Odüsseuse väikekodanlikud eksirännakud

„Reis Kreekasse“ pole iseenesest halb film, aga mõjub pärast kolme eelmist osa võrdlemisi tühja ja üleliigsena.

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Reis Kreekasse“ („The Trip to Greece“, Suurbritannia 2020, 103 min), režissöör Michael Winterbottom, operaator James Clarke. Osades Rob Brydon, Steve Coogan, jt.

Kümme aastat tagasi jõudis tele- ja kinoekraanile ühtaegu sarja ja filmina Mi­chael Winterbottomi „Reis“.1 Selle mõte oli lihtne: briti koomikud ja näitlejad Rob Brydon ning Steve Coogan reisivad Inglise ajalehele Observer loo kirjutamise ettekäändel mööda Põhja-Inglismaad, et külastada erinevaid restorane, pakkudes kõrvale omavahelist loba ja mõneti vastuolulist läbisaamist. Nad mängisid põhimõtteliselt iseenda väljamõeldud versiooni otsekui kõrvalloos Winterbottomi „Tristram Shandyle“:2 loo keskmes on nende sõprus ja rivaliteet, lisaks meeste eraelu ja isiklike neurooside käsitlemine. See on dokumentaalfilmi taoline lähenemine, kus kahe peategelase omavaheline sobivus ja narratiivi metatasandilisus aitasid köita vaataja tähelepanu ning viisid kolme järjefilmini ehk reisidele Itaaliasse, Hispaaniasse3 ja nüüd Kreekasse. Vaadates Cooganit ja Brydonit Odüsseuse jälgedes kulgemas (ehkki Kreeka mütoloogilised kangelased ei teinud iga päev peatust, et einestada uskumatult kallites restoranides), tekib aga tunne, et sarja väärtus on langustrendis.

Probleemid algavad sellest, kui meid lükatakse filmi alguses rajale väga vähese ettevalmistusega ja ei anta eriti aega tutvuda ka stsenaariumi ja taustsüsteemiga, antud juhul kasvõi tõsiasjaga, et Coogani isa on haige. Seesama mure oli ka sarja eelmiste osadega. „Reis“ oli algselt loodud kuue pooletunnise teleepisoodina ja filmid on lihtsalt materjali kärbitud versioon. Seetõttu on kõik veidi logisev ja olulised jutupunktid kerkivad pinnale eikuskilt, tihti pikale venivate koomikuetteastete järellaines. Võiks ju öelda, et „Reisi“-filmid on auavaldus elulähedusele (päriselu ei püsigi enamasti konventsionaalsete žanrinormide piires), aga emotsionaalsemad ja sisulisemad hetked ei paku kunagi päris täit rahuldust. Tõsi küll, Coogan on filmi lõpuosas suurepärane, ja eriti mõjus on tema tuim leppimine isikliku tragöödiaga.

Suurem osa filmist toetub välja vedamiseks Brydoni ja Coogani omavahelisele verbaalsele mõõduvõtule. Pole kahtlust, et need pakuvad tihti naljakaid hetki. Mõlemad on andekad matkijad, kes jõuavad oma jutuga absurdsetel kõrvalteedel ekseldes vahel võrratute tulemusteni. Mick Jaggerist saab haigla üldosakonnas lamades maailma kõige häälekam patsient. Roger Moore pillub kahemõttelisusi erinevate Lesbose saare hotellide aadressil. Coogan esitab iseennast halvasti dubleerituna. Aga need hetked kestavad enamasti liiga kaua ja Coogani ning Brydoni vaimukused manduvad omavahelisse nagelemisse, kus kumbki püüab teist üle trumbata. Kuigi selline vaatajaskonna kannatuse proovile panek on tahtlik – Brydoni ja Coogani võimeid ning annet kõrvutatakse nende ebakindluse ja väiklusega –, mõjub see pärast korduvkasutamist eelmistes osades üsna närtsinuna. Pärast tervet hulka „duelleerivaid Michael Caine’e“ ja erinevaid James Bonde varasematest filmidest, on neil stseenides selgelt sädet puudu. Ja kõige mõistmiseks tuleb tõepoolest olla Briti taustaga või tunda peensusteni Inglise kultuuri. Dustin Hoffmani ja Marlon Brando kehastamine võib küll rahvusvahelisele auditooriumile peale minna, aga väljaspool Inglismaad on jutusaatejuht Mi­chael Parkinsoni või briti koomiku Ronnie Corbettiga vähe peale hakata.

Vaadates Steve Cooganit ja Rob Brydonit Odüsseuse jälgedes kulgemas, tekib tunne, et sarja väärtus on langustrendis.

Kaader filmist

Tahes-tahtmata tekib tunne, et „Reis Kreekasse“ üritab istuda mitmele toolile korraga. Suur osa filmist põhineb kangelaste vananemisel ja omaenda surelikkusega silmitsi seismisel. Ühes stseenis asuvad Coogan ja Brydon võidu ujuma, sest Cooganil on kindel soov tõestada, et ta on endiselt vormis. Hiljem tahab Coogan kalju otsast vette hüpata, näitamaks, et ta seda ikka veel suudab. Keskea rahulolematus kiiresti mööduva ajaga. Nende imitatsioonid on kõrvalproduktiks tõsiasjale, et nad kuuluvad nüüd teise aega ja kultuuri ning paljud nende naljad on nooremale vaatajaskonnale arusaamatud. „Reisi“-sari tahab meid panna neile kaasa tundma, eriti Cooganile, kelle elupõline kurameerimine ja nooruslikud liialdused (mida Briti kollane ajakirjandus nii väga armastas), on temast teinud ühe üsna üksiku tegelase, kes sukeldub pealiskaudsesse üheöösuhtesse juba eelmistest episoodidest tuttava fotograafiga. Võrdluseks näidatakse Brydonit, kes on kogu oma ebakindluse juures eluterves ja armastuseküllases paarisuhtes. Ometi on kummagi tegelasega samastumine äärmiselt keeruline. Kui palju nad ka oma neurooside ja probleemide käes ei kannataks (nagu iga teine), on väga keeruline unustada, et nii päriselus kui fiktiivsena ekraanil on mõlemalt vähemalt mõõdukalt jõukad staarid, kellele makstakse suuri summasid selle eest, et nad reisiksid imekaunitesse paikadesse, sööksid kallites restoranides ja ööbiksid külluslikes hotellides.

„Reis Kreekasse“ püüab selle vastuolu tuua loo keskmesse. Kui sarja eelmistes osades olid Brydon ja Coogan kindlalt oma turvamullis, on nüüd filmis stseen, kus Coogan põrkab kokku sotsiaaltöötaja ja näitlejaga, kellega nad on varem koos töötanud (ja rõhutamaks staari äraolevat olekut on Coogan unustanud teise mehe nime). Nad pakuvad mehele asüülilaagrisse küüti, aga keelduvad lõpuks tema ettepanekust laagrit külastada. See on tõehetk: tegeliku maailma probleemid ohustamas nende mugavaid keskklassiprobleeme. Ja on väga kõnekas, et seda teemat puudutatakse vaid pinnapealselt. Samas ei arene see moment millekski enamaks ja jääb vaid üheks episoodiks tegelaste eksirännakul. Mahavisatud võimalus viia lugu huvitavamasse sfääri.

Winterbottom rõhutab Kreeka kaunist maastikust viimast võttes kogu ettevõtmise väikekodanlikkust. Päike sädeleb selgelt sinavalt veelt, kaunitelt arhipelaagidelt ja maalilistes paikades asuvatelt vabaõhurestoranidelt vastu, taustaks Michael Nyman ja Philip Glass. See kõik on üsna kena, aga mõjub samas võltsilt – see on peaaegu liiga täiuslik. Ülimalt ihaldusväärne, aga samas odav ja õõnes.

„Reis Kreekasse“ pole iseenesest halb film. Aga pärast kolme eelmist osa mõjub see võrdlemisi tühja ja üleliigsena. Brydoni ja Coogani omavaheline keemia on suurepärane ning koos Winterbottomiga naudivad nad ilmselgelt tegelikkuse ja fiktsiooni piiride hägustamist. Kõik see jätab aga nüüdseks üsna väsinud mulje, püüdes mõjuda süvamõttelisena sellistel teemadel nagu vananemine, aga selleni kunagi jõudmata. On eraldiseisvaid hetki loomingulise jaburdamise ja sõnamänguga, mis on vaatamist väärt ja toovad naeratuse huulile, aga tervik ei küüni millegi lõplikult rahuldust pakkuvani.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Trip“, Michael Winterbottom, 2010.

2 „Tristram Shandy: A Cock and Bull Story“, Michael Winterbottom, 2005.

3 „The Trip to Italy“, Michael Winterbottom, 2014; „The Trip to Spain“, Michael Winterbottom, 2017.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht