Noored metsast ja puu otsast

„Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.

KASPAR VIILUP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ (Tallifornia, Eesti 2021, 82 min), režissöör Meel Paliale, stsenaristid-kunstnikud Urmet Piiling ja Meel Paliale, operaator Markus Mikk, produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid. Osades Urmet Piiling, Herman Pihlak, Pirte Laura Lember, Andrus Vaarik, Marko Matvere, Jan Uuspõld, Egon Nuter, Mihkel Raud, Hanna-Ly Aavik, Franz Malmsten jr jt.

Värske noortefilm „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ eirab suuremat osa konventsionaalsest loogikast, mis Eesti filmitööstuses viimasel ajal kehtinud on. Autorid Meel Paliale ja Urmet Piiling ei ole Balti filmi- ja meediakoolist (mõlemad õpivad hoopis EKAs), samuti pole nad varem silma paistnud tugevate lühifilmidega, õigemini, nad polegi peale väiksemate katsetuste filme teinud. Sellest hoolimata on nad täiesti hulljulged: oma esimese suurema tööna võtsid Piiling ja Paliale kohe ette täispika mängufilmi, mille tegemisel tulid appi produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid, kes tõmbasid nad Tallifornia toetava tiiva alla. Tulemus on nüüd meie ees: kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.

Küllalt sarnast teed pidi valmis 2012. aastal ka film „Vasaku jala reede“, milles reklaamitaustaga Arun Tamm ja Andres Kõpper valasid oma filmiarmastuse jantliku märulikomöödia vormi, tehes seejuures tänukummarduse nii Quentin Tarantinole kui ka Guy Ritchiele. Erinevus on selles, et kui Tamme ja Kõpperi täispikk debüüt kasutas telefilmilikku rämpsesteetikat ning mängis ennekõike hoo ja särtsu peale, siis „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on puhas ja lihvitud, iga kaader on millimeetri täpsusega paika pandud, midagi ei ole ülearu ega puudu. Piilingu ja Paliale filmist paistab silma küll nooruslikku särtsu ja energiat, kuid nende film ei meenuta kaugeltki debüüti.

Sellega antakse ka märku, kui kättesaadav on praegusel ajal noortele filmitegijatele hea tehnika ja tarkvara. Võime vabalt siia kõrvale võtta ka vennad Eskod, kelle lühifilmid on enamasti tehtud null euroga, aga tehniliselt veatud. Seega saab hea tahtmise korral teha professionaalse filmi ilma suure tiimi ja miljonitesse küündiva eelarveta, piisab heast ideest, selgest visioonist ning, üllatus-üllatus, filmiarmastusest. See ühendab kõiki seni mainitud noori tegijaid: nii Eskod, „Vasaku jala reede“ tegijad kui Piiling ja Paliale on suured filmifännid, kui tahate, võib nende kohta öelda isegi filminohikud. Seda ei kavatsegi nad oma filmides varjata, vaid pillavad helde käega viiteid oma lemmikutele, laenavad neilt häbitult elemente, mis pööratakse enda kasuks.

Küünikuid ajab selline meetod kindlasti närvi, kuid noorele filmitegijale on see imeline lähtepunkt, kust debüüti arendama hakata. Mõneti ongi see, mis eristab iga teist filmifänni (nagu mind, kes lihtsalt avaldan praegu siin selle kohta arvamust!) filmitegijast. Mina näiteks ei julgeks oma lemmikute pärandit torkima minna ja sealt üht-teist endale näpata. Aga rõõmustan, et on neid, kes seda ikkagi teevad!

Suvenostalgiast kantud teekonnafilm

Piisab vaid umbes kümmekonnast minutist (isegi vähemast?), et märgata Piilingu ja Paliale armastust Wes Andersoni loomingu vastu. Arvestades, et tegemist on ühe kõige äratuntavama käekirjaga lavastajaga, kelle visuaalsed trikid on kohati paroodiliselt üle pakutud, siis võiks sellega vabalt alt minna, aga „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ taandab sealt kõik ebaolulise. Alles jääb vaid toorik: filmi võtmestseenid on üles ehitatud wesandersoniliku sümmeetrilise kompositsiooniga, samuti on noored filmitegijad suhtunud vaba käega ka koloriiti, kõik on kirgas ja erksavärviline, otsekui mõne kitšiliku Instagrami filtriga kaetud.

„Mine juba käima, sa vana risu!“ Eerik Pihlak (Herman Pihlak, vasakul) aitab oma murtud südamega sõpra Kiike (Urmet Piiling) missioonil raiuda maha igavese armastuse puu. Teekond ei taha aga eriti sujuvalt kulgeda.

Kaader filmist

Nende vahenditega keritakse lahti üks heas mõttes klassikaline teekonnafilm, mille motiiv on täiesti jabur – tuleb maha raiuda üks puu, kuhu on kraabitud peategelase ja tema endise tüdruksõbra nimed –, kuid teatav absurd tulebki heale teekonnafilmile kasuks. Kahe hea sõbra rännak selle puuni kulgeb mõistagi üle kivide ja kändude: küll varastatakse neilt rehvid, küll lõpeb kütus, kuid loo jutustamine ei mõju hetkekski punnitatuna, vaid mõnusalt kergemeelne, lendlev, ehk isegi veidi ükskõikne. Paliale ja Piiling justkui ei võtagi oma filmi liiga tõsiselt, vaid lasevad sellel vabalt omasoodu kulgeda, andes vaatajale võimaluse mõnusalt kaasa loksuda.

Pretensioonitus on kindlasti üks „Kiige, kirve ja igavese armastuse puu“ tugevamaid külgi, mis teeb vaataja (ja ka kriitiku!) relvituks. Kuidas sa ikka hakkad heatujufilmi kallal võtma? Kuigi ka heatujulisus võib kontseptsioonina kiirelt väsitada ning ajapikku filmi õõnsaks muuta, siis siin on lõpptulemus igati tasakaalus, tehes filmist ühe unenäolise nostalgiahõngulise terviku. Peategelaste muretu seiklemine kisub mälusügavusest välja ammused lapsepõlvesuved, kui ei pidanud mõtlema koolile ega tööle, ei olnud mingeid muresid, olid vaid lõppematult pikad päevad täis mängu ja toredust.

Kuigi võib jääda mulje, et Paliale ja Piiling soovivad oma debüütfilmiga matkida hollywoodilikke tüüpmotiive, siis tegelikult on „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ südames ikkagi puhas eesti film. Omal moel on see armastusavaldus siinsele suvele, otsekui uue aja „Siin me oleme“,1 mis püüab purki päikest, sooja suvetuult ja pakub seda siis näpuotsaga igale vaatajale. Eluterve huumoriga vaadatakse otsa ka Eesti regionaalpoliitilisele reaalsusele: maal elavaid inimesi kujutatakse lihtsameelsete, süütute ohmudena, kelle üle naermine pole tingimata pahatahtlik, vaid isegi soe ja toetav. Seejuures on tegijad targu hoidunud seostest reaalse eluga, „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ toimub abstraktses aegruumis, mis justkui võiks olla tänapäev, aga ega ükski märk sellele ei viita.

Film noortelt noortele

Rõõm on tõdeda, et „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ laiendab pisut eesti filmi haaret ning me jõuame lähemale (või olemegi juba jõudnud?) täisverelisele filmikultuurile, kus ühes servas on arthouse, teises rahvakomöödiad, ja sinna vahele mahub veel musttuhat väiksemat nišši. Piilingu ja Paliale debüüt on liigitatav meil üsna vähe levinud noortefilmide kategooriasse, kuid see pole siiski täpne: pigem on „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ noortelt noortele film, mille eesmärk ei ole ilmtingimata püsida konkreetse žanri piirides, vaid lihtsalt olla nooruslikult uljas, särtsakas, sinisilmne, isegi pisut naiivne. Sedalaadi täispikki mängufilme meil kahjuks veel liiga palju ei ole.

Kas noored sellist filmi vaadata tahavad? Nojah, loodan, kuigi tegijate nohiklik filmiarmastus võib neile selles vallas saatuslikuks saada. Kui aga laiadest massidest peaks film mööda jooksma – võimalik, et koroonaviiruse tõttu kokku kuivanud filminduses pole vaatajad tundmatutele tegijatele valmis rahakotiraudu avama –, siis peaks vähemalt alustavatele filmitegijatele olema „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ tiivustav kinnitus: Eestis on võimalik ka noortel häid filme teha. Kui vähemalt üks inimene tabab end sellelt mõttelt ja leiab jõudu oma filmiga algust teha, on Piilingu ja Paliale debüüt õnnestunud.

Aga need, kes on valmis filmile võimaluse andma, lahkuvad kinosaalist hea tujuga. On selgelt näha, et ka episoodilistesse rollidesse kaasatud tuntud näitlejad alates lihtsameelset politseinikku kehastavast Egon Nuterist kuni uue aja viikingina üles astuva Marko Matvereni naudivad täiel rinnal oma kummalisi, kuid heatahtlikke rolle. Tegemise rõõm, mis filmist vastu vaatab, on nakkav ning lubab andeks anda ka mõningad loogikavead või kohati logiseva tempo.

Kahtlemata on see üks viimaste aastate tugevamaid kodumaised debüüte ning jään huviga ootama, kuhu nad edasi liiguvad. Samuti paistab, et ka Tallifornia hakkab lõpuks oma kohta leidma: kui „Ameerika suve“2 puhul ei olnud veel aru saada, kuhu nad liiguvad, siis „Kratt“3 ja „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ näitavad, et Eestis on võimalik teha ka rahvafilmi, mis ei alahinda vaatajat, vaid julgeb ka provotseerida ja piire kombata.

1 „Siin me oleme“, Sulev Nõmmik, 1979.

2 „Ameerika suvi“, Rain Rannu, 2016.

3 „Kratt“, Rasmus Merivoo, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht