Palju õnne!

Tõnu Virve

Loomingulised liidud olid vene ajal ikka ka selleks, et pakkuda kunstiinimestele ustava töö eest präänikuid – kortereid ja autoostulube. Piitsa, kui vaja, anti igareedeses loominguliste liitude häälekandjas Sirp ja Vasar. Noorsooteatri peakunstnikuna olin justkui pooleldi nomenklatuurne isik ja oleksin neid eeliseid saanud kasutada ka ilma liitudeta. Piitsa anti, kui vaja, kunstinõukogu koosolekutel. Seadsin endale kohe algul põhimõtteks mitte kusagil kasutada neid riigitruuduse eeliseid, et säilitada vabamehe olek. Ei ole kuulunud kunagi ühegi liidu juhatusse ega ka mingisse komisjoni, mis  toetust jagab. Olen tähele pannud, et kõik hetkeolude nässid on haihtunud ajaloo tolmu. Teiste kunstiliikide loomingulised liidud olid loodud juba Eesti Wabariigi ajal. Filmikunstiga oli teisiti. Eesti professionaalne filmikunst on ehitatud Nõukogude Venemaa kino vundamendile. Meeldib see meile või mitte, kinoliit on sündinud ENSVs ja erilise ajalooga. Kinoliiduga seostub mul väga isiklik ja õrn mälestus. Kolmkümmend aastat tagasi oli minulgi auto omamise kihk. Läksin autokooli. Oli see vast üks saatuslik kursus. Kestis vaheaegadega üle kahe aasta. Selle aja jooksul korraldati kümneid rajusid tutvumisõhtuid. Tulemuseks üle paarikümne lapse ja pool tosinat perekonda. Mina nende hulgas. Esimesele tantsuõhtule tõin oma noore armastatu just kinoliidu peole. Siiani meenutame ammumöödunud sündmust, nostalgiline särin südames. Auto jäigi soetamata. Küll aga on meil kaks poissi ja kaks tüdrukut.

                                     
Tiit Jürnalt telliti terviklik firmakujunduse pakett, millest praeguseni on säilinud Eesti Kinoliidu logo ja visuaalse kujundina rahvuslik lind suitsupääsuke. Paketti kuulus ka teatmiku kaanekujundus. Paketikujunduse võinuks siiani terviklikult muutmata jätta, ka Tiidu kujundatud kinoliidu teatmiku kaane ja maketi. On ju tegemist praeguseni juhtiva kujunduskunstnikuga. Firmapaketi tervikkujundus on kultuuriloo elujõu ja järjepidevuse säilimisel oluline. Suitsupääsuke on ametliku rahvuslinnuna sama vana kui kinoliit. Jürna plakatid „Luukas” ja „Evald Okas” kuuluvad eesti filmiplakatite paremikku.

Esialgu tundsin kinoliidu liikmetest Jüri Sillartit ja Kaljo Kiiska. Kiisk oli aastaid kinoliidu esimees. Filmiinimesi hakkasingi lähemalt tundma ja nendega loominguliselt suhtlema seoses oma esimese mängufilmi „Surma hinda küsi surnutelt” tegemisega. Pean siiani seda üheks paremaks eesti mängufilmiks, Mati Undi rahvusvaheliselt hinnatud stsenaariumi pärast. Eesti filmide esirinda hindan „Elu tsitadellis” Hugo Lauri seni ületamatu teadlase rolli ja „Mis juhtus Andres Lapeteusega” Ants Eskola mitmekihilise kommunisti rolli loomise.

Viru tänaval, kus praegu on karusnahkade kauplus ja selle kohal suured reklaampinnad, asus väike hubane kino Pioneer. Selle saali kohal, pööningukorruse akendeta kitsastes ruumilabürintides, asus Eesti Kinoliidu kontor. Seal sai Jüri ja Kaljoga mõned korralikud peod korraldatud. Sel ajal tahtsin hirmsasti astuda kunstnike liitu. Vormistasin tuhatkonnast televisioonisaadete kujundusest igasuguseid albumeid. Siis Jüri ja Kaljo ütlesidki, et „Ah, mis sa seal mässad, tule parem meie liitu! Näed, siin kinomeeste urus palju hubasem”.

Kuulusin Eesti Teatriliitu. Praegust Kinomaja hakati korda tegema koos kinoliidu ja teatriliiduga. Aga nagu ikka juhtub, mindi purelema – ei mahutud ühte majja ära. Teatriliit sai endale renoveerimiseks laokil kõrvalmaja.

Kui modernse sisekujundusega maja valmis sai, hakkasid seal toimuma kõiksugused üritused, ka uute liikmete vastuvõtmine. Astusin liikmeks koos praeguseni hea sõbra Sven Grünbergiga. Tegime siis koos „Hukkunud Alpinisti hotelli”, mis oli ta esimene mängufilm. Sven oli vist kõige noorem helilooja Nõukogude Liidus, kellel oli võimalus iseseisvalt luua mängufilmi helimuusika terviklik teos. Rein Karemäe on üks neid kinoliidu fanaatikuid, kes ohverdas oma teleajakirjaniku karjääri Kinomaja ülesehitamisele.

Kinoliit ja Kinomaja ühendasid filmiinimesi. Peeti palju perepidusid koos abikaasade ja lastega. Võeti vastu uut aastat, tähistati riiklikke sündmusi. Oma südamlikkuse poolest saab neid üritusi võrrelda intiimsete Eesti Reklaamfilmi (praegu restoran Troika) või Noorsooteatri (praegu Linnateater) pidudega.

Enn Rekkor oli klassikalise kõrgharidusega filmiteadlane, hariduse omandanud Moskvas. Mina olin Eesti Riikliku Kunstiinstituudi kasvandik, väetatud kohaliku õblukese kultuurikihiga. Tõsi, täienduskoolitust saanud Moskvas Suures teatris, Juri Ljubimovi teatris Tagankal ja Leningradi Kirovi teatris. Filmi alal iseõppija. Aga peagi tundsin ennast juba koduselt Lenfilmi rekvisiitide ja kostüümide hiidladudes ning Mosfilmi filmilinnakus. Seal käis oma sisemine liinibuss! Filmipaviljonide dekoratsioonides võis ringi jalutada nagu tõelises ajaloolises linnajaos. Need kogemused inspireerisid mind looma suuri paviljonehitusi mängufilmidele. Nautisin enda ehitatud maailmu. Nii mõnus oli nendesse põgeneda – elada omas maailmas.

Olen oma täisealises elus palgaline töötaja olnud viis aastat Noorsooteatris Tallinnfilmiga seotud lepingutega. Stuudio sisemist struktuuri ega ka inimesi eriti ei tundnud, küll aga tean omast kogemusest, et filmistsenaariumi käikulaskmine oli ja on siiani filmitegemise kõige keerulisem osa. Mihkel Mutt on omal ajal öelnud, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui mõni vabamehest eesti kirjaniku stsenaarium läbib Tallinnfilmi kinnise ringkaitse. Filmiplatsil ei käidud kunagi. Filmimist ei kontrollitud. Tegelikult tee filmi nii nagu tahad.

Kõige ohtlikum oli võtetel filmigrupi abijõudude ešelon. Tuli välja, et neid pidi kõige rohkem kartma. Sinna olid peidetud koputajad. Kui tegime Virumaal poliitilist mängufilmi „Metskannikesed”,  jõudsid Tallinna peamajja signaalid. Kiisa ja minu peale kaevati.

Siinkohal pean vajalikuks selgitada tolleaegset tausta Eesti NSVs, sest uus põlvkond ei tea sellest kuigi palju. Rahva ja kultuuriloojate hinges valitses juba täiesti lootusetuse tunne. Oli venestamise kõrgaeg. Eestlased olid jäämas vähemusrahva ossa. Kaheksakümnendatel oli esimese klassi õpilastest 60% mitte-eestlased. Üheksakümnendate lõpuks oli ette nähtud üleminek ainult vene keelele. Keegi enam ei uskunud omariikluse taastamise võimalusse. Riigis levis alkoholism igal tasandil. Viinapudel sai isegi nagu maksevahendiks. Samas peab poliitiline film metsavendadest läbima karmi tsensuuri. Lisaks puhtinimlik probleem: sõltus ju Tallinnfilmi tuhandeliikmelise kollektiivi sissetulek mängufilmide tootmise käekäigust. Kuidas siis loojana jääda enda, eesti  rahva ja kannatusrikka lähiajaloo ees ausaks?

Nõukogude aja kunsti eripära on alltekstiga ja ridade vahele kirjutatud looming. Seda oli raske mõista lääne inimestel ja on ka praegusel uuel sugupõlvel, kes kasvanud vabas Eestis. Sümbolid omandasid erilise tähenduse. Rahvas oskas neid näha ja lugeda. Püstitasime eesmärgi väljendada filmiga valitsevat lootusetuse tunnet, viidata ohule, et unustus võtab meilt juured. Filmi stsenaariumis kontrolliti iga lauset ja sõna. Dialoogide tekst esitati lavastusprojektis versaalis. Tsensor tõmbas valed laused ja sõnad maha. Lavastusprojekt oli filmi loominguline, majanduslik ja juriidiline alusdokument.

Leedukate kirjutatud kirjanduslikus stsenaariumis ja Moskvas kinnitatud alusdokumendis oli sisse jäetud lause „Surnud eestlane on parim eestlane”. See oli läbinud tsensuuri. Võtsime lause filmi juhtloosungiks. Tegin Kaljule ja Jürile ettepaneku viia püstitatud eesmärk ellu visuaalse külje kaudu. Filmi koloriit oli tsensuurivaba. Et luua filmipildis füüsiliselt tajutav lootusetuse aisting inimestes ja looduses, pakkusin välja, et kõik võiks üle valada põlevkivituhaga. Salaja filmitud proovitulemus oli vapustav. Kiisk ütles, et ka Rekkor olla olnud filmipildist ja selle filosoofiast vaimustatud. Objektide tuhaga katmiseks kulus kümneid tonne tuhka päevas, mida vedasid kohale spetsiaalsed tsisternautod. Vahetult enne filmimist raputati tuhaga üle ka kostüümid ja näitlejad. Muidugi tekitas see meeletu tuhapritsimine võtteplatsidel tehnilise personali ja filmimise käigus näitlejate seas koomilisi situatsioone. Tehti siivutuid nalju, mis omandasid tihti poliitilise värvingu.

Mul on meeles hommik. Esimene kohtumine Rekkoriga. Ta oli äsja saanud Tallinnfilmi juhiks. Rekkor saabus Virumaale ootamatult. Võttegrupp oli juba objektile sõitnud. Koristajad tegid hotellis rutiinset hommikukoristust. Uste taha olid tubadest välja tõstetud tühjad veini- ja õllepudelid. Virnad katsid peaaegu täielikult koridori põranda. Elasime Kaljoga ühes toas, koridori lõpus. Vaatasime Rekkori saabumist. Ta oli elegantses liivakarva hästi istuvas ülikonnas. Helesinine särk ja tumesinine lips. Vaatas läbitungiva pilguga juba kaugusest otse meie suunas. Kuidas ta kiirkõnniga tulles, pilkugi põrandale heitmata, ühegi pudeli otsa ei komista, imestasin endamisi. Rekkor lähenes nagu tõeline sõnumitooja. Lükkas meid sõnatult tuppa, avas kaardid, kes on nuhid. Ja lahkus sama kiiresti. Pudelitest ei sõnakestki. Ka tuhast mitte. Kogu vastutus jäi Kaljo Kiisa peale: oli ju režissöör Kiisk lisaks kinoliidu esimehele ka EKP  Keskkomitee liige.

Eesti Kinoliit kuulus üleliidulisse kinoliitu. Nii sain võrdsena osaleda maailmatasemel korraldatud üleliidulistel üritustel Moskva Kinomajas. Seal andsid kuulsad filmirežissöörid ja -näitlejad eeskuju, kuidas käituda loomingut ideoloogiliselt ja finantsiliselt määravate kultuuriametnikega, kuidas hoida kõrgel loominguliste isiksuste au ja väärikust. Tihti kasutasid filmiloojad suurkogudel venelaste temperamendile omaselt mahlakat keelt. Sealt on mullegi midagi külge jäänud. Ei ole siiani aru saanud, kas see on eluteel tulnud  kasuks või kahjuks.

Moskva lähistel asus suur üleliidulise kinoliidu loominguline keskus. Viibisin seal palju kordi. Sai isiklikult õhtuti restoranilaua vestluses suhelda vene kino suurkujudega. Isegi selliste fossiilidega, kes töötanud Sergei Eisensteiniga. Vanemuise stuudios koolitust saanuna meeldis mulle vahel esineda. Olime Toomas Hõrakuga just saabunud. Sisenesid pikal punasel vaibal kinoinimesed lõunaosariigist. Läksin grupile avasüli vastu. Embasime, kallistasime grupijuhiga kirglikult nagu vanad sõbrad. „Kas sa tundsid neid?” küsis Toomas mulle kahtlevalt otsa vaadates. – „Ei.” Loomulikult ei tundnud ma seal kedagi.

Olime Freyja Filmi produtsendi Anne Allaga Moskvas koostöö asju ajamas mängufilmiga „Desintegraator”, Oskar Kurganovi ja Mati Undi looga Johannes Hindist. Hüppasime ka Kinomajast läbi, kaardiga sai tagauksest sisse. Oli Boriss Jeltsini presidendivalimiste kihutuskoosoleku ootus. Majas valitses hillitsetud vaikus. Fuajees oli valmis pandud kuhi kriitpaberil trükitud Jeltsini valimiskampaania reklaambrošüüre. Maailmatasemelised. Võtame kaasa, esimestele jagub, ütlesin Annele. Nii oligi. Need on Eestis vist ainsad, igatahes nüüd haruldused.

Iga sugupõlv otsib oma tunnustähte. Põlvkonnavahetus toob alati kaasa kirgi. Iga uue tulemisega eraldatakse terad  sõkaldest. Ka minu kallal on hammast teritatud: kolm korda kinoliidust välja visatud ning taas vastu võetud. Tundub, et mul on olnud palju õnne. Tõstan toosti: „Palju õnne, Eesti Kinoliit!”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht