Nostalgiahõnguline vimkaga meelelahutus

Andris Feldmanis

„Tallinn pimeduses” põhiväärtuseks on pöördeliste aegade krambivaba nostalgia ja b-filmilik muretus. Sulakulda katlast pähe. Ain Lutsepp ja Tõnu Kark filmis „Tallinn pimeduses”. KAADER FILMIST

 „Tallinn pimeduses” kannab ametlikult tiitlit „musta huumoriga vürtsitatud thriller-põnevik”, tegelikult võiks sellele niigi lohisevale žanrikirjeldusele lisada veel pool tosinat määratlust: neo-film-noir, paroodia, camp, satiir, b-film, thriller, röövifilm, Eesti „Ocean’s 11”. Kõigis neis on ka omajagu tõtt, nagu ka kunagi režissööri enda välja käidud sõnas „spageti-iistern”.

Tegu on tõenäoliselt maailmas enim näidatud Eesti filmiga. Eredamateks faktideks seejuures väidetav edu „Sundance’il” ja Hõbedane Alexander Thessaloníki festivalilt (sama, kus Veiko Õunpuu mullu parimaks režissööriks kuulutati) ning koht „Trainspotting’u” režissööri Danny Boyle’i topp 10 filmide seas. Praegu Ameerikas elava Soome režissööri Ilkka Järvi-Laturi 1993. aasta film „Tallinn pimeduses”, mis on Eesti publiku jaoks 15 aastat sisuliselt varjusurmas olnud, mängib nostalgianootidel, ent omab vähemalt kohalikus kontekstis ka värskena mõjuvaid filmilikke kvaliteete.

Lugu ise on lihtne: kamp gangstereid plaanib vast-taastatud Eesti Vabariigi riigipangast, milleks filmis on rahvusraamatukogu hoone, röövida triljoni (!) krooni väärtuses riigikulda. Suurejoonelist plaani peavad Jüri Järvet, Peeter Oja, Tõnu Kark ja Enn Klooren, kelle tegelaskujude allusiivsed seosed vene maffiaga käivad muidugi asja juurde. Kuritegeliku maailmaga ristub aga elektrik Toivo (Ivo Uukkivi) tee, kelle naine Maria (lätlanna Milena Gulbe, kelle eestikeelne artikulatsioon on omaette saavutus!) peab kohe-kohe värskesse kapitalistlikku reaalsusse uue ilmakodaniku sünnitama. Ülejäänud näitlejate ansamblist või suuremates-väiksemates rollides võib leida Eesti näitlejaid Salme Reegist Jaan Tätteni – staarikvaliteedilt on see tõesti Eesti oma „Ocean’s 11”.

Toivo lubab suure rahasumma eest aidata kurikaeltel korraldada kogu linnas elektrikatkestus, et nood saaksid siis pimeduse varjus riigivara laiali tassida. Toivo kangelastüübile mõeldes tuleb meelde üks 1960. aastate lõpu Eesti filmiprojekt „Valgusfoor”, mille toonane kirjeldus kõlas järgmiselt: „Kaasajateemaline film mehise teadlase, Lenini preemia laureaadi võitlusest uue ehitusmaterjali eest”. Et Uukkivi tegelaskuju pole päris teadlase mõõtu, siis esindab temagi töölistasandi optimistlikku-sotsialistlikku insenerikuju, kes peab nüüd karmides kapitalismi tingimustes hakkama saama. Ja siit kasvab välja ka filmi n-ö põhiküsimus: kas uuel ajal annab tõesti kõike rahaks vahetada?

Vormiliselt on filmis tugevalt tunda Ameerika kino mõjusid, alates edwoodlikest õhulistest ambitsioonidest kuni film-noir’liku meisterliku must-valge valguse ja varju esteetikani. Rein Kotovi kaameratöö kannab olulist rolli ning seejuures pole tegu vaid Ameerika kino jäljendamisega – Kotovi käekirjas on tunda isikupära, mis veab selle „neo” seal noir’ ees auga välja.

Seosed Ameerika filmiga jätkuvad aga kas või sedakaudu, et filmi stsenaristiks on ameeriklane Paul Kolsby. Läbi kogu filmi on ka tunda ameerikalikult sündmusetihket stsenaariumi. Kannatanud on seejuures ilmselt dialoog, mis võib kohalikule kõrvale tunduda paiguti kas või žanrifilmiformaadist tingitud ameerikalikkuses veidi rabe. Seda kummituslikumalt jääb meelde gangsterite poolarusaamatu käibefraas: „Hea, et silma ei läinud.”

Süžeele mõeldes kangastuvad sellised noir’ suurkujud nagu John Huston, kelle „Asfaltdžungel” on suurepärane näide just röövifilmižanrist, kus geniaalse rööviplaani õlitatud loogikahammasrataste vahele satub hukutav inimfaktor. Filmis „Tallinn pimeduses” on selleks Toivo kõhklused ja kahtlused, mis vallandavad omakorda gangsterite omavahelise võimuvõitluse.

Seejuures flirdib Järvi-Laturi kõvasti ja nähtavasti ka (vähemalt osaliselt) teadlikult b-filmi vahenditega. Iseloomustavad seda nii grotesksed tegelaskujud kui teadlikult naiivselt välja mängitud sümbolikeel, alates lapse sünni kõrvutamisest riigi (taas)sünniga või rahvusraamatukogu pangana kasutamisest – mis muud kulda kui vaimukulda meil ikka kaitsta on! (olenemata sellest, kui tahtlik või tahtmatu see paralleel on) kuni ühe gangsteri surmani sulakulda mattumisel. Ka filmi n-ö moraalne järjepidetus vastab b-filmi formaadile: Toivo õilsameelsus-heasüdamlikkus vaheldub märkamatult hoolimatusega (arvestades, kui palju inimesi tema kaasabil teise ilma saadetakse). Üldjuhul üritatakse kvaliteetsetes peavoolu märulifilmides anda vägivallale piisavalt põhjendusi, et vaatajal jubedusi jälgides liialt süümepiinu ei oleks; „heade” eksimused tuleb ära seletada, et vaataja saaks neid jätkuvalt südamerahuga headeks pidada. B-film aga libiseb hooletult ühest äärmusest teise, takerdumata sellistesse „pisiasjadesse”. Kerge camp’ina mõjub ka Eesti hümni kasutamine algustiitrite ajal. Just selles võtmes, mis võis omal ajal tunduda pühaduseteotusena, ongi film praegu kõige nauditavam.

Vaatamata paroodia, satiiri ja b-filmi elementidele, tuleb „Tallinna pimeduses” võtta filmina piisavalt tõsiselt: juba mainitud Kotovi suurepärane kaameratöö, hea võttekohtade valik, sündmusterohke stsenaarium ja mastaapsed märulistseenid. Viimastest väärivad eraldi märkimist muidugi filmi PR-vankri ette rakendatud Tõnismäe mässukaadrid, mis sarnanevad tõepoolest hämmastavalt eelmise aasta telekaadritega. Kuigi visuaalse sarnasuse kõrval on raske siinkohal mingeid ideoloogilis-sisulisi paralleele tõmmata, on tegemist siiski kergelt nostradamusliku hetkega.

„Tallinn pimeduses” põhiväärtuseks on pöördeliste aegade krambivaba nostalgia, b-filmilik muretus ja Eestis vähe kasutud žanrifilmiformaat. Filmi moraalsele dilemmale, kas kõike saab rahaks vahetada, vist tänases Eestis nagunii enam nii väga vastust ei otsita. Pigem on küsimus selles, mida oma raha eest osta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht