroll jäämineku taustal, transvestiidist šarlatan-šamaan, Niila kasvamine katlas kangelasekasvu, jube vanaema, ilmutuslik neegerpastor, muidugi muusikaõpetaja – üks ere stseen järgneb teisele ja kokkuvõttes on see film mõnusa rütmiga, haarav ja igati rahuldust pakkuv vaatamine.

 

“Status Yo!”. Režissöör Till Hastreier, Saksamaa-Šveits, 2004. Linastub 3. XII.

Mina liigitaksin selle linateose friigifilmide kilda. Ekraanile paisatakse hulgaliselt saksakeelset hip-hoppi, mingi tegevus toimub, on häid stseene, kuid kokkuvõttes peab tunnistama, et sisu on püdel, lame ja igav, vorm aga hiilgav. See ei ole päris MTV-lik, muusikavideolik film, linatükk pretendeerib siiski mängufilmi tiitlile, kuid tegelased liduvad kaootiliselt ringi, kõik tahavad pidevalt üksteist maha lüüa ja polegi täpselt aru saada, mille pärast. Elu imeb, ainus päikesekiir selles on nende noorte jaoks grafiti ja räpp. Visuaalselt efektne, kuid sisu poolest nõrk. See on film, mida visuaali poolest on hea kinos vaadata, aga tahaks kogu aeg forward-nuppu kasutada. Pea kahetunnine film on ilmselgelt liiga pikk.

 

 “Kilpkonnad võivad lennata”. Režissöör Bahman Ghobadi. Iraan-Iraak, 2004. Linastub 2. XII Tallinnas.

Mõtlemapanev film raskel teemal, täis raskemeelsust, raskusi ja kannatusi. Ja siis veel natuke. Film portreteerib sõdiva riigi peamiselt vanameestest ja poistest koosnevat küla. Lapsed teenivad elatist miinide korjamisega, neid ohjab poisike nimega Satelliit. Teisteks peategelasteks on tüdruk ja tema kätetu vend, kellega on kaasas pime laps, keda tüdruk vihkab, kuna too on taak, tume mälestus kodukülast. Kätetu poiss, kellel on oraaklivõimed, hoolitseb lapse eest armastusega, tüdruk aga võtab lapse eest hoolitsemist kui ränka kohustust. Pisipõnnist saab filmis omalaadne kannatuste sümbol ja ta on kogu filmi semiootiliseks keskmeks. Režissöör on suutnud panna väikelapse suurepäraselt rolli, aga tüdruku näitlemine on veidi tuimavõitu, Satelliidi osatäitja annab endast parima ja saab maha väga hea rolliga. Lapsnäitlejad selles filmis raputavad iga hingega inimese üdini läbi, selles võib kindel olla.

 

Andres Laasik, valisid PÖFFile Eesti täispikkade filmide konkursi programmi. Millest valikut tehes lähtusid ja mida silmas pidasid?

Sellel Eesti filmide võistlusel PÖFFil on eellugu, mis seisneb viskijoomises. Nimelt juuakse siinmaal kõige rohkem viskit nimega Scottish Leader ja selle joogi turustajad ongi tänutäheks pannud välja 50 000 krooni eestimaisele võidufilmile.

Et need filmid pidid olema vähemalt ligi tunnised, siis on kava kokkupanemisest rääkimine üks ületähtsustatud värk, auhinnaraha pärast võistleb üle poole selleks sobivatest filmidest. Täiesti mehaaniliselt läksid sisse viis pikka mängufilmi, sest meie pisike komisjon (peale minu kaalusid filme sinna kavva veel Tallinnfilmi juhataja Margit Vremmert ja Kanal 2 programmijuht Olle Mirme) ei osanud neist ühtegi kavast välja visata. Lisasime viimasel ajal valminud huvitavamaid dokfilme, animafilmi “Frank ja Wendy” ja nii saigi kava valmis. Nende 13 teose seast peab oma lemmiku valima rahvusvaheline žürii ning see otsus on märksa olulisem ja tähtsam kui kava kokkupanemine.