Otar Iosseliani ajaloo allakäigutrepil

Režissöör Otar Iosselianit on kõrvutatud Tšehhoviga, mõlemad kujutavad ajastute vahetumist, kultuurituse pealetungi.

LAURI KÄRK

PÖFFi programm „Vana kuld. Klassika ärkab ellu“ pakub ahjusoojade ekraanitööde kõrvale vanemaidki filme, aitab teadvustada üha mahukamaks paisuvat filmimöödanikku ja töid, mida ikka vaadata-meenutada tasub. Otar Iosseliani saanuks tänavu 90, mullu detsembris ta paraku lahkus meie seast. „Hüvasti, kallis kodu“¹, üks tema tähtteoseid, koondab enesesse Iosseliani loomingu olulisi teemasid, võimaldab rääkida tema loomingust tervikuna ning annab põhjust tõsta klaas kuulsa grusiini mälestuseks (nagu sõnab Tiit Tuumalu festivali saidil). On ju PÖFFil linastuv film teada ka pealkirjaga „In vino veritas“. Mida on suurel loojal meile hüvastijätuks öelda?

Iosseliani elluastujad

„Hüvasti, kallis kodu“ üks tegelasi on aristokraatlikust perekonnast pärit Nicolas (Niko Tarielašvili). Nooruk ei tee oma päritolust numbrit, teeb juhutöid, seltsib hulgustega, nendega tänaval veini rüübates võib osutada helikopterile taevas: näe, ema mul kiirustab ärikohtingule. Elluastumisloona on film jätkuks Iosseliani varastele, veel Gruusias valminud töödele. Otsekui nende „vol. 2“.

Iosseliani „Lehesadu“² oli lugu nooruki esimestest tööpäevadest veinivabrikus. Tuletas meelde näiteks Miloš Formani samasse aega kuuluvat „Musta Peetrit“³. Noore inimese kokkupuutumine elutegelikkusega, mis, nagu ikka, ei vasta ootustele. Ainult et Iosseliani alustab oma filmi pika eellooga, kuidas on läbi aegade viinamarju kasvatatud-korjatud. Alustab kõigega, mis eelnes veini vabrikus pudelisse villimisele. Ja mis on kestnud nii ajast aega. Filmi algussekventsi lõpetav kaamerapanoraam mäetippu seal kõrguva kirikuga kordub filmi finaaliski, andes ekraaniloole teise dimensiooni. Nii vaadet avardades seab autor oma noore kangelase töised tegemised gruusia põliste veinivalmistamise traditsiooni mõõtskaalale, toob mängu üle hetke ulatuva aja kategooria, ega lase lihtsal elluastumislool känguda toonase nn tootmistemaatika raamistikku.

„Elas kord laulurästas“⁴ varieerib noore inimese elus oma koha leidmise teemat. Filmi peategelane töötab teatriorkestris timpanimängijana, tahab saada heliloojaks. Eneseteostuseks ei jätku tal siiski aega, päev pudeneb kõikvõimalike sõpruskondade vahel laiali, Iosseliani protagonist ei suuda kellelegi ei öelda. Ent kas peakski? Kummatigi ei jää taolise enesejagamise tagajärjel „Laulurästa“ peategelasest järele muud kui üksnes möödaminnes sõbra mütsile meisterdatud nagikonks kellasepatöökoja seinal.

„Laulurästas“ tähendas Iosselianile laiemat tuntust. Samas on see film Iosseliani loomingus pigem ebatüüpiline – siin vaatleb ta inimest ja tema suhteid ajaga ööpäevaringses linnamelus lähedalt, oma kangelase kõrval seistes. Vaatleb lähedalt sõna otseseski mõttes. Finaali kadreeringus näeme lausa detaili, kogu ekraani täitvat taskukella mehhanismi, helis võimendub aja kiretu tiksumine.

Teadvustamaks end, eeldab aeg, milles Iosseliani elluastujad peavad enesele koha leidma, meelsamini distantsi, ka ruumilist distantseeritust, n-ö kaugplaani („Lehesaju“ kirik). Aja kulg jõuab ekraanile ülesulamiste kaudu. Erilist psühhologismi, tegelaste hinge pugemist Iosseliani filmidest otsida ei tasu. Tema filmid räägivad teist keelt.

Peeglite ahenev perspektiiv

Järgnevalt loobub Iosseliani esimeste filmide ühe peategelase loole tuginevast dramaturgiast ja sidusast narratiivist, eelistab näidata rööbiti tegutsevaid tegelasi, kes võivad filmi jooksul vähem või rohkem kokku puutuda, kuidas kunagi. Ning vajadusel vähemal või rohkemal määral ka vastastikku üksteist peegeldada.

PÖFFil linastuvas filmis „Hüvasti, kallis kodu“ on üheks taoliseks peegeldajaks nooruki isa (režissööri enese kehastuses). Kaunis maamõisas elades tunneb mees end nagu lind puuris, võimukas ärinaine ei pea vajalikuks meest isegi oma külalistele demonstreerida – erinevalt eksootilisest marabust. Nicolas’ isa januneb vabadust nagu ta sugulashing, „Sügisaedade“⁵ Vincent, kes tunneb ministriametist kinga saades siirast rõõmu ja kammitsaist vabanemist. „Hüvasti, kalli kodu“ isa purjetab filmi finaalkaadrites jahiga avamerele (nagu peategelane Marco Ferreri filmis „Dillinger on surnud“⁶). Iosseliani filmi pealkiri viitab tegelikult vanale meremeeste ütlusele, hüvasti jäetakse kindlustunnet pakkuva, ent üksiti uinutava maismaaga. Et lõpuks jälle koduranda naasta. „Esmaspäeva hommiku“⁷ samuti Vincenti nime kandval mehel (Jacques Bidou) saab igapäeva­rutiinist küll, ta leiab end Veneetsias. Aga selgub, et võõrsilgi, ükskõik kui ahvatlev see ka ei paistaks, ei oota inimest midagi muud kui seesama igapäevarutiin, ning Vincent naaseb koju Prantsuse provintsi, kus teda ootab esmaspäevahommikune vabrikuvile.

Nicolas’ isa või „Esmaspäeva“ Vincent kehastavad Iosseliani noore elluastuja tulevikku. Tänane maailm ei jäta meile erilisi vabadusi. Paradoks, aga tõesti vabad saavad ja oskavad Iosseliani maailmas olla tänavahulgused, klošaarid, ega asjata Nicolas nendega sõbrusta, ega asjata ta isa kohe ühega neist ühist keelt ei leia.

Selline on Iosseliani elluastujate teine osa, mis võinuks ees oodata ka „Laulurästa“ orkestranti, kui ta elu poleks ootamatult katkenud.

In vino veritas

Iosselianit on kõrvutatud Tšehhoviga, mõlemad kujutavad ajastute vahetumist, kultuurituse pealetungi. Väärika mõisahäärberi omaniku surma järel kaob „Liblikajahis”⁸ esimesena lauahõbe, maja uued omanikud jaapanlased asuvad kompleksi oma arusaamade kohaselt „parendama”, pärija paneb saadud raha aga lihtsalt niisama huugama. „Hüvasti, kalli kodu“ kogukal mustanahalisel ei ole oskusi oma tööülesannetega toimetulekuks, küll aga jagub tal kõrki nõudlikkust teiste suhtes (Nicolas’ pestud taldrik pole piisavalt puhas).

Iosseliani eristab neid, kes midagi teevad, loovad, nendest, kes varem loodud hüvesid pelgalt tarbivad. „Kuu lemmikud“⁹, Iosseliani esimene Prantsusmaal valminud suur mängufilm, jälgib ühe maali varastamiste jada, selle käest kätte käimist. Omanikke vahetab ka üks vanaaegne serviis. Mõlema, nii maali kui ka serviisi valmimine, on eraldatud proloogiga (sarnaselt „Lehesaju“ eellooga). Filmis eneses, tänapäevase Pariisi siginas-saginas tegeldakse üksnes minevikuhüvede enam-vähem legaalse ümberjagamisega. Serviisist kipub kolimiste käigus ikka midagi purunema, maal muutub varastamiste, raamist väljalõikamiste tagajärjel üha miniatuursemaks.

Ajaloo allakäigutrepil, kus Tšehhovi kirsiaeda nagu muudki ootab lageraie, rüübatakse Iosselianil tee asemel veini.Et tuju tõsta, et siiski lõbusam oleks? Kuigi midagi lõbusat siin ju pole. Või siiski? Iosseliani ei lase ühel või teisel üksikul lool liigselt n-ö suures plaanis domineerida, väldib omapoolseid rõhuasetusi, tegelaskonna rohkete askeldamiste, põimumiste-lahknemiste kooslusse, kus tervikpildi absurdiseguses mustris ei pääse naljakamatestki hetkedest. „Lähivaates nähtuna on elu tragöödia, kaugvaates komöödia,“ teab Chaplin.

Aja kiretu surve vastu seavad Iosseliani humoorikad filmid naeru. Naer, see nõrkade lohutus ja hingekosutus, on vabadus, mida keegi meilt võõrandada ei saa.

1 „Adieu, plancher des vaches!“, Otar Iosseliani, 1999.

2 „Giorgobistve“, Otar Iosseliani, 1966.

3 „Černý Petr“, Miloš Forman, 1964.

4 „Iko shashvi mgalobeli“, Otar Iosseliani, 1970.

5 „Jardins en automne“, Otar Iosseliani, 2006.

6 „Dillinger è morto“, Marco Ferreri, 1969.

7 „Lundi matin“, Otar Iosseliani, 2002.

8 „La Chasse aux papillons“, Otar Iosseliani, 1992.

9 „Les favoris de la lune“, Otar Iosseliani, 1984.