Nii tehaksegi klassikuid

Jaan Ruus

Filmifestivalid pole mitte ainult rahvusvahelised, vaid ka rahvuslikud, näiteks Ungaris, eesmärgiks selgitada omakeelsed aasta parimad. Peale selle annavad mitmesugused institutsioonid filmidele oma auhindu. Soomlased alustasid filmi-Jusside andmist juba 1944. aasta sügisel, kui suur sõda alles kestis. Rootslased jõudsid oma Guldbaggedeni 1964., Šveits alles 1998. aastal. Nõukogude Liidus lubati pärast Stalini surma regionaalseid filmifestivale. Et kolm Balti riiki separatismi ei kalduks, liideti selle festivaliga Valgevene. Nii seda festivali nimetatigi: Balti liiduvabariikide ja Valgevene filmifestival.

Eesti film oli seitsmekümnendate lõpust tõusuteel, filmikunsti oli tulnud uus põlvkond. Rõõmuga tsiteeriti statistikat: viimase nelja aasta jooksul (1977–1980) on eesti film saanud 43 auhinda ja diplomit, see on rohkem kui eelmise 36 aasta jooksul kokku. Demagoogilise kahjurõõmuga tsiteeriti ka eesti filmi kiitvaid moskvalasi. 1970. aastate lõpuks oli Eesti filmiteadvus juba sedavõrd välja kujunenud, et oli võimalik oma filmide festival. Seda siis 1980. aastal tehtigi. Nimetati see Nõukogude Eesti I filmifestivaliks, korraldajaiks Eesti NSV Riiklik Kinematograafia Komitee ning Eesti NSV Riiklik Televisiooni ja Raadiokomitee. Olen vaielnud tollase kinokomitee esimehe asetäitjaga, talle peale käies, et üritus nimetataks lihtsalt Eesti I filmifestivaliks. Aga ei, ta kinnitas „nõukogude”lisandi. „Eesti” kui „natsionalistliku varjundiga” sõna kasutamist piirati, ette tuli kirjutada täiend „nõukogude”.

Nõukogude Eesti I filmifestivalil osalesid kõik aastatel 1978–1979 valminud filmid. Allpool tuleb juttu vaid festivalil osalenud mängufilmidest. Grand prix’ pälvis psühholoogiline draama „Tuulte pesa” sõjajärgsest „kolmandat teed” otsivast eesti talumehest. Selle lavastaja Olav Neuland sai ka režissööriauhinna. „Tuulte pesale” ja „Kõrboja peremehele” (lavastaja Leida Laius) muusika kirjutanud Lepo Sumera tunnistati parimaks filmiheliloojaks. Tollal varases keskeas Jüri Sillart tunnistati parimaks operaatoriks Kaljo Kiisa põnevusfilmi „Metskannikesed” ja Grigori Kromanovi ulmefilmi „Hukkunud Alpinisti hotell” eest. Parima naisnäitleja tiitli sai Ita Ever – jäeti küll nimetamata, millise osatäitmise eest täpsemalt. Parim meesnäitleja oli loomulikult Tõnu Kark, tolleks ajaks filminäitlejana hiilgevormis, rollide eest filmides „Tuulte pesa” ja „Metskannikesed”. Mõlemas mängis ta nõukogulikku inimest, esimeses kompartei rajooniaktivisti, teises NKVD kaptenit, kuid tal õnnestus seda teha stambivabalt.

Nõukoguse Eesti filmifestivale jätkati iga kahe aasta, lõpuks kolme järel veel mitu korda, kuni poliitiline perestroika varjutas huvi selliste kunstiülevaadete vastu.

Aastaks 2002 oli taastulnud Eesti riik üheteistkümnene ja vaatas juba tagasi. Eesti film, mis loeb oma algust Johannes Pääsukesest, märkas, et oli saamas üheksakümneaastaseks. Eesti Filmiajakirjanike Ühing, kes oli 1994. aastal alustanud iga-aastase parima filmi tähistamist, korraldas läheneva tähtpäeva puhul oma liikmete hulgas küsitelu ja palus nimetada Eesti kõigi aegade kümme paremat filmi. Siis nimetati seda moodsa inglise väljendiga „TOP 10”.

Filmide järjestus:

„Kevade” (režissöör Arvo Kruusement), 1969
„Hullumeelsus” (Kaljo Kiisk), 1968
„Ideaalmaastik” (Peeter Simm), 1980
„Viimne reliikvia” (Grigori Kromanov), 1969
„Georgica” (Sulev Keedus), 1998
„Nipernaadi” (Kaljo Kiisk), 1983
„Hukkunud Alpinisti hotell” (Grigori Kromanov), 1979
„Naerata ometi” (Leida Laius, kaaslavastaja Arvo Iho) – 1985
„Põrgupõhja uus Vanapagan” (Grigori Kromanov, Jüri Müür), 1964
„Tuulte pesa” (Olav Neuland), 1979

Nagu näha, on uusiseseisvuse ajast vaid üks film. See on „Georgica”, mis sai eesti filmide edetabelis viienda koha. Kahel esimesel kohal on kuuekümnendate poliitilise sula aegses õhkkonnas tehtud „Kevade” ja „Hullumeelsus”. Kuuekümnendatest on üldse neli filmi, seitsmekümnendatest kaks, kaheksakümnendatest kolm. „Kevade” ja „Viimse reliikvia” asjus langeb kriitikute ja publiku, kui otsustada filmide vaadatavuse järgi, arvamus kokku.

2012. aastal möödub eesti filmi sünnist sada aastat. Selle juubeli tuleku eel otsustas Eesti Filmiajakirjanike Ühing sel aastal oma küsitelu korrata, määrata seekord eesti filmi tippkümme. Palusime nimetada Eesti kõigi aegade kümme paremat täispikka mängufilmi. Pöördusime nimeliselt kõigi filmikriitikute, -teadlaste ja -uurijate poole, osavõtjaiks seega kõik filmist kirjutavad inimesed. Olgu siiski öeldud, et mitmed ühingu liikmed, kes praegu ise filme teevad, ei osalenud eetilistel põhjustel. Kõigepealt saatis oma nimekirja ära Martin Oja, kes viibis pikemal teadusreisil Brüsselis. Järgnesid teised kohusetundlikud ja korrektsed kolleegid. Kui vastanud oli ligi kolmandik potentsiaalsetest vastajatest, oli filmide paremusjärjestus järgmine: esikolmik: „Sügisball” (kõigist eespool), „Kevade” ja „Hullumeelsus”; tunduva häältevahega järgmine nelikrühm: „Nipernaadi”, „Viimne reliikvia”, „Hukkunud Alpinisti hotell”, „Somnambuul”; veel järgu võrra tagapool: „Naerata ometi”, „Ukuaru”, „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja „Keskea rõõmud”.

Kui kokku sai loetud juba pool häältest, oli kõige rohkem hääli saanud „Hullumeelsus”, selle järel tulid „Sügisball” ja „Kevade”. „Ideaalmaastik” oli tõusnud viiendaks, „Georgica” seitsmendaks, „Ukuaru” ja „Põrgupõhja uus Vanapagan” jäänud tahapoole.

Küsitelu on veel pooleli. Lõplikud tulemused tehakse teatavaks PÖFFi avaõhtul. Siiani on noorematest autoritest järjekindlalt püsinud esikümnes Sulev Keeduse „Georgica” ja „Somnambuul” ning Veiko Õunpuu „Sügisball” ja „Püha Tõnu kiusamine”. Eks näe, kes siis endistest klassikutest tagaplaanile tõrjutakse. Sellistel küsiteludel toimib kahtlemata suurte arvude seadus. Mida rohkem osavõtjaid, seda enam tõuseb esile ühisnimetaja erinevates maitsetes.

Räägitakse kirjanduse tüvitekstidest. Eesti film on jõudnud oma tüvitekstideni. Kultuurimälu kujuneb ja vormub.

Eesti filmiajakirjanikud ja -teadlased valivad novembrikuu lõpuks Eestis tehtud täispikkade
mängufilmide hulgast sajandi TIPPKÜMNE

Ajavahemikus 1912–2011 on Eestis tehtud umbes 230 üle tunni kestvat lavastatud filmi.

Tippkümne nominendid (esilinast usaasta järgi):

Lavastaja Film Linastusaasta
Jüri Müür ja Grigori Kromanov „Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964
Kaljo Kiisk „Hullumeelsus” 1969
Grigori Kromanov „Viimne reliikvia” 1970
Arvo Kruusement „Kevade” 1970
Grigori Kromanov „Hukkunud Alpinisti hotell” 1979
Olav Neuland „Tuulte pesa” 1979
Peeter Simm „Ideaalmaastik” 1981
Kaljo Kiisk „Nipernaadi” 1983
Leida Laius ja Arvo Iho „Naerata ometi” 1986
Sulev Keedus „Georgica” 1998
Sulev Keedus „Somnambuul” 2003
Veiko Õunpuu „Sügisball” 2006
Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine” 2010