Ohvrist ja valedest

Xavier Giannoli: „Ma olen kristliku kasvatusega skeptik, kes tunneb usuteema vastu sügavat austust.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Olin just end mugavalt sisse sättinud loo jälgimise režiimi ja vaatasin Pariisi kinos uut prantsuse filmi „llmutus“,1 kui sain ka ise ühe paraja ilmutuse osaliseks. Ühtäkki tabasin end ehmatusega peaaegu toolilt üles tõusmas, sest ekraanilt hakkas kõlama mu emakeel ja ma kuulsin Veljo Tormise regilaulu „Lauliku lapsepõli“! Efekt oli võimas – üheaegselt võõristav ja tuttavlik. Filmis oli kasutatud ka rohkelt Arvo Pärdi loomingut. Kogu filmi saatis tänu sellele mingi eesti pitser, kuigi tegevus toimus Prantsusmaal ja Jordaanias.

Kui jäin järgmisel päeval kattuvate ülesannete tõttu minutikese hiljaks intervjuule „Ilmutuse“ režissööri Xavier Giannoliga, kuulsin juba esikust teda oma assistendi käest uurimas, et kus siis on see eestlane – pidi ju üks eestlane tulema? Sel hetkel sai selgeks, kui mõnus on tunda, et eesti kultuur on maailmakultuuri osa, ja ka see, kui harva seda kahjuks ette tuleb.

„Ilmutus“ räägib sõjaajakirjanikust Jacques’ist (Vincent Lindon), kelle valib tema suureks üllatuseks katoliku kirik uurima üht ilmutusjuhtumit väikeses Prantsuse külas, kus ühe tüdruku väitel külastab teda neitsi Maarja. Seda laadi filosoofilis-religioosne triller on päris keeruline žanr, aga Giannoliga vesteldes sai üsna ruttu selgeks, et intelligentsusest tal puudu ei jää. „Ma kardan, et inimesed ei vaata mu filmi kui filmi, vaid teoloogilist ja antropoloogilist mõtisklust,“ avaldas ta oma kahtlused. „Loodan, et „Ilmutus“ on ennekõike ikkagi film.“

 

Kas usute ka ise ilmutusi?

Hah! Teate mis, te olete esimene ajakirjanik, kes seda minult küsib.

 

Tõesti?

Jajaa, muidugi. Vannun jumala nimel. (Paus.) Kas ma võin teilt midagi küsida? Kas usute mu filmi põhjal, et usun ilmutusi?

 

Xavier Giannoli „Ilmutus“ esilinastub Arvo Pärdi filmipäevadel ja jõuab seejärel ka kinolevisse.

Shanna Besson

Ilmselt mitte. Tundub, et tahate uskuda, aga hakkate lõpuks ikkagi seda mõtet pelgama ja tunnete vajadust olukorda mõistuspäraselt selgitada.

Kui keegi minult küsib, kas ma usun või mitte, tuleb tahtmine sellele inimesele öelda, et ta pole kristlane. Olin laps, kes kasvas üles kristliku õpetuse järgi. Pühakirjast rääkides oli ime alati meiega. Ei taha küll nüüd mõjuda lugupidamatult, aga umbes nagu „Harry Potteris“: leib, vee peal kõndimine ja kõik see. Ime oli loomulik elu osa. Ma arvan, et kogu filmi mõte on, et vahet pole. Seda öeldakse ka filmis otsesõnu: „Pole vaja reliikviat, tõestust, ilmutust.“ See on valik. Inimene otsustab, kas uskuda või mitte.

Ma pole enam laps – ma ei taha sellega öelda, et ilmutusi usuvad vaid lapsed – ja olen aru saanud, et igaüks võib endale hoida selle, mida tal vaja on. Valik on vaba ja ma ei anna sellele valikule hinnangut. Küll aga arvan ma, et maailmas on enamat kui see, mida suudame kirjeldada. On olemas spirituaalne tasand. Usun, et ilmutused on võimalikud, ja ma tahan nii mõelda, et need võivad võimalikud olla.

Ma olen kristliku kasvatusega skeptik, kes tunneb usuteema vastu sügavat austust.

 

Miks otsustasite teha filmi ilmutuste teemal?

Ma pole intellektuaal ega teadlane, kes leiab sobiva teema ja hakkab seda mikroskoobiga uurima. Töötan rohkem sisetunde pealt ja valin oma lood selle abil. Mind paelub ilmselt mingil moel tõe ja vale temaatika. Ja võib-olla seostub see lähedalt ka kristlusega. Kas see põhineb mingil kristlikul valel? Või hoopis kristlikul tõel? Minu arvates on „Ilmutus“ selgelt võrreldav mu varasemate filmidega, nagu „Alguses“ või „Marguerite“2 [„Alguses“ räägib petisest, kes hakkab teesklema ühel kiirteeprojektil ehitusfirma esindajat, „Marguerite“ aga rikkast ooperiarmastajast, kes on veendunud, et tal on suurepärane lauluhääl – toim.] Kui tegin „Laulja“,3 kus Gérard Depardieu mängib vananevat estraadilauljat, ütlesid inimesed mulle, et neile meeldis see film, kuna ma ei ole teinud oma tegelase üle nalja ega teda pilganud. Võib-olla tuleb ka see kristlikust kasvatusest – püüd mõista ja kaasa tunda.

Mu kinnismõte on kaamerasse püüda midagi tõe kohta, üksinduse, usu ja selliste asjadega maadleva inimolendi lugematute vastukäivuste kohta.

 

Kas filmitegemine annab neile küsimustele vahel ka vastuse?

Ei, pigem läheb asi hullemaks. Ma pole kindlasti rahulik inimene või seesugune, kes teab midagi neist asjust kindla peale. Tunnen end nende teemade ees kadumaläinu ja üksikuna.

„Ilmutusel“ pole sõnumit, aga loodan, et seal on midagi inimelu pühaduse kohta. Isegi mittekristlane võiks näha ilu suuremeelsuses ja tingimusteta armastuses. Ja ka süütundes. Süütunne teeb meist inimolendid. Ma eelistan igal juhul süütundega inimest värdjatele Wall Streetil, kes omastavad miljardeid, hoolimata sellest, et teised surevad. Ma olen uhke oma süütunde üle.

 

Kas olete käinud Međugorjes4 ja milline mulje teil sellest jäi?

Jah. Liiga palju raha. Ja mis värk sellega on, et ilmutust näeb iga päev kindlal kellaajal? Ma olen selles osas vägagi skeptiline.

Međugorje oli küll mu põhiline inspiratsiooniallikas „Ilmutuse“ käsikirja kirjutamisel. Töötasin selle kallal koos mitmete teoloogidega, kes on sellega paremini kursis. Mõned arvavad, et ehk tõepoolest juhtus seal midagi, aga päris alguses. Ehk oli seal algselt midagi puhast ja rikkumatut, aga hiljem on asi hulluks läinud.

Kirik küsib alati, millised on ühe või teise nähtuse viljad ehk mis sellest võiks kasu olla. Isegi kui kõik seal on vale, on selles oma ilu. See ongi ju ka kristluse lugu, midagi muud kui fanaatiku maailmapilt. Pühakirja võib ju lugeda ka kui Shakespeare’i. Igaüks valib ise, kui aupaklikult pühadesse tekstidesse suhtuda. Mees või õigemini mehed, kes need lood kirja panid, mõistsid nii mõndagi seksist, surmast, üksindusest, vajadustest jne. Kristust võib võtta ka kui konstruktsiooni, kontseptuaalset karakterit – ja selleski vales on midagi ilusat. Minu nõrkuseks on kristlik antropoloogia ja seetõttu tean, et sellised teoreetilised voolud on olemas. Võtame kas või Michel Onfray,5 kes on sel teemal kirjutanud palju raamatuid.

Isegi kui Međugorje või mõni teine paik põhineb valel, pole see mulle probleem. Inimestes, kes tahavad uskuda, on midagi kaunist. Ja ka naeruväärset. „Ilmutuses“ võib näha jaburat ebajumalakummardamist väikeste kujukeste ees – ja kogu asja rahaline pool. Muidugi! Igas inimeste ettevõtmises on midagi nooblit ja midagi täiesti naeruväärset. Meil on täiskasvanutena võimalus valida ja aru saada, mis on meile hea ja mis mitte.

 

Miks on inimesel teie arvates tung midagi uskuda?

Küsige René Girard’ilt või Søren Kierkegaardilt.

Ma ei saa.

(Naer.) Nad ilmselt on siin kusagil. Aga … Me vajame ellujäämiseks illusiooni. Ilma selleta pole ka edasiminekut. Esiteks, poliitikas on nii kapitalism kui ka kommunism lubadused, illusioon. Pulm, armastuski on lubadus. Iga muutuse alguses on illusioon. Me vajame seda, see on elu ilu osa. Meil on vaja millessegi uskuda. Mõnikord on see ettekujutus täiesti hullumeelne. Näiteks vaene Marguerite tahab hirmsasti uskuda, et ta on suurepärane laulja, aga kuigi ta hääl on kohutav, on selles kujutelmas midagi võluvat. Iga päev unustan ma selle, et ühel hetkel suren. Loodan, et see on ka teiega nii. Kui meil poleks kujutelma igavesest elust, ei saaks me üldse eladagi. Iga päev usun ma, et mu järgmine film tuleb suurepärane, et ma leian raha oma perekonnale.

Usus on midagi arhailiselt inimlikku. Üks olulisemaid küsimusi üldse on surm. Kas pärast surma tuleb midagi? Igas religiooniantropoloogias on surm selle põhiküsimus: kas see peatab elu või ei? On illusioon, mille kohaselt elu jätkub pärast surma.

See teema on aktuaalne eriti nüüd, kui telekas räägib alati üks või teine spetsialist, kes teab midagi tõe kohta ja tahab seda meilegi õpetada. On igasugused libauudised, Twitteris võib öelda ükskõik mida tõe pähe ja sellest võibki saada tõde. Mis on tõde ja mis mitte? Mis on usk või reaalsus? Me oleme täiesti eksinud ja otsime oma teed pettekujutelmade ja tõelisuse kaoses. Ja filmide tegemiseks on see kaos väga sobiv koht.

 

Nietzsche ütles, et jumal on surnud. Miks me 120 aastat pärast Nietzschet üldse jumalast ja usust räägime?

Mul on keeruline siin nüüd niimoodi Nietzsche ees seista kõik need aastad hiljem, aga mul on sellele küsimusele väga konkreetne vastus. Nietzsche räägib loomulikult kristluse jumalast. Kristlik armastus on lugu revolutsioonist inimkonna ajaloos, kõige olulisemast revolutsioonist, sest ühtäkki on ohver oluline. Me oleme selle unustanud, aga inimkonna ajaloos oli see tol hetkel täiesti hullumeelne. Äkki on ohvrid, nagu mees ristil ja vaesed inimesed, loo keskmes. Isegi tänapäeva Prantsusmaal, elu ilmalikustumise ajastul, on kristlus võitnud. Isegi kui nad pole kirikus, teavad nad, et ohvrid on tähtsad. Kogu aeg. Räägime ju sellestsamast ka põgenikega seoses. Mõte ohvri olulisusest pole kogu kristluse lugu, aga on selle väga oluline osa. Merkel ja Macron püüavad end näidata ilmaliku maailma juhtidena – nad ei väljendu kiriklikult ega kristlikult –, aga räägivad ohvritele tähelepanu pööramisest. Pole vist võimalik, et mõnel õhtusöögil ütleks keegi ühel hetkel, et kuradile need immigrandid, mul on neist ükskõik. Surgu maha, mul on kõik eluks vajalik olemas. Kui miski meie sees näeb nende kannatusi ja põhjustab soovi neid aidata, siis on see just selle kristliku revolutsiooni kaja. Ja kuigi inimesed ei käi enam kirikus, „jumal on surnud“ ja kristluse populaarsus kahaneb, elavad ristiusu kesksed ideed tänapäeva ühiskonnas edasi.

Ja ma tunnen, et elu suurtele saladustele ei leia vastuseid iPadi ja Twitteriga. Suurim küsimus olulistel eluhetkedel, nagu näiteks meie vanemate surm, on ju see, kas jumal on kohal või mitte. Probleem on minu puhul selles, et mulle on jumal küsimus, mitte vastus.

 

Ilmutuses“ on oluline ka märterluse teema.

Jah, kristluses on ohvrimeelsusel eraldi tähendus. Blaise Pascal on öelnud: Dieu travaille ceux qui cherchent ehk jumal kiusab neid, kes tema poole püüdlevad. Kristlikes lugudes ei kannatata enamasti tühja – mida enam kannatad, seda lähemale jumalale jõuad. See mõte on ilmselt olnud võimulolijatele sõnumina vaestele üsna kasulik. Su kannatustel on mõte. „Ilmutuses“ on eriti ilus see, et potentsiaalselt kannataja valetab. Ja valetaja on pühak.

 

Väga huvitav teema teie filmis on reliikvia fabritseerimine: selleks et usku elus hoida, tuleb selle sümbol kunstlikult luua.

Olen reliikviate kohta palju lugenud. Isegi Torino surilina tundub üsna tobe, aga vereplekkide lugu paistab klappivat.6 Nii surilinal kui ka paljudel teistel reliikviatel on AB-veregrupi jäljed. Veregruppe õpiti määrama alles XX sajandil. Kuidas siis saab olla sattunud nendele objektidele täpselt õigest ja ühest ja samast grupist veri?

 

Olete mitu korda maininud „Marguerite’i“. Mida arvate Ameerikas toodetud samal teemal filmist „Florence Foster Jenkins“?7

Hmm … režissööril on väga keeruline rääkida teisest vanast režissöörist. (Naer.) Aga ei, mulle see ei meeldi. Ma ju tegin sama lugu ja, teades Foster Jenkinsi elu, mõistsin kohe, et see pole kinolina jaoks hea lugu. Tegelikust loost ei piisanud filmiks, olin selles päris kindel, sest ta on kohutav, õel tegelane. Minu meelest on see puhtalt emotsioonidest rääkiv lugu. Mina püüdsin näidata Marguerite’i tragöödiat. Kas teile meeldib see film?

 

Peategelane on ju hea …

No muidugi, see on ju Meryl Streep! Igas filmis on ta imeline, aga mulle ei mõjunud see film emotsionaalselt. Kujutage ette olukorda, et saan kaks nädalat pärast võtete algust teada, et samast tegelasest tehakse veel üht filmi. Asja teeb eriti keeruliseks veel see, et olin käinud tolle filmi produtsendi juures oma projekti tutvustamas – aasta varem. Vannun veel kord jumala nimel! (Naer.) Ja siis sain võtete alguses teada, et Stephen Frears teeb samast tegelasest filmi Meryl Streepiga ja prantslaste Pathé on üks kaastootja. Jumal kiusab tõesti oma äravalituid.

Olin „Marguerite’i“ võttel Prahas. Minu assistent oli samas linnas kunagi olnud ka „Amadeuse“8 peal koos Miloš Formaniga. Forman oli talle rääkinud, kuidas ta oli „Valmont’i“9 võtete ajal kuulnud, et Stephen Frears teeb parajasti sama raamatu alusel filmi „Ohtlikud suhted“.10 Assistent patsutas mulle õlale ja ütles: „Seekord oled sina Frears. Sinu film jääb peale, kuna see on väike film ja väike film võidab alati!“

 

Miks valisite peategelaseks ajakirjaniku?

Inimesel, kes on näinud nii palju õudusi kui üks rindereporter ja käinud Jugoslaavias, Aafrikas ja mujal, on väga keeruline uskuda jumalat. Sellel on seos ka tänapäevaga. „Ilmutus“ algab telepildiga plahvatusest, mis on mulle väga oluline, ja lõpeb rahuga, muusikaga, laiekraan-taevaga. Minu eesmärk „Ilmutusega“ oli ka luua distants tänapäeva vägivallaga, usuvaidluste vulgaarse telekajastusega. Tahtsin leida selles teemas midagi väärikat ja emotsionaalset.

„Ilmutus“ räägib kõigesse sellesse uskumisest, mida ei saa uskuda. Ja sellega kaasnevast hullumeelsusest, isegi sektantlusest. Vaataja otsustab ise, mis on päris. Me teame, et siin on midagi ilusat, võib-olla valelikku, ohtlikku ja isegi kasulikku põgenikelaagrile, kus areneb loo teine osa. Saime esimesena maailmas loa teha mängufilmi Zaatari põgenikelaagris Süüria piiri ääres, seal elab üle 80 000 inimese. Varem pole seda paika filmis olnud võimalik näha. Meile oli see täielik seiklus, sest laagris on kuulda Süüria sõjakõminat. Keegi pole minult seda küsinud, aga lõpus on ju veel ka see võimalus, et äkki ilmutas neitsi Maarja end hoopis moslemile? Islam ja ristiusk on ju õed? Kas teate, et neitsi Maarjat on koraanis mainitud rohkem kui piiblis? Vestlesin võtete ajal ühe imaamiga ja me rääkisime tunde. Temagi ütles, et muidugi võib see olla nii. Ja ütles ka, et lugege parem pühakirja ja ärge vaadake telekat. Ärge unustage, et Jeesus on koraanis. Maarja või Maryam on koraanis pühak ja sellega pole mingit probleemi. Muidugi ei räägita sellest tänapäeval.

 

Olete kasutanud filmis palju Arvo Pärdi muusikat ja maininud, et tutvusite sellega oma helikujundaja kaudu.

Jaa, see oli täielik kirgastus ja sobib minu filmi ideaalselt. Teie elu on lihtne, kui teil on selline muusika. Vahel tundub, et kui filmida kedagi vett joomas ja panna see kokku Pärdi muusikaga, on tulemus juba geniaalne.

Mulle väga meeldib, kuidas on Pärdi muusikat kasutatud filmis „Fox­catcher“.11 Ja näiteks Jonny Greenwood kasutab palju Arvo Pärdi teoseid, aga ta lihtsalt ei maini seda. Näiteks „Veri hakkab voolama“12 kõlab kohati täiesti samamoodi kui Pärt. „Ilmutuse“ puhul otsustasin heliloojaga koos mitte töötada, kuna see on üsna kallis.

Ma pean tunnistama, et mul on pisut häbi Pärdi muusikat kasutada, aga ma ei oska öelda, miks.

 

Lisaks sellele kõlab filmis ka Veljo Tormise „Lauliku lapsepõli“, lausa eesti keeles!

Jaa, hahaa, seda ma ei teadnudki. See lugu oli Pärdi muusikaga sama plaadi peal, mis mulle anti. Nii et täielik kokkusattumus. Mida nad seal laulavad, kui nad ütlevad umbes midagi sellist, et „halle-haa“?

 

Alleaa“ on tavaline regilaulude refräänsõna, see ei tähendagi midagi.

Aa, sellepärast ma sellest aru ei saagi. See on nagu mantra. Aga see ei tähenda siis midagi vanas eesti keeles …

1 „L’ Apparition“, Xavier Giannoli, 2018.

2 „À l’origine“, Xavier Giannoli, 2009; „Marguerite“, Xavier Giannoli, 2015.

3 “Quand j’étais chanteur”, Xavier Giannoli, 2006.

4 Bosnia ja Hertsegoviina linn, kus kuus last väitsid 1981. aastal end olevat näinud neitsi Maarja ilmutust. Sellest ajast peale on see üks põhilisi kristlaste palverännakute sihtpaiku. Međugorjet külastab aastas üle miljoni inimese.

5 Tänapäeva prantsuse filosoof, kes pooldab hedonismi, ateismi ja anarhismi.

6 Uuringute alusel väidetakse, et Torino surilina vereplekkide veregrupp on AB+. AB olnuvat ka Jeesus Kristuse veregrupp.

7 „Florence Foster Jenkins“, Stephen Frears, 2016.

8 „Amadeus“, Miloš Forman, 1984.

9 „Valmont“, Miloš Forman, 1989.

10 „Dangerous Liaisons“, Stephen Frears, 1988.

11 „Foxcatcher“, Bennett Miller, 2014.

12 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht