Normaalselt kole film

„Apteeker Melchior. Viirastus“ on filmisarja esimesest osast palju parem. Lugu on inimlikum ja huvitavam: elutu raamatu ja kaugete rüütlite asemel on tegu südamemurdumise ja kättemaksuihaga.

ANDRA TEEDE

Mängufilm „Apteeker Melchior. Viirastus“ (Eesti-Läti-Leedu-Saksamaa 2022, 90 min), režissöör Elmo Nüganen, stsenaristid Indrek Hargla, Olle Mirme ja Elmo Nüganen, operaator Mihkel Soe, helilooja Liina Sumera, jumestuskunstnik Gristina Pahmann. Osades Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Alo Kõrve, Raivo Trass, Carmen Mikiver, Rain Simmul, Mait Malmsten jt.

„Apteeker Melchior. Viirastus“ on üllatavalt hea film. Selle kasuks räägib praegusel ajal mitu asja. Esiteks on suurepärane pärast kurnavat Vene-Ukraina- ja koroonauudiste neelamise aastat end kas või pooleteiseks tunniks välja lülitada ja hoopis keskaja rahva muredega kurssi viia. Mõtle, üle kuuesaja aasta tagasi olid mingid inimesed, kes said või ei saanud surma, tohtisid või ei tohtinud omavahel abielluda ning olid või ei olnud timuka piinata! Kui ebaoluline ja oma ebaolulisuses nii absoluutselt värskendav!

Teiseks aga näitab Elmo Nüganeni uus film, millise suurepärase taseme ja rikkuseni on arenenud Eesti filmikunst. Jah, võib ju lugeda, et Film Estonia kaudu käivad Eestis välismaa produktsioonitiimid siinseid valgustajaid-kaameramehi-kunstnikke kiitmas, aga teine asi on seda ikka ise oma silmaga näha. Kui muidu on keskmine eestlane harjunud uut Eesti filmi vaatama sellise heatahtliku ette pettumisega nagu lasteaialapselt joonistusi vastu võttes, et nonoh, kullakene, mis sul siis siin nüüd on, siis „Melchioriga“ võib allahindluse ära unustada. Istud kinos ja mõtled, et nagu välismaal.

Kui juba meeskondadest rääkida, siis minu arvates on üks oluline asi vaja kohe ära klattida. Kui just kinosaalis seansi lõpus kõiki nimesid tiitritest pähe ei jäta, on kodus kohutavalt raske välja uurida, kes oli selle linateose grimmikunstnik. Igas filmis on jumestamine oluline, aga „Melchiori“ moodi laibatiheda ajaloolise teose puhul lausa hämmastav saavutus. Kõik need eri lagunemisastmes nahatoonid, oli neid alles töö maalida! Eriti tõstan esile jõest välja õngitsetud inimnaha erinevad toonid, neist võiks lausa näituse teha.

Seda enam teeb nõutuks, et Eesti filmi- ja teleauhindade alles avaldatud nomineeritavate hulgas ei ole grimeerijaid eraldi kategooriana olemaski. Tühja sellest, et EFTAga televisiooni puhul stsenariste ei tunnustata, kuid geniaalse grimeerijata on ikka väga raske keskajast filmi teha. Ju siis peab „Melchiori“ triloogia jumestuskunstnik Gristina Pahmann ennast lohutama sellega, et polegi mõtet anda auhinda välja alal, mille ta üksi niikuinii mitu aastat järjest ära võidaks. Tulevad ju „Melchiorid“ järjest välja ja paratamatult on jumestamine neis muljetavaldavam kui mõnes väiksema tänapäevaloo ekraniseeringus.

Kui nüüd sisust rääkida, siis loomulikult on Indrek Hargla leidnud juba kaksteist aastat tagasi esimest keskaegse Tallinna osa lugejale tutvustades temaatilise kullaaugu. On ju igaüks kõndinud iidsetel Tallinna tänavatel ja vähemalt korra mõelnud, et kuidas nad küll siin omal ajal elasid. Sellega on ikka välismaa sõprade ees eputatud, et raeapteek on vanem kui Kolumbuse esimene reis Ameerikasse, aga mida ikkagi sõi, jõi ja millest unistas keskmine XV sajandi tallinlane? Noh, palun väga, „Melchior“ annab teada.

Kuigi rekvisiitorite serveeritud toitudel pole viga midagi, saab filmist teada, et keskaeg oli ikka ebameeldiv. Põhiline tunne, mida poolteist tundi Hargla-Nüganeni loodud maailmas veetmine minus tekitas, oli kaastunne koos kerge vastikusega. Elasid nad ikka hirmsat elu! Täiesti uskumatu, et tänapäeval leidub meie seas igasuguse lääne meditsiini ja teaduspõhise maailma eitajaid, kes usuvad vaid esoteerikat, sest kui ei ole teadust ja pead ainult tinktuurijoomisele või pimedale usule lootma, on ikka jama küll.

Mõtle, jääd haigeks, lähed apteeki ja sulle pakutakse jahvatatud apelsinikoort riivitud rotikoljuga. Või sureb laps ära ja pead jälle mõne posija põhjendusi tõe pähe võtma. Täiesti kohutav ja väga hea, et me enam keskajas ei ela, isegi kui praegust aega iseloomustab vastupidine – informatsiooni üleküllus.

Natuke naljakas on muidugi selles üleüldise rumaluse ja pimeduse maailmas näha, et üks mees teistest nii palju targem on. Ega Hargla-Nüganeni apteeker ei paistakski nii ebaloomulikult tark ja tähelepanelik, kui kõik teised ümberringi nõnda lollid ei oleks. „Apteeker Melchior. Viirastus“ on laibatihe, seda ma juba mainisin, kuid täpsema laipade arvu avaldamine oleks sisu reetmine. Ütleme nii, et neid on piisavalt, et ära harjuda selle valemiga: seal, kus juhtub midagi hirmsat, jäävad kõik teised linnakodanikud, kaasa arvatud uskumatult lihtsameelne kohtuhärra Dorn (Alo Kõrve) suurte silmadega tühjusse vahtima, geniaalne apteeker Melchior Wakenstede (Märten Metsaviir) aga laob kõik faktid lauale.

Jah, keskaja rahvas ilmselt oligi loll, uskusid nad ju enam-vähem sama, mida praegused koroonaeitajad, aga see ei ole ka usutav, et kui tüdruku laip leitakse kaevust, millel on ilusti kaas peal, siis tabab ainult apteekrihärra ära, et pärast uppumist ei saa ju inimene ise enam kaevule kaant peale panna. Seega ehk mitte enesetapp? Võib-olla ikkagi liigub mõrvar meie seas?

Kui nüüd sellest kaevust ja tüdrukust rääkida, siis võis ju valgustamata keskaja inimene arvata, et pahalane oli mõni üleloomulik jõud ehk juba filmi pealkirjas lubatud viirastus, tont, vaim või kummitus – ja ma pean ütlema, et kartsin ka mina sama. Õudusfilmidega on aga nii (võib-olla on see lihtsalt minu maitse), et niipea kui nad ei ole enam tõsiseltvõetavad ega allu ilmaliku maailma reeglitele, kui selgub, et pahalane ongi üleloomulik, mitte psühholoogiliselt välja joonistatud päris inimene, ei ole enam õudne. Selle eest peab Harglat kiitma: ses filmis pole mindud kergema vastupanu teed ega näidatud ühtegi „päris“ viirastust, vaid jäädud ikka ausalt õudseks.

Põnevus-õudusfilmide ja raamatutega on muidugi nii, et keskkond keskkonnaks, võib ju sündmustik aset leida kauges minevikus, ilmasõja kaevikus ja kas või kosmoses, aga kui põhiline müsteeriumilugu ikka ei tööta, siis on kogu laev põhjas.

Eriti on seda tunda Skandinaavias, kus nordic noir’i juba mitukümmend aastat väldanud võidukäigu tõttu on kõik mõeldavad ja mõeldamatud mõrvalood ning kuriteod ammu ära kasutatud. Autorid püüavad pingsalt ikka uusi ja uusi hirmuraamatuid välja mõelda – täiesti napakas ületrumpamismäng. Võib ju autorina mõelda, et võtame kamba lapsi ja topime keldrisse ja lõikame tükkideks ja vägistame iga tüki eraldi ära ja siis koorime naha maha ja riputame selle linnaväljakule ja pistame kogu krempli lõpuks põlema, aga kui see tekitab lugejas rohkem muiet kui õõva, siis võiks sama hästi need vaesed ohvrid ellu jätta.

Selles mõttes saab „Apteeker Melchior. Viirastus“ palju punkte, et lugu on hirmus, ootamatu ja enne lõppu ei saa tõesti aru, kes siis tegi või mis nüüd saab. Rõveõudseid hetki on filmis lausa mitmeid ja isegi kui need ei pane suurest hirmust päris teise tuppa jooksma, siis ainult kaastundest Eesti filmi vastu ka kinosaalis kaasa ei võpatatud. Eriti toon välja kirikhärra õe Odele (Riina Maidre) topeltstseenid keldris, teenija Annlinni (Carmen Mikiver) ja timuka Bode (Aleksandr Popov) dueti vangikongis ning Melchiori ja Keterlyni (Maarja Johanna Mägi) hetked jõe ja laibaga.

Elmo Nüganeni suur oskus on näha Eesti näitlejaid ning lavastada nii, et isegi ammu tuntud näod saavad tema käe all hoopis uue kvaliteedi. Esimese osaga võrreldes olid ka „Viirastuse“ dialoogid ja tundelisintiimsed hetked palju usutavamad, nii et linnateaterlikku näitlejatööd ootav kinokülastaja ei pea kindlasti pettuma.

Üks minu lemmikuid sarjastsenariste Tina Fey kirjutas raamatus „Bossypants“ (2011) pärast oma kultusseriaali „30 Rock“¹¹ lõppu, et tegime, mis tegime, aga vähemalt olid kõik meie tegelased normaalselt koledate inimesenägudega, modellnäitlejatest suutsime hoiduda. Ma olen ise ka stsenaristi ja näitlejavalijana olnud kimbatuses, kui ansamblisse satub liiga palju ebaloomulikult kauneid indiviide, olgu mehi või naisi. See on filmi „Apteeker Melchior. Viirastus“ üks suur pluss, et peaaegu kõik näitlejad on ekraanil parimas mõttes koledad.

Neil on normaalsed inimesenäod, kongus ninad, punnsilmsed grimassid, tigedad pilgud ja ka erinevad kehad. Ei pea vaatama kampa ühes mõõdus Barbiesid-Kenne, kes on näitlema pandud, ja see on filmis suur pluss, sest päris maailm ei koosne Barbiedest. Isegi peategelase romantilise partneri Keterlyni nägu on normaalselt isikupärane, ei kuulu kindlasti tänapäevaste iluideaalide hulka ega pälvi aasta seksikaima naise tiitlit. Ja siis saame vaadata ekraanil meeldivat kontrasti, kui see nägu muutub ilusaks, jagades oma kallimaga salajasi suudlusi või tõtates hilisõhtusele kohtumisele.

Palju värvi annavad ka normaalsete nägudega mungad Hinric (Ken Rüütel), Ditmar (Jaan Pehk) ja Lodevic (Volli Käo), lõbutüdrukud (Maris Nõlvak ja Fatme Helge Leevald) koos oma kupeldajaga (Alo Kurvits) ning komtuur Spanheimi (Marko Matvere) ümber kogunenud tüübid.

Pean tunnistama, et kui kuulsin, et Nüganen tahab Hargla epopöast teha mitte ühe ega kaks, vaid kolm filmi, arvasin, et see on absurd. Nii teatris kui ka filme tehes kipuvad autorid vahel unustama kärpimiseoskuse ning tegema kolme- nelja- ja viietunniseid tükke ja filme ning ega Nüganengi sellest patust prii ei ole. Hargla on muidugi kirjutanud ka palju „Melchiori“-raamatuid, nii et materjali, millest filme vorpida, kindlasti on. Aga ikkagi? Kas selline asi tõesti tasub ennast ära? Äkki siiski kärbiks?

Pärast teise osa linastumist võib öelda, et praegu tasub veel küll. Võrreldes esimese „Apteeker Melchioriga“ saab „Apteeker Melchior. Viirastus“ kohe algusest peale palju kiiremini kohalt minema, sest tegelaste ja konteksti tutvustamise raske töö on tehtud. Üldse, kui tavaliselt kipuvad järjed ikka nõrgemad olema, siis nii stsenaarium ise kui ka mõistatus ning kahtlustatavad ja süüdlased on teises osas palju paremad. Lugu on kuidagi inimlikum ja huvitavam, sest mingi elutu raamatu ja kaugete rüütlite asemel on tegu südamemurdumise ja kätte­maksuihaga.

Küll aga paneb teine osa mu mõtlema, kuhu edasi saab siit triloogia viimase järjega minna. Paratamatult peab see nüüd veel parem olema ja mingis mõttes kogu loo pea peale pöörama.

Kolme eraldi filmi tegemise juures on hea, et eraldiseisvalt on iga osa küllaltki lühike ja täpselt pooleteise tunni jooksul ei jõua kinotoolil ei ära väsida ega valutava tagumiku pärast vihastada. Üks filmi produtsente Armin Karu on jõudnud juba kuulutada, et leping voog­edastusplatvormi Amazoniga on sõlmitud, nii et kindlasti sihitakse kokku ligi viie tunni jagu materjali tootmisega diivanil pleedi all sarivaatamisega harjunud publikut. Kuigi televisioon pole kindlasti ikka veel sama prestiižne kui täispikk mängufilm, võiks küsida, miks kohe kümneosalise seriaali peale välja ei mindud. Praegu tuleb kokku umbes pool selle mahust.

„Apteeker Melchior. Viirastus“ on kindlasti Eesti filmiloos hetk, mis väärib äramärkimist. Eelarved, panused ja professionaalsus on tõusnud ja me võime olla uhked selle üle, kus me asume. Kui vanameister Raivo Trass, kes filmis ilusa rolli teeb, juunis lahkus, rääkis Nüganen tema karjääri poeetilisest kaarest, mis oli Trassi nii esimese kui ka viimase filmiga („Viimne reliikvia“² ja „Melchior“) Pirita kloostri tegevuspaika viinud. Eks aeg näita, kas „Melchiori“ ja „Viimset reliikviat“ jääb ühendama peale Trassi ja keskaja ka kultuslik staatus koos igavese 1. jaanuaril ja jaanipäeval käiamisega. Ma ei näe küll, miks ei võiks, potentsiaal on täiesti olemas.

1 „30 Rock“, 2006–2013, 2020.

2 ² „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.