“Nukufilm 50” ehk “Hing sees”
Nõukogude ajal oli Eestis religioon põlu all, kuid selge, et just sellistes tingimustes vohabki ebausk. Usk nukufilmi oli Eestis nii kõvasti tõusuteel, et hing sai endale keha – Animuse.
Näitus “Hing sees”: teksti koostanud Peeter Helme (Eesti Instituut) ja Mait Laas (Nukufilm), toimetajad Jaak Lõhmus ja Reet Grosberg, kujundanud Erko Rundu, teostanud AS Timmet ja Raxxis. Ametlikult avati näitus Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumi filmimuuseumis 7. IX, täismahus jääb see vaadata kuni 31. IX, osaliselt kuni 21. X (enamik nukke sõidab ära Norrasse).
Nüüd on siis näitustega sealmaal kus kõige muuga: enne peab kostma kaugelt kõminat, et väike eesti asi kangesti huvitav on, siis jookseb ka kodupublik kokku. Nukufilmi juubeliks pani Nukufilmi loominguliste (ennekõike ideemehe Mait Laasi) ja tegijate (ennekõike Reet Grosbergi) rõõmuks näitusetegemisele, mis pole ju sugugi filmitegemine, õla alla Eesti Instituut, toetasid kultuuri- ja välisministeerium, kultuurkapital ja Eesti Filmi Sihtasutus. See erakordselt menukas märtsis kokku pandud juubelinäitus, mille valmimine on tõukunud faktist, et 1957. aasta 24. novembril valmis esimene eesti nukufilm, Elbert Tuganovi “Peetrikese unenägu”, on juba väljas olnud Tampere lühifilmide festivalil (3 nädalat ja 1000 külastajat), SDV nukufilmi kantsis Dresdenis (2 kuud ja 6200 vaatajat), Londoni animafilmide festivalil näeb seda septembri lõpuni, Norras jne. Mõnedele näituse tellijatele on äragi öeldud, kuid vahepeal saab siiski Eesti Ajaloomuuseumi juurde paari kuu eest loodud filmimuuseumisse Maarjamäe lossi näitusele tulla ka Eesti publik. Novembris saab seda näha seoses juubelipidustustega ka veel Tallinna nukuteatris.
Näituse ametlikul avamisel ütles nukufilmi alusepanijale Tuganovile õige pea appi võetud Heino Pars, filmioperaator Kõpsi seikluste autor, kes 27 aastat seda filmitööd teinud, et vaadata on siin ennekõike staarid – Robert De Nirod ja Lembit Ulfsakid, mitte konveierilt tulnud plastmassbeibed. Tõsi ta on, kõik nukud vitriinides on vägagi ilmekad, mõned isegi ilmekamad kui filmis. Seda enam oleks ehk võinud leida koha ka nukumeistrite nimede tarvis, vähemalt Eesti väljapanekus. Kohal on ka elusuuruses nukud, keda välispublik muide ei näe.
Tegijate põlvkondadest saab ülevaate stendilt “Generatsioonid”, järjepidevus ei katke: Tuganovi ja Parsi järel tulevad Rao Heidmets, Kalju Kivi, Riho Unt ja Hardi Volmer, Mati Kütt, Mait Laas ja Priit Tender, sel sajandil on lisandunud Pärtel Tall, Jelena Girlin ja Mari-Liis Bassovskaja. Mida need inimesed on teinud ja kuidas toimetanud, saab teada stendidelt “Animus”, “Animaator”, “Materjal” ja “Stuudio”. Kes veel ei tea, saab kiirülevaate.
Auhinnakappide paistel, padjad külje all, võib aga vaadata nukufilme ka kohapeal (DVD-l on “Nael”, 1972, Heino Pars; “Nõiutud saar”, 1986, Unt-Volmer; “Teekond Nirvaanasse”, 2000, Mait Laas; “Instinkt”, 2003, Rao Heidmets, “Vennad Karusüdamed”, 2005, Riho Unt; “Porgand”, 2003, Pärtel Tall; “Miriami peitusemäng”, 2004, Priit Tender). 22. septembril annab näitus “Hing sees” põhjuse kella 12–15 pidada perepäeva ja siis saab kohapeal veel teisigi filme vaadata, koos Mait Laasiga tema töötoas nukke elustada jms.
Kuigi 7. septembri pidulikuks avamiseks polnud jõutud veel nukkude juurde eestikeelseid silte panna, polnud vähemalt lastel neid tarviski. Üks poiss kalpsas ühe vitriini juurest teise juurde ja nimetas kõiki nukke nimepidi kui vanu tuttavaid – ka filmipealkirjad olid tal kõik peas. Tegijadki leiavad, et asja juures on peamine hing, mille ilmnemist ei takista ükski tehniline uuendus – digitaalsus on vaid abivahend.
Nukufilmi 50. aastapäeva tähistamine kuulub “Eesti film 100” ürituste sarja. Lisaks näitustele, seitsmest DVDst koosnevale Nukufilmi toodanguga kogumikule jt üritustele peetakse 22.–24. XI Tallinna kinos Sõprus nukufilmile pühendatud rahvusvaheline kollokvium “Voodoo hing”, kus esinevad ettekannetega parimad animatsiooniasjatundjad tervest maailmast. Lisa vt www.nukufilm.ee.