Nullpunkt kinos ja teleekraanil

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Nullpunkt” (Eesti 2014, 114 min), režissöör Mihkel Ulk, stsenarist Margit Keerdo-Dawson, põhineb Margus Karu samanimelisel romaanil, operaator Mihkel Soe. Osades Märt Pius, Saara Kadak, Suur Papa, Epp Eespäev, Tambet Tuisk, Hendrik Kalmet jt. Linastub Solarises, Artises, Coca-Cola Plazas, Cinamonis, Astris, Ekraanis, Apollos, Viimsi ja muudes kinodes üle Eesti.

Äsja lõppenud PÖFF seadis filmikunsti lati taas sedavõrd kõrgele, et tundub raske naasta nii-öelda tavaliste filmide juurde, millel puudub sama tugev autorifilmi ambitsioon, kui laiast maailmast PÖFFile valitud töödel. Seejuures ei tohiks hinnata kõiki linatöid statistiliselt kujunenud määramatu keskmise kvaliteedistandardi järgi. Seda enam, et Eestis on iga uus film sündmus, mis rikastab ja täiendab siinset õhukest filmi­maastikku.

„Nullpunkt” on noore režissööri Mihkel Ulgi esimene täispikk film. Margus Karu samanimelise romaani järgi valminud linateos on noortedraama Tallinna eliitkooli lõpuklassi õppima tulnud Johannesest, kes peab olude sunnil enesekehtestamiseks tegema suhteliselt raskeid valikuid. Kodus ootab depressioonis ema, koolikaaslased on kujundanud oma arvamuse temast kuulujuttude põhjal, probleeme tekitavad juurde endised sõbrad, kes tegelevad narkoäri ja väljapressimisega, ning tagatipuks kasutab üks popstaar ära noormehe naiivsuse ja varastab talt laulusõnad. Väljakutseid on Johannesel enam kui küll. Võib-olla isegi rohkem, kui mahub ühte täispikka filmi. Õigupoolest tulekski „Nullpunkti” vaadelda kui nn ketitoodet, mis tähendab seda, et lisaks kinofilmile üllitatakse samast loost ka telesari ja, mis veelgi moodsam, mobiilirakendus. Filmi koduleht reklaamib, et kirjastuse Pegasus mobiilirakendus muudab raamatulugemise tava ja vormi: trükitekstile on lisatud ka muusika ja pilt. Kuueosalise draamasarjana jõuab „Nullpunkt” televaatajate ette jaanuarist. Seega on „Nullpunkt” toode, mille puhul kasutatakse oma sihtgrupini jõudmiseks peaaegu kõiki vahendeid, vaid raadiokuuldemäng on seni tegemata. Kas need vormid hakkavad üksteist täiendama, on küsimus omaette, kuid ilmselt polegi see eesmärk. Tegu on pigem populaarsel teemal valminud lihtsa ja õpetliku noortejutustusega kui tähenduselt mitmetasandilise teosega, mis nõuaks tausta lähemat tundmaõppimist.

Räpparite rolliks on ja jääb filmides pätte mängida. Suur Papa (Uku Arop) kehastab kogu kvartali hirmu Zaiidi.

Kaader filmist

„Nullpunkt” on endale kindlaksjäämise lugu, kaotajast võitjaks saamise lugu, mis meeldiks isegi Priit Pulleritsule. Johannes, keda loomuldasa kehastab Märt Pius, on otsustanud lõpetada eliitkooli, ehkki ta on jäetud üksi. Tarmuka noore mehena ei anna ta alla, vaid kohaneb olukorraga, mängides mängu selliste reeglite järgi, mille on seni välistanud. Johannes soovib muutust, pööret oma elus, et olla sama tunnustatud ja hea ettevalmistusega nagu parimatest parimad. Ta jõuab arusaamiseni, et takistused on ületamiseks ning väljakutsed vastuvõtmiseks. „Nullpunkt” ongi finaal – uue elu algus. Filmi peategelase kerge jooks päikesepaistesse on pärit vesternist, Ameerika Ühendriikide filmimütoloogilisest tüvitekstist. Kangelane võib päikesesse marssida, kui ta on võitnud, seadnud jalule oma õiguse ja pannud aluse helgemale tulevikule. „Nullpunkti” lõpp-punkt ongi Johannese uue tulemise algus. Kuhu ta edasi läheb ja kuidas ta sinna jõuab, jääb selle loo raamidest välja. See polegi oluline, tähtis on see, et noor mees julgeb ja tahab midagi muuta olukorras, kus mõni teine oleks käega löönud, taganenud ja saanud määrajast alluvaks. Õpetus on see iva. Märt Pius mängib nauditavalt välja selle küllaltki lihtsa karakteri emotsioonid, film peegeldabki peamiselt just  Johannese siseheitlusi: kangelane on ekraanil peaaegu 90% filmi ligi kahetunnisest kestusest. Tunduvalt vähem jagub ruumi ja aega teistele osatäitmistele, kuid meeldejääva rolli teevad Epp Eespäev närvihaige emana, Suur Papa (Uku Arop) pisikaak Zaiidina, Külliki Saldre armastusväärse õpetaja Iriinana ning klassi kaunitarid Saara Kadak ja Linda Kolde. Filmitegijaid tuleb tunnustada juba selle eest, et nad on toonud filmi uusi andekaid noori ja leidnud näitlejate vanemast kaadrist neisse osadesse lausa naturaalselt sobivad karakterid.

„Nullpunkt” on äärmiselt sündmusterikas. Tundub, nagu oleksid tegijad soovinud kogu romaani sündmustiku iga hinna eest filmi ära mahutada, sealjuures ühtki tegevusliini välja jätmata. Selle tiheduse juures pole aga enam jäänud ruumi sellele, mis vormiks „Nullpunktist” omaette toimiva, usutava maailma, nii et tahaks pärast selle nägemist näha ka draamasarja, lugeda romaani ja hankida nutitelefoni, et laadida sinna „Nullpunkti” äpp. Jah, me saame aru, mis filmis toimub: karakterid on selgepiirilised ja neid kehastavad näitlejad istuvad hästi rollis. Tegelaste siseareng on taandatud Johannesele, kuid arvatavasti pole see režissööri valik, vaid põhjust tuleks otsida juba algmaterjalist. Režissöör saab aga luua filmimaailma, seostada selle kaamera- ja narratiivivälise reaalsusega, võluda tekstist välja veenva visiooni, mis läheb korda vaatajale. „Nullpunkti” maailma on aga raske uskuda: seal on Tallinn, seal on Lasnamäe, aga pole ka. Seal on noored, koolikiusamine, peod, aga pole ka. Kõik näib liialt klanitud, „… lapsed justkui välja valitud”, nagu laulis kunagi nukunäitleja Heino Seljamaa: Lasnamäe on ilus ja puhas kivilinn, ei seal ega ka eliitkooli ümbruses ei vedele hamburgeripabereid, kusagil ei tolkne juhuslikke tatiseid inimesi, nagu me neid iga päev enda ümber näeme; eriti steriilne paistabki Lasnamägi, mis sarnaneb rohkem mõne Soome väikelinna kui meie oma pealinna kurikuulsa getoga. Võib ju mõista tegijate otsust mitte pöörata liigselt tähelepanu sellistele peletavatele pisiasjadele nagu ühistransport, et tagada filmi parem vastuvõtt võib-olla ka välismaal, kuid selliste detailide eiramise tõttu on „Nullpunkt” kaotanud just selles nn tänavausutavuses. Koha võlu ega probleemide elulisus ei pääse esile ja filmi atmosfäär jääb Eesti ühe parema operaatori Mihkel Soe pingutustele vaatamata telelavastuslikult kuivaks. Kirjandusõpetaja annaks filmile võib-olla 5+, kinefiilil oleks aga selle hindamisega raskusi. Ta ei leiaks siit midagi, mida poleks enne tehtud ega nähtud, ja ainult võimalikult tekstitruust ekraniseeringust ei piisa filmielamuseks.

„Nullpunkt” paigutub uue sajandi koolifilmide sarja, kuhu kuuluvad täispikkadest kinofilmidest „Klass” (Ilmar Raag, 2007) ja „Mina olin siin” (René Vilbre, 2008). Veidi varasemast ajast, aastast 1995, tuleb siia kõrvale tuua Hannes ja Renita Lintropi „Ma olen väsinud vihkamast”, mis astub eespool mainitutega põnevasse dialoogi. Kõigis neis filmides käsitletakse noore mehe kohanemisraskusi ning pisikuritegevust. „Nullpunkti” kangelane on oma eelkäijaist positiivsem ja ka võidukam, ühendades maainimese kainuse ja linnapoisi nutikuse ning näidates, et see pole veel viimane põlvkond ega tühistatud ühiskond. Johannes kehastab mõnes mõttes uut meie aja kangelast – karastunud terast, kellele võime vananeva rahvastiku ja kahaneva tööjõu juures loota. Sedasi vaadeldes oleks Margus Karu romaan justkui „EV100” tarbeks valminud tellimustöö XXI sajandi noortest, kellest võib oodata uusi ministreid, kirjanikke, poliitikuid ja muid Eesti elu edendajaid. Karu ise on tunnistanud, et raamat valmis ta enda läbielatu põhjal ning et ta tunneb nii Lasnamäe gängielu kui ka pealinna eliitkooli poisteklubisid.^* Võib-olla oleks „Nullpunkt” andnud veidi meeldejäävama tulemuse, kui Karu oleks ka raamatusse kirjutanud sellest, mis teda tegelikult vaevas. Kahtlemata osutub „Nullpunkt” noorte hulgas menukaks, sest selle tarbimine on mitmete erinevate meediavormide kaasamisega võimalikult lihtsaks tehtud, oskuslik promokampaania aitab ka kaasa. A-klassi filmifestivalidele seda aga pakkuda ei julgeks.

^* Noorkirjanik Margus Karu: olin gängis narri eest, et mind ei pekstaks. – Õhtuleht 7. V 2010.