Oma mätta otsast vaadates

Tarmo Teder

Eesti filmiaasta 2004 Filmiaastale tagasi vaadates tunnen, et mu mätas seisab kolmel elevandil: kino Sõprus, ?Sigade revolutsioon? ja Pimedate Ööde filmifestival. Aga mätas kõigub ja tugesid on kümneid teisigi.

Väga kõiksugune olla üritav ja visalt oma palet otsiv PÖFF tekitab vaimlise pingeseisundi ja käegalöömise meeleolu. Vaataja ei ole püüton, kes pooleteise nädala jooksul oma filmimao aastaks täis peab neelama. Õnneks koosneb see detsembris kõikehaaravalt uputav filmitulv suuresti vaid väliskinopiltidest. Vahepealset vaatamisvajadust leevendavad kodumaised linateosed, lisaks ehk kuu paari tagant justkui juhuslikult ekslev üksildane vaatamisväärne import kobarkinos, kuhu paar korda aastas ikka peab marssima. Megalomaanilise PÖFFi suurim teene on uue ja maitseteadliku filmipubliku kasvatamine, aga paisuda pole enam mujale kui ainult lõhki. Kui 8. või 9. foorumiks oma selgemat nägu areaali festivalikaardile ei saada, siis võib inertselt edasi unnata või pillid kotti panna.

Kino Sõprus teostab innukalt seda, mida Kinomaja kümme aastat üritanud: olla art house ja meelitada publik väärtfilmindusele. Kummati aga kipub eesti algupärase kinokunstilise kraami hulka sattuma saba ja sarvedeta televisioonimöga. Pole midagi parata, pink on lühike, iga omamaine värske ja vähegi filmitükk tuleb hindajate pilgu eest ekraanilt läbi lasta. Erinevalt BDG inertsest levihoiakust aasta-paar tagasi võib nüüd Sõpruse importfilmide kvaliteedi suhtes harva nuriseda. Ja arhitektuurilise imagoga Sõprusel on paras ports aastaid tõeliseks art house?iks areneda, enne kui Sakala uue kinojume saab.

Festivalidelt võidetud auhinnad peegeldavad jooksvat filmielu mõningase faasinihkega. Tegelik areng või peetus käärib kulisside taga. EFSi poliitika paistab aastate peale ette suunatud, kino ja filmitootmine on nagu Titanic, mille tuure annab üles võtta ja kurssi pöörata. PÖFFi paiku peetud 3. ?Baltic Event? tõi Tallinna filmiprofessionaale kogu maailmast. Kino pole ainult kunst, vaid ka levi, reklaam ja äri. Tuleb visalt igasuguseid onkleid masseerida, et see või teine rahvas teaks väikest filmimaad, mil nimeks Eesti.

Ühiskondlik-psühhootiline ?Sigade revolutsioon? võttis meie kriitikud nõutuks ja lõi nad mõneti kahte lehte. Nooremad kaldusid tunnustama, vanemad maha tegema; keegi eriti kiita ei julgenud, aga täitsa mutta kah tampida ei söandatud. Ja ega hästi aru saada siiani, mis kuradi pulli pildiga on ikkagi tegu?! Kõike tähtsam on see, et teosel on trukk taga ja oldi õigel ajal õiges kohas. Moskva filmifestivali suurt auhinda ?Sigade revolutsiooni? teinud Jaak Kilmile ja René Reinumäele peetakse eesti kõigi aegade kõvimaks mängufilmiauhinnaks üldse. Kuigi filmikunsti ei tohiks nii väga saavutusepõhiselt hinnata, olgu ikkagi märgitud, et Rao Heidmetsa joonisfilm ?Instinkt? on paari aastaga noppinud kümmekond mainekat festivalipreemiat.

On päramine aeg visata kõva kamakas eesti filmikriitika kapsaaeda, millest pole midagi hullu, sest õieti seda aeda ei olegi ega erilisi kriitikuidki. Üks teeb reklaami, teine nügab dokki, kolmas on kirjanik, mõni on ametnik, talitatakse leheneegri ja teleparunina. Kus on eestikeelsed algupärased filmiraamatud!? Õie Orava pikka aega tehtud Tallinnfilmi mängufilmide kogumiku ja kamba peale tõlgitud ?1001 filmi…? kõrvale pole juba hulk aastaid midagi tihkemat panna. Kineast (Jüri Sillart Kaljo Kiisast, Enn Säde Jüri Müürist) väntab oma vanast auväärsest või manalasse läinud kolleegist pika doki, aga filmiajakirjanikul pole mahti aastaks-paariks stipendiumi peale jääda, et mõnest rahvuslikust filmihiiust monograafia kirjutada.

Aga, noh, üldiselt pole viga ? Kinobuss tuuritas juba Rootsis ja eesti film viiakse Eesti kooli.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht