On aeg hakata tähele panema filme, mitte riike või regioone

Balti filmipäevadel tuleb näitamisele neli eripalgelist Leedu ja Läti filmi. Miks aga ei leia neid kinolevis?

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui vaadata viimase kahe aasta kinolevi, siis on Balti kultuurivahetus filmivallas küll selgelt Eesti kasuks, aga ma pole kindel, et see edumaa on midagi sellist, mille üle rõõmustada tasub.

Eelmisel aastal ja tänavu on teiste Balti riikide kinolevisse jõudnud või plaanitud jõudma päris mitmed Eesti filmid. Läti kinokülastajail oli 2022. aastal valida vaatamiseks kaks eesti autori teost: „Jõulud džunglis“1 ja „O2“2 – mõlemad ka Lätiga koos toodetud. Esimene kogus 25 972 vaatajat, teine linastus pealkirjaga „Suflöör“ ja leidis 9165 vaatajat (Leedus levis 2021. aastal 5996 vaatajaga). 2023. aastal lisandusid „Kalev“3 (956 vaatajat) ning „Kaka, kevad ja teised“4 (vaatajaid 1853).

Sügiseks on plaane veelgi ning kaht filmi on kavas kinos näidata dubleerituna, s.o küll mitte eesti keeles, aga ikkagi eesti filmid: „Apteeker Melchior“5 linastub septembris ja juba on liikvel ka selle meeleolukas lätikeelne treiler. Oktoobris järgneb „Erik Kivisüda“6 ning eestikeelsena ka „Savvusanna sõsarad“7 aasta lõpus, levitaja sõnul „külmaperioodil“. Seega seitse filmi kahe aasta jooksul. Vaatajaid pole küll alati tohutult palju, kuid teeb heameelt, kui eesti filmi on kinos vaadanud kas või tuhatkond lätlast – seda polegi nii vähe.

Leedu vaatajadki on saanud paarile eesti filmile kaasa elada: 2022. aastal jõudis seal kinolinale Jaak Kilmi „Tagurpidi torn“8 (1262 vaatajat) ning Leedus on samuti plaanitud sügisel välja tuua „Savvusanna sõsarad“. Kokku kaks.

Võtan teiste Balti riikide statistikale võrdluseks kõrvale nüüd Eesti oma. 2022. ja 2023. aastal on Eesti kinolevis linastunud läti ja leedu režissööride tehtud filme kokku täpselt … üks.

See film on, aplaus, „Svingerid vene moodi“ ehk Svingerite frantsiisi vene versioon, mille lavastajaks (nagu eesti­keelse omagi) lätlane Andrejs Ekis. Sellele sekundeerivad kaks Läti-Eesti koostööfilmi: Jaak Kilmi „Tagurpidi torn“ ning Kim Ki-duki „Kõne taevast“. Viimast ei pea küll ükski eestlane ilmselt Läti filmiks.

Seega on kinolevi vahendusel olnud kahel viimasel aastal meie Balti naaberriikide kuvandi ainsaks kujundajaks ja kinematograafiliseks väljenduseks kamp vene tolasid, kes, kui toetuda promo­tekstile, „pakuvad pikantset piinlikkust“. Kuidagi hõredaks jääb justkui?

Sellest ebavõrdsusest kumab läbi, tahame või ei taha, seesama rahvushierarhia, mida üritame enda sõnul iga hinna eest vältida, aga mis sunnib meid iga meie Põhjamaa-püüdlusega oma sõnu sööma. Meile ei tundu lätlaste ja leedulaste filmid lihtsalt piisavalt head, meie omad sobivad neile aga küll.

Kuna kinodes läti ja leedu filmikunstiga Eesti vaatajal suhe peaaegu puudub, võib jääda ekslik mulje, et ega meie Balti naabrid ses kinotegemise kunstis millegi olulisega pole suutnud silma paista. Väärkujutelma kummutamisel on, kirjeldatud olukorda arvesse võttes, päris oluline roll iga-aastastel Balti filmi­päevadel, mis toovad aastast aastasse augustis Eestis kinodesse kaks läti ja kaks leedu filmi. Küll mitte päris levisse, sest filmiinstituutide ja kultuuriministeeriumide pädevusse sellelaadne tegevus lihtsalt ei kuulu, aga see-eest on linastused alati tasuta ning varasematel aastatel on filmidega aeg-ajalt kaasas käinud ka külalised (tänavu küll mitte). Ka seekord saab end väikese vaevaga kurssi viia Balti uuema filmikunstiga, mille nelja näite kohta võib küll väita, et suuremas osas peetakse meiega vabalt sammu ning ka teemad on kohati üsna sarnased.

Minevik

Kahes filmis käsitletakse kaht Balti riikidele äärmiselt laetud ajaloolist perioodi: Teise maailmasõja järgset stalinistlike repressioonide ja 1990ndate alguse iseseisvuse taastamise aega.

Leedulaste „Poeedi“9 tegevus toimub aastal 1947, paigaks väike asula kauges maanurgas ja peategelaseks Kostas – luuletaja, kes on eri aegadel kirjutanud luuletusi nii nõukogude võimu poolt kui ka vastu ning kes on nüüd saadetud maakooli õpetajaks lastes õigeid väärtusi kasvatama. Hästi teda just vastu ei võeta ning õige pea tuleb Kostasel laveerida kahe rinde, uue korra pooldajate ja vastaste vahel. Film algab põnevalt, hoiab pinget ning suudab üllatada kuni lõpuni. Eesti filmikunstist leiab sarnasusi nii „Tuulte pesa“ kui ka „Seltsimees lapsega“.10 „Poeedi“ foonil on huvitav vaadata metsavendade teema käsitlemist Nõukogude-aegses Eesti filmis. Et 1950. ja 1960. aastatel on teema ohuna sisse toodud päris mitmetes filmides („Valgus Koordis“, „Jäljed“11), on see demoniseerivat laadi ning tihti kokku kasvanud diversantide teema ehk mõne välisriigi luureagentuuri käsilastega, et luua kujutelm kompleksprobleemist: sisevaenlane tuleb hävitada, kuna tema kaudu ründab välisvaenlane. 1970. aastate lõpupoole, eesti filmi nn uue lainega koos tuleb mitmeid kvaliteetseid teoseid, nagu „Tuulte pesa“, „Metskannikesed“, aga ka „Ideaalmaastik“12, kus üritatakse, punased prillid ees, siiski silmi kissitades seda teemat ka mingites teistes värvides näidata. See kukkus toona ka päris hästi välja, kuna teema toodi pildile. Eesti iseseisvuse taastamise aegu, kui ühtäkki võis mineviku traumaatilisi sündmusi kajastama hakata, tuli hulgaliselt filme küüditamisest – ja tuleb seniajani –, aga imelikul kombel pole veel Eestis tehtud oma tugevat metsavennafilmi, mis selle maailma kätte tooks. Leedukad on selles osas meist mitu sammu ees. Nii Šarūnas Bartase „Hämaruses“13 kui ka „Poeet“ näitavad metsavendlust võrdlemisi üksikasjalikult, nii et saab sellist sõda pidanute elust parema ettekujutuse. „Poeedis“ on vastuolud püstitatud teravalt ja valusalt ning keskne on truuduse ja reetmise teema, millega pidid toona kokku puutuma paljud. Suure­pärase nimirolli teeb Donatas Želvys, kes näeb natuke välja nagu balti Adrien Brody ja kes selle keeruka osa veenvalt välja kannab. Film pälvis aga viimase PÖFFi Balti võistlusprogrammis parima filmi tiitli ja saab minult kaasa ka tungiva vaatamissoovituse.

Teise minevikust rääkiva filmi, „Jaanuari“ sündmused leiavad aset, nagu viitab pealkirigi, 1991. aasta jaanuarikuus, mil noormees Jazise (Kārlis Arnolds Avots) astumine filmikooli ning esimesed kunstilised katsetused ja armumine sealsamas koolis satuvad ühele ajale Lätit raputava mässulainega ja nn barrikaadidega, kui venemeelsed jõud üritasid kukutada Läti valitsust ning seisata toonased iseseisvuspüüdlused. Kairišsi film on niivõrd detailirohke, et olen üsna veendunud, et lugu on osalt autobiograafiline, seda enam et peategelane on filmitegija (lavastaja on autobiograafilisust intervjuudes ka kinnitanud). Ajastudokumendina on teos väga intrigeeriv, meie samalaadsest telefilmist „August 1991“14 on see aga kunstiliselt märksa ambitsioonikam ja esteetiliselt nauditavam. Kairišs on alati oma pildiiluga silma paistnud, näiteks dokfilmides „Pelikan kõrbes“ ja „Nähtamatu linn“, aga ka eelmises mängufilmis „Melanie kroonikad“15. Siingi annab ta ilusolemisele omajagu aega, vahel küll narratiivse sidususe arvelt. Kinos peaks see aga päris hästi toimima. Filmis kõlab rohkelt tolle aja läti muusikat: kuuleb nii Melodija plaadifirma vahendusel meile läti muusikast kallutatud pildi kujundanud Raimonds Paulsi ja Zodiaci kui ka väga häid ja teravaid postpungi ja new wave’i näiteid, nagu Aurora või Dzeltenie Pastnieki.

Meie vaatajale on kindlasti huvitav ka „Jaanuari“ tihe seos Eestiga. Kaadri taga on käsikirja loomisel autorile abiks olnud eestlased Andris Feldmanis ja Livia Ulman, ekraanil aga mängib ajaloolist tegelast, läti tolleaegse noore põlvkonna kõige kultuslikumat režissööri Juris Podnieksi Juhan Ulfsak, kelle läti keel tundub asjatundmatule kõrvale täiesti veatu. Podnieks filmis 1991. aasta jaanuaris Riias järge oma legendaarsele filmile „Ristteed“16 ning otse sündmuste keskpunktis aset leidnud traagilisi tõsi­elusündmusi on kujutatud ka „Jaanuaris“.

Olevik

Ainus seekordne tänapäeva kujutav film on samuti läti oma, aga on toonilt ja iseloomult midagi hoopis muud. Kui juba neid balti filme eesti filmidega võrrelnud olen, siis on läti komöödia „Ema, naerata veel“ ehk midagi „Stiilipeoga“17 sarnast. Ses jantkomöödia žanris filmis lahatakse sassis peresuhteid: äkiliselt lahkunud ema kolm tütart peavad omavahel kokku sunnituna hakkama otsustama, mis edasi saab. Olgu öeldud, et „Ema, naerata veel“ esindab ka viimasel ajal jälle rohkem pead tõstvat nn laibalohistamise žanri, kus surnukeha kaasastassimisest saab road movie koos kõigi ettearvatavate pentsikustega –üks selline võitis lausa viimati PÖFFi18! Filmil „Ema, naerata veel“ on „Jaanuariga“ paar huvitavat kokkupuutepunkti: esiteks mängib mõlemas tuntud läti näitlejanna Baiba Broka ja teiseks on ka sellel filmil Eestiga naljakas seos, kuna üks kolmest õest elab Tallinnas Telliskivi piirkonnas mingis hipikommuunis. Millisena siis elu Eestis ette kujutatakse? Rastapatsidega siredad neiud on kogunenud tumedanahalise võõramaise guru ümber kummalisse sekti, kus mediteeritakse ja suitsetatakse kanepit.

„Ema, naerata veel“ on tänavuses valikus kõige nõrgem, aga morbiidsetele teemadele vaatamata kõige rõõmsam film, nii et kui on soovi vaadata midagi helgemat, siis on see kõige kindlam valik. Ehk sobib ääri-veeri ka „Jaanuar“, aga kindlasti ei sobi selleks ei eelkäsitletud ega teinegi leedu film, mis toimub tulevikus.

Tulevik

Teise Leedu filmi pealkiri on küll tõlkes „Ellujäämisaeg“, aga kuna originaalpealkirjaks pandud „Vesper“19 on ühtlasi peategelase nimi ning film on ka sel kujul rahvusvaheliselt tuntud, siis jätan selle siinkohal muutmata. Kui iga filmi juurde on olnud võrdluseks tuua ka kodumaiseid, siis „Vesperile“ Eestis vastet pole. See on ulmefilm tulevikust, kus maapealne ökosüsteem on kokku kukkunud. Inimkond on proovinud kriisi ennetada rohke biohäkkimise ja geenitehnoloogia eksperimentidega, aga mutatsioonid on pääsenud vabasse loodusse ja maa on kaetud väga kummaliste taimsete ja loomsete organismidega. Niinimetatud tsitadellidesse ehk eraldatud turvatsoonidesse on kogunenud aga ressursse oma kontrolli all hoidev eliit, kelle võimu alt pääsemiseks võiks dekodeerida eelprogrammeeritud seemned, mis … Okei, läheb juba segaseks, aga kindlasti mitte igavaks. „Vesper“ on fantaasiarohke düstoopianägemus, vahel värvirohke, ühtlasi süngelt seepialik. Nii kunstnikutöö, efektid kui ka visuaalne stiil on kindlasti kinos vaatamist väärt. Film on veel ühe Balti riikide kohta kummalise erandina inglise keeles ja peaosas filmifännidele kindlasti tuttav Eddie Marsan. Kristina Buožytė näol on Leedu leidnud ainulaadse ja julge lavastaja, kes eelistab oma autorifilmi-ideed realiseerida ulmeformaadis. Tema eelmist ulmefilmi „Aurora“ (2012) saatis leedu filmi kohta ennekuulmatu rahvusvaheline edu, isegi hoolimata riiklike struktuuride toe puudumisest. „Vesper“ pole teinud päris samasugust tähelendu, kuid USA ja Prantsuse kinolevi ning linastumine tippfestivalidel nagu Karlovy Vary või Sitgese oma pole igaühele jõukohane. Nagu ulmefilmide puhul ikka, on „Vespris“ erinevate ulmekasvude muteerunud osiseid, aga tervikpilt on ikka midagi uut ning loodud maailm jätab tunde, et tahaks selle kohta veel rohkem teada saada ning seda kauem kogeda. Väga väärt lisandus Balti filmimaastikule.

Tulevikust võiks aga peale filmide rääkida ka sessamas Balti kinolevi kontekstis. Tänavu tuleb nii Kaunases kui ka Vilniuses näitamisele „Kalev“, kus korvpallihuvilistel leedukatel on võimalus kaasa elada Kalevi spordiklubi võidukäigule 1991. aasta NSV Liidu meistritiitlini korvpallis. Tol aastal loobusid leedukate Žalgiris ja Statyba osalemisest poliitilistel põhjustel. Praegune Balti maavõistlus Eestis meenutab mulle natuke sedasama olukorda: Eesti võimutseb, kuna Leedu ja Läti selles võiduajamises õigupoolest ei osale, sest nende filme meil kinos ei esine. Meie kinokavasid vaadates tundub kohati, et teatud riikide suunas koogutamine on väljunud juba igasuguse terve mõistuse piiridest. Piisab vaid filmis prantsuse keeles suu lahti teha ja film on juba kinos väljatoomiseks kõlbulik. Samuti valitseb keskpärasus Põhjamaade, Itaalia ja kindlasti ka Ameerika filmide valikus. Neil riikidel ja piirkondadel on positiivne kuvand, millest lõikavad kasu ka keskpärased või lausa halvad filmid. Balti riikidel head kuvandit pole ning Leedut-Lätit on siin harjutud nägema kaasajooksiku või tühipüüdlejana. Siin käsitletud filmid oleksid aga meie kinolevis vähemalt kvaliteedi poolest täiesti konkurentsivõimelised, kohati ka keskmisest tunduvalt üle. Seetõttu tundub targem pilk silmapiirilt veidi lähemale pöörata ja hakata tähele panema filme, mitte riike või regioone. Seni ei tundu kinoleviks piisavat isegi sellest, kui Eesti on vähemusosalusega filmi tootja, nagu näiteks filmi „Armastusväärne“20 puhul (Eesti tootja Stellar Film). Seda filmi ei ole ma kinodes märganud. Vaataks seda küll hea meelega nii huvist läti filmide vastu kui ka selle Eesti osaluse pärast.

Rahvale tuleks anda võimalus läti ja leedu filmid üles leida ja panna nad juurdunud balti filmide kuvandit muutma. Seda enam et Eesti turul tegutsevad mitmed Baltimaade-ülesed levifirmad. Filmid väärivad seda. Tundub, et Tarmo Pihlapi sõnad „Ärgake, Baltimaad!“ on juba oma mõju avaldanud ja Lätis-Leedus on silmad avatud. Meie üksi magame edasi.

1 „Jõulud džunglis“, Jaak Kilmi, 2020.

2 „O2“, Margus Paju, 2020.

3 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

4 „Kaka, kevad ja teised“, René Vilbre, Mikk Mägi, Heiki Ernits, Meelis Arulepp, Oskar Lehemaa, 2023.

5 „Apteeker Melchior“, Elmo Nüganen, 2022.

6 „Erik Kivisüda“, Ilmar Raag, 2022.

7 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

8 „Tagurpidi torn“, Jaak Kilmi, 2022.

9 „Poetas“, Vytautas V. Landsbergis, Giedrius Tamoševičius, 2022.

10 „Tuulte pesa“, Olav Neuland, 1979; „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

11 „Valgus Koordis“, Herbert Rapaport, 1951; „Jäljed“, Kaljo Kiisk, 1963.

12 „Metskannikesed“, Kaljo Kiisk, 1980; „Ideaalmaastik“, 1980.

13 „Sutemose“, Šarūnas Bartas, 2019.

14 „August 1991“, Ilmar Raag, 2005.

15 „Pelikāns tuksnesī“, Viesturs Kairišs, 2014; „Neredzamā pilsēta“, Viesturs Kairišs, 2014; „Melānijas hronika“, Viesturs Kairišs, 2016.

16 „Krustceļš“, Juris Podnieks, 1990.

17 „Stiilipidu“, Peeter Urbla, 2005.

18 PÖFFi võidufilm 2022. aastal oli „Teekond emaga“ („Á Ferð með Mömmu“, Hilmar Oddsson, 2022), kus tõepoolest on nii teekond kui ka surnu (ema).

19 „Vesper“, Kristina Buožytė, 2022.

20 „Mīlulis“, Staņislavs Tokalovs, 2022.