Päikeseranniku promillikombo

Jukka-Pekka Valkeapää: „Ka mina olen kogenud alkoholi kogu tema ilus, nüüdseks olen olnud joomata üle kümne aasta. Aga alkohol on mulle olnud lähedane toode.“

ANNIKA A. KOPPEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Soome filmirežissöör Jukka-Pekka Valkeapää sai järjekordse filmi idee siis, kui sõber saatis talle Fuengirolast pildi, kus umbes kuuekümnene naine istub hommikul tänavakohvikus, tepitud mantel seljas ja pooltühi õlleklaas ees. Miski selle naise pilgus jäi Valkeapääd nii kummitama, et ta asus filmistsenaariumi kirjutama. Sellest sai Soome-Eesti ühistööna valminud film „Suur noos“1, mis linastus tänavu Pimedate Ööde filmifestivali põhivõistlusprogrammis ja jõuab kohe ka siinsesse kinolevisse.

 

Kuidas te oma filmide ideed leiate ja valite?

Eks see sõltub juhusest, kust idee hargnema hakkab. Kunagi ei tea, kas see on mõni teema või pilt, mis kujutlusse kinni jääb. Kirjutades käsitlen ikkagi ennekõike omaenda elu. Esile kerkivad teemad, mis on endale tähtsad, elus ette tulnud ja püsivad meeles.

Teie eelmise filmi „Koerad ei kanna pükse“2 teemaks on sadomasohhism. Nüüd siis alkoholism. Need on ebameeldivad teemad. Kas ka osana teie elust?

See on osa inimlikkusest, inimesest. Sadomasohhism. Alkoholism. Kui neid kaht võrdleme, siis me ei tea, kes on sadomasohhist. Võib-olla istume temaga ühe laua taga. See on täiesti salajane ühiskonna tabuteema, millest ei räägita. Joodikuid näeme küll iga päev, ehkki mõnes võib ka joodiku nägemine esile kutsuda tugevaid tundeid.

Inimese eksistentsiga kaasneb palju kurbust. Näiteks armastuse puudus. See on nagu painaja, sest ega padujoodikut ei saa armastada. Teine asi on tähenduslikkus, eksistentsiaalsed põhiküsimused. Lähtume sellest, et elu iseenesest ei ole tähendusrikas, igaüks loob sellele ise tähenduse. Kas joodik võib olla tõestuseks, et elu on täiesti mõttetu? Ja siis vabadus. See on ideaal. Kas alkohol annab täieliku vabaduse? Vabadus iseenesest on ka painaja, selline ebameeldiv ebakindlus.

Soomes on muidugi alkoholism väga levinud, üleüldine nähtus. Mu isa ütles, et pärast sõda oli igas peres alkoholiprobleem. Leian, et tal oli õigus.

Soomlased ja alkohol on nagu sukk ja saabas, selline on klišee. Filmis küsib taksojuht jommis tegelastelt, kas Hispaanias on alkohol odavam kui Soomes.

Soome turismi juurde käib jah odav alkohol. See on nii soome asi, et ikka võetakse napsi ja kõige parem pidu on vappu (ee maipüha). Siis on kõigil lubatud ennast umbe tõmmata. Kaduda mõttetuse sohu ja täielikku vabadusse. (Naerab.)

Kas kirjutasite filmi loo ise?

Alguses arendasime lugu koos Kari Hotakaineniga, kes on üks tunnustatumaid soome kirjanikke. Algses versioonis oli naine, kes peab armukesega koos baari, samal ajal kui tema mees on vangis. Abielumehe advokaat tuleb siis neid kahte sinna piinama. Aga väga kaugele me ei jõudnud.

Umbes pool aastat hiljem tekkis idee, et seal peaks olema veel teine naine, et ka abielumehel on uus armuke. Aga selle aja peale oli Hotakainenil juba uus romaan käsil ja ma jätkasin tööd üksinda.

Jukka-Pekka Valkeapää: „Soome filme vaatan vähe, rohkem maailma filmiklassikat. Need filmid avavad akna maailma, mis mind väga huvitab. Uued filmid enam justkui ei huvita.“

Erakogu

See uus naine – transnaine, Ninja – kes ta õieti on? Pääru Oja loob tast õõvastava kuju, kes räägib jubeda häälega…

Ta on psühhopaat, sadistlik kurjategija, kes vastavalt olukorrale vahetab rolli. Üks tema rolle ongi see, et ta esitleb end transinimesena, kes soovib vahetada sugu. Tema eriline hääl toob esile tema teistsuguse olemuse – see ei kuulu sellele inimesele, on võõras ja imelik. Pääru otsis sellele häälele tükk aega õiget kõrgust ja tooni, et ta suudaks sellega ka näidelda. See oli suur töö.

Ka teised karakterid on antud paksu värviga, et mitte öelda karikatuurselt. Miks nad just sellised on?

Tegelase stiil sünnib näitleja, kostüümikunstniku ja grimeerija koostöös. Nad mõtlevad, mis tegelast iseloomustaks – olgu siis näiteks see odav kroonikujuline soengulisa naisel, kes on endine miss. Või siis Mikko (Ilkka Heiskanen) – noh, Soomes oli rõivapoodide kett Vaate­huone ja neil oli 1990ndail bränd Ragazzi. See kuub, mis Mikkol seljas on, tõi näitleja Heiskanenile kohe meelde ragazzi-mehed. See oli soomlase ettekujutus Mandri-Euroopa mehe stiilist. Niisiis on filmis palju sellist soomelikku, mis ei avane kõigile soomlastelegi, vaid üksnes teatud sugupõlvele. Ja muidugi mitte välismaalastele.

 

Filmis on tunnetatavalt palju mustust, rämpsu, räppa ja higi. Ikka tõetruuduse huvides?

Jah, sellega tehti palju tööd – võtsin lähtepunktiks Sergio Leone „Hea, paha ja inetu“3, kus tegelased läigivad ja leemendavad higist.

 

Tegevus peaks toimuma Fuengirolas, aga kus on film tegelikult üles võetud?

Tenerifel, sest maksusüsteem on seal parem. Hispaania firma, kes meile võttekohti otsis, leidis Tenerifel paigad, kus majad ja loodus meenutavad kõige rohkem Fuengirolat.

 

Kas tegevuskoht võiks olla ka ükskõik kus mujal?

Filmi alguses on tekst „Costa del Sol, España“. Fuengirola on siiski tähtis traditsioonidega koht, kuhu juba 1960natel valgus hulgaliselt soomlasi. Fuengirola on soomlaste soojamaareiside kuum süda. Mind huvitab see sinna moodustunud mull – selline soome saareke baaride ja restoranidega, mis kannavad soomekeelseid nimesid, kuhu viiakse soome artiste esinema ja kus pakutakse soome toitu. Hispaanias on niisiis loodud soome elamus soome turistidele. Seal ilmub isegi soomekeelne ajaleht.

 

Filmis juuakse pea lakkamatult. See pole ometi mõeldud alkoholi reklaamiks?

Ei ole. Alkohol teeb siin mõttevälgatused võimalikuks, võtab piirid maha, võimaldab punuda uskumatuid kuriteoplaane. Näiteks Mikko raha röövimise plaan. Kaine peaga tal kindlasti sellist mõtet ei oleks tulnud. Ja see on minu meelest võimas filmimaterjal.

Olen ka ise kogenud alkoholi kogu tema ilus, nüüdseks olen olnud joomata üle kümne aasta. Alkohol on mulle olnud lähedane toode, mul on oma kogemused ja lähikonnast näiteid, nii et ma tean, milleks see aine võimeline on. Selles osas olen asjatundja. Ja tahtsin välja tuua ka alkoholi positiivse poole, et see ergutab loovust. (Naerab.)

Film, mis alguses tõotab lustakat joomakomöödiat, vahetab kusagil keskel tooni. Miks?

See on nagu alkoholism, et alguses jääd purju, on lõbus ja siis tuleb pohmelus. (Naerab.) Mind lihtsalt huvitavad sellised filmid, kus meeleolu vaheldub. Nagu Jonathan Demme’i „Midagi metsikut“4, kus esialgu muretuna näivas kulgemises hakkab midagi juhtuma. Või siis Murnau „Päikesetõus“5, kus stiil vahetub peaaegu et minuti sees. See on filmilik kogemus, missugune on elu, tunded ja toonid vahelduvadki äkitselt.

Kuidas valisite näitlejad ja kuidas võtted kulgesid?

Outi Mäenpää, Ilkka Heiskanen – nende tööd olen pikka aega jälginud, nad on tuntud näitlejad. Nemad olid mu esimene valik, teised ka. See oli üks lihtsamaid otsuseid, enne võtteid olime juba rääkinud, rollid valmisid aruteludes, samuti kostüümi- ja grimmitestides. Nii et kui võtted algasid, oli kõik juba selge. 30 võttepäeva, graafik oli tihe, seal polnud enam aega aruteludeks.

 

Kuidas sujus koostöö Eesti poolega?

Eestist olid tootmise poolelt grimmikunstnik Kaire Hendrikson ja operaator Meelis Veeremets. FrostFX tegi järelefektid. Kõik olid väga professionaalsed. Kaire Hendrikson on ilmselt üks põhjamaade parimaid grimmikunstnikke. Operaator Meelis Veeremets on oma ala tipp. See film on veidi erandlik, valgus on siin hästi lihtne ja kohati juba nii kaugel, et pilt kaob tumedusse. Operaatorilt nõuab üksjagu vaprust minna sellisele alale, kus ta võib kolleegidele halvasti silma jääda. Meelisega olid meil sarnased esteetilised arusaamad, et niimoodi on hea, huvitav ja selle filmi olemuslik maailm ongi vigane ja ebatäiuslik.

Filmi vaadates tuleb meelde Aki Kaurismäki, kelle filmid on küll sootuks teistsugused, aga üdi siiski tuttvalik. Kas ja kuidas on tema tööd teid mõjutanud?

Ei olegi. Nautisin Kaurismäki filme puberteedieas. „Varjud paradiisis“, „Tuletikuvabriku tüdruk“, „Ariel“6 – need on väga mõjusad filmid. Stiili on pikalt viimistletud, aga seda tundlikkust, mis liitub tema maailmanägemise ja esteetilise vaatega, ma filmitegijana ei jaga. Vaatajana küll naudin, et keegi nii ilusti teeb.

Mis filme te nüüd vaatate, keda soomlastest hindate?

Soome filme vaatan vähe, rohkem maailma filmiklassikat. Need filmid avavad akna maailma, mis mind väga huvitab. Hitchcock, Bondi filmid, vanad komöödiad. Uued filmid enam justkui ei huvita.

Mõneti on see tagasiminek vana ja põhilise juurde. Otsitakse turvatunnet. Koroonaviirus on õnneks taandumas, aga Venemaa sõda Ukraina vastu hoiab meid pinges iga päev… Maailmas leidub nii palju ärevust tekitavat, et võib enese surnuks peljata, kui kõike kartma hakata.

 

Kuidas soovitate „Suurt noosi“ eesti vaatajale?

Minge vaatama! Kuigi alkoholismist, film siiski ei haise, see on selline lõhnatu võimalus soomlusega lähemalt tutvuda. (Naerab.) Ja kogeda filmi, mis kindlasti raputab ja üllatab. Teist sellist maailmas ei ole.

1 „Hetki lyö“, J.-P. Valkeapää, 2022.

2 „Koirat eivät käytä housuja“, J.-P. Valkeapää, 2019.

3 „Il buono, il brutto, il cattivo“, Sergio Leone, 1966.

4 „Something Wild“, Jonathan Demme, 1986.

5 „Sunrise: A Song of Two Humans“, F. W. Murnau, 1927.

6 „Varjoja paratiisissa“, Aki Kaurismäki, 1986; „Tulitikkutehtaan tyttö“, Aki Kaurismäki, 1990; „Ariel“, Aki Kaurismäki, 1988.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht