Parem varblane peos kui kanaarilind puuris

Lühifilmi „Varblane, mitte kanaarilind“ loomiseks ei ole kasutatud kaamerat, vaid 1960ndate eesti filmidest pärit tsitaate, mis annavad kokku originaaltöö.

OLEV REMSU

Eksperimentaalne lühimängufilm „Varblane, mitte kanaarilind“ (Tandem Film, Eesti 2023, 22 min), režissöörid-stsenaristid Johannes Lõhmus ja Sten Haljak, helilooja Jakob Juhkam, monteerijad Sten Haljak ja Jette Keedus, produtsendid Maie Rosmann ja Johannes Lõhmus. Arkaader.

Mina tervitan iga meie filmikunstiteost, kui see hakkab pisutki vastu kinnistunud kaanonitele ja otserealismile – elagu eksperimendid! Need on värske veri, ilma milleta kiratseme enesekordamises.

Johannes Lõhmuse ja Sten Haljaku 23minutist lühifilmi „Varblane, mitte kanaarilind“ vaadates meenus mulle kõigepealt 1959. aastal Torontos ilmunud Harri Asi luulekogu „Heiastused“. „Varblane, mitte kanaarilind“ koosneb samasugustest muljepiltidest, ainult mitte verbaalses, vaid audiovisuaalses vormis. Teose loomiseks pole kasutatud kaamerat, vaid 1960ndate eesti filmidest pärit tsitaate, mille summa annab kokku originaaltöö. Igas tsitaadiski on pisut tsiteerijat ennast, sest on ju oluline, millisesse konteksti on see paigutatud. Pealegi, tsitaat ehk ei ole üldse päris täpne, vaid veidi muudetud, seega refereering, nagu antud juhul ette tuleb.

Filmiõppejõuna näitasin tudengeile fotot ja palusin iseloomustada pildil kujutatud inimest. Ühele rühmale ütlesin, et see on seksuaalkurjategija Krüger, teisele rühmale, et Hollandi näitleja X (ei mäleta nime). Esimesel juhul kuulsin äärmiselt negatiivset hinnangut nii välimuse kui ka rõivastuse kohta, teisel puhul üldiselt kiitust. Mina andsin ühele ja samale fotole erineva sisu ja hinnangu selle pealkirja muutes, siinsed autorid on aga tsitaatide sisu muutnud neid töödeldes, täksides (kiirelt korrates), üksteisele vastandades ja teistmoodi kõrvuti asetades.

Teiseks meenus mulle Sergei Eisen­stein, kes kuulutas, et kinematograafia on eeskätt montaažikunst. Just montaažiga antakse ülesvõetud pildireale tähendus, visuaal ja heli, seega luuakse kunst.

„Varblane, mitte kanaarilind“ kvalifitseerubki montaažfilmiks, tööks, mis on tehtud ilma kaamerata, ainult monteerides, varem võetud juppe kokku lõigates ja liimides. Nüüd tehakse seda tööd loomulikult arvuti abil. Montaažfilmidest kõige kuulsam on ehk Mihhail Rommi „Tavaline fašism“* (1965, seal on ka originaalvõtteid), kus pööratakse kaadritaguse tekstiga natsikroonikate sisu absoluutselt ümber, need muudetakse antifašistlikeks (sealt ma oma kirjeldatud fotonipi võtsingi).

Lõhmus ja Haljak on oma montaaž­töös kasutanud 42 meie filmi. Siin on raudselt meie filmikunsti raiutud Leida Laiuse, Kaljo Kiisa, Jüri Müüri, Grigori Kromanovi ja Andres Söödi töid, ent ka unustatud ja miskipärast tähelepanu keskmest välja jäänud Virve Aruoja, Veljo Käsperi, Harry Rehe, Valdur Himbeki, Artur Rinne filme, Igor Jeltsovi, Vladimir Parveli jt filme. See on hea, sellega väärtustatakse meie filmiajalugu. Ning see on paraku niisugune, nagu see on, teist ajalugu pole meil võtta, ehk küll vahest sooviksime. „Varblane, mitte kanaarilind“ võiks sobida filmihariduse levitamiseks, näiteks viktoriiniks: vastajaile saab anda mõistatada, millisest filmist on katkend pärit ning kes on ekraanil nähtud osatäitjad.

Montaažiga on selline lugu, et see peab kokku monteeruma. Kõige kavalamalt tegi Jean-Luc Godard, kes pani kahe mitte monteeruva kaadri vahele tekstikaadri „ei monteeru“, ning kohe monteerus rida tervikuks. Siin on kasutatud juhtmotiivi niitjatega, lisaks monteerimis-eesmärgile jaotab see katkend filmi osadeks, peatükeldab selle lootu loo teemagruppideks.

Kõige olulisem on tervik. Kui seda pole, on tegemist läbikukkumisega.

Kas põhjuse-tagajärje loogikal põhinev lugu joonistub välja? Ei, nagu juba öeldud. Ja kellele seda tarvis oleks? Lugu on Hellase-Hollywoodi peale­surutud mall, mis ei peaks olema ülejäänud maailmale 100% kohustuslik. Meie kultuur lonkaks, kui süžeelise kunsti kõrval poleks süžeetut. Mis sest, et esimesed publikule kangesti meeldivad ning teisi rahva maitse kuriositeediks peab ning neile projektidele on vaevaline finantseerijat leida.

„Varblase“ terviku loob meeleolu, seda juba preambulas, kus näeme veesuusatamist ja pea ees vettehüppamist kaljude vahel. Esimene on ka sisse­juhatus ajastusse: oli ju veesuusatamine Nõukogude ajal väga popp. Teine osa viib assotsiatsioonid tundmatus kohas vettehüppamisele ja märgib julgustükki. Seda ju film ongi. Teha praegu Nõukogude ajast mittepoliitiline töö on paras vägitegu. Usun, et nii mõnigi noorem inimene imestab filmi nähes, kas siis tõesti sai ka toona nalja? Viljeldi meelelahutust? Pealegi filmides, mida Lenin, Stalin ja Brežnev pidasid kõige tähtsamaks propagandaruuporiks. „Varblases“ näidatakse toda kurba ajastut lõbusast küljest.

Ideoloogiliselt paistab domineerivat feminism, seda eelkõige tänu Laiuse filmide katkenditele. Dramaturgia nõuab kontrasti ning ehk on feminismi kõige ägedam vastane sõda. Ka seda näeme, kas või Laiuse VGIKi kursusekaaslase Jüri Müüri töödes.

Juba pealkiri on metafoorne ja võib-olla hinnanguline. Varblane on meile igiomane, vaba värvitu keksija, kanaarilind aga võõras dekoratiivne olend, kes elab puuris ja kellega uhkeldatakse.

Milline film läheb rahvale peale? Kahjuks üldjuhul selline, mille vaatamisel tundub, et ollakse seda juba näinud. „Varblasega“ on siin asi kahetine: tervikut näeb suurem osa publikust esimest korda, aga katkendid võivad tuttavad ette tulla.

Hea, kui keegi vähemalt püüabki teha midagi, mis ei jäljenda üks ühele elu, tahab teha midagi, mis pole otse realistlik. Haritum ja eksperimendi­altim vaataja tervitab uuemaid vormivõtteid, ent produtsendid arvestavad enamasti keskmise vaataja maitsega. Tähendab, sellise kavatsusega finantseerijatega kaubale saada pole lihtne.

Olgu nimetatud filmidki, millest see kollaaž koosneb: „Autostopp“ (Eesti Telefilm, 1965, režissöör Astrid Lepa), „Ühe suve akvarellid“ (ET, 1966, Virve Aruoja), „Mäeküla piimamees“ (Tallinnfilm, 1966, Leida Laius), „Vihmas ja päikeses“ (Tallinna Kinostuudio, 1960, Herbert Rappaport), „Võlg“ (ET, 1966, Valdur Himbek), „Kirjad Sõgedate külast“ (TF, 1966, Jüri Müür), „Me olime 18-aastased“ (TF, 1966, Kaljo Kiisk), „Kivid ja leib“ (TF, 1965, Semjon Školnikov), „Helisev päev“ (ET, 1960, Artur Rinne), „Lootuslillest, tähnikhirvest ja jaapani merekarbist“ (TF, 1963, Vladimir Maak), „Ühe küla mehed“ (TK, 1961, Jüri Müür), „Õhtust hommikuni“ (TF, 1962, Leida Laius), „Gladiaator“ (TF, 1969, Veljo Käsper), „Pimedad aknad“ (ET, 1968, Tõnis Kask), „Eduard Vilde“ (TK, 1961, Vladimir Parvel), „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (TF, 1964, Grigori Kromanov ja Jüri Müür), „Jäljed“ (TF, 1963, Kaljo Kiisk), „Ühe katuse all“ (TK, 1962, Igor Jeltsov), „Tädi Rose“ (ET, 1968, Virve Aruoja ja Hillar Peep), „Libahunt“ (TF, 1968, Leida Laius), „Tütarlaps mustas“ (TF, 1966, Veljo Käsper), „Hullumeelsus“ (TF, 1966, Kaljo Kiisk), „Kolm kevadet“ (TK, 1962, Reet Kasesalu), „Keskpäevane praam“ (TF, 1967, Kaljo Kiisk), „Killuke kodumaad“ (TF, 1963, Vitali Gorbunov), „Jäätramm“ (TF, 1964, Semjon Školnikov), „Sõnadeta lugu“ (ET, 1964, Karl Tamberg ja Mati Põldre), „Katused ja korstnad“ (ET, 1968, Ülo Vilimaa), „Jääminek“ (TF, 1962, Kaljo Kiisk), „Meestele“ (ET, 1967, Virve Koppel ja Mati Põldre), „Pööripäev“ (ET, 1964, Virve Koppel), „Kivine hällilaul“ (TF, 1964, Valeria Anderson), „Tallinna saladused“ (TF, 1967, Ülo Tambek), „Pikk tänav“ (TF, 1966, Hans Roosipuu), „Viimne reliikvia“ (TF, 1969, Grigori Kromanov), „Perekond Männard“ (TK, 1960, Aleksandr Madrõkin), „Näitleja Joller“ (ET, 1960, Virve Aruoja), „Mõistus, tahe, töö ja Lauter“ (ET, 1963, Virve Aruoja), „Eduard Viiralt“ (TF, 1968, Ülo Tambek), „Nikolai Kormašov“ (TF, 1969, Valeria Anderson), „Mäed kui valged elevandid“ (VGIK, 1963, Leida Laius), „Must habe tahab teada“ (ET, 1967, Gri­gori Kromanov).

* „Обыкновенный фашизм“, Mihhail Romm, 1965.