Pea avanemise kõrvalmõjud
Režissöör on kujutanud moodsa aja karjerismi ja trügimiskultust kui nakkuslikku vaimuhaigust ja narkomaania vormi, mis võib haarata iga inimest. Mängufilm „Kõrvalnähud” („Limitless”, USA 2011, 98 min), režissöör ja stsenarist Neil Burger Alan Glynni romaani „Tumedad väljad” põhjal. Osades Bradley Cooper, Robert De Niro, Abbie Cornish, Anna Friel jt. Linastub Solarises ja CC Plazas. Eddie Morra on läbipõlenud kirjanik ja literaat. Tema kirjutised ei edene kuidagi, tähtajad ja korteriarved kuhjuvad, päevad mööduvad tühja pilguga seina silmitsedes. Tema välimus on hoolitsemata, tema korter meenutab seapesa. Ta on luuser ja tüdruksõber jätab ta maha. Restoranis sel teemal vesteldes ei tee tüdruksõber oma lahkumise põhjusest mingit saladust. Ei, Eddie on tore ja ega temaga lausa katk, ikaldus ja nälg ka kaasas käi, aga ta lihtsalt pole edukas. Ja mis kõige hirmsam, peategelane aktsepteerib sellist põhjendust kui iseenesestmõistetavat tõuget teise inimese mahajätmiseks.
Pärast sedavõrd meeliülendavat episoodi satub Eddie kokku oma koolivennaga, endise narkodiileriga, kes pakub talle proovida uut eksperimentaalset ainet, no muidugi legaalset ja puha. Aine mõjul kasvab Eddie’ kontsentratsioonivõime hüppeliselt, ta on võimeline sajaprotsendiliselt kasutama oma mälu (tavaliselt suudab inimene oma mälust kasutada ainult väga väikest osa) ja ka töötlema seal sisalduvat teavet kiiresti, operatiivselt ning asjakohaselt. Inimmõistus tõuseb esile ja nõutakse välja informatsiooni talletamise ja töötlemise tarvis sarnaselt mõtlemise masinaga – arvutiga. Avaneb võimalus ära kasutada, ekspluateerida oma aju kümneid kordi efektiivsemalt, tõhusamalt. Inimese pea avaneb, ilmneb meile vabrikuna, sisseseadena, mis on valmis tuhandekordseks seadmiseks paarilt-kolmelt põhifunktsioonilt. Keemiline lobotoomia taandab inimese mõtlemise müsteeriumi informatsiooni töötlemise ja märgisüsteemidevahelise tagasiside mehhanismiks.
Kolme päevaga klaver käpas
Ja Eddie muutub. Teekond vaimse korrastatuse maailma algab toa koristamisest (huvitav, kas pole). Ta lõpetab ära pooleli tööd, ta õpib mängeldes selgeks hunniku võõrkeeli, ta tunneb ennast kodus mis tahes teaduslikus terminoloogias, ta õpib kolme päevaga klaverit mängima. Eddie külastab juuksurit ja hakkab kandma kalleid ülikondi. Ta saab kiiresti tuntuks, alguses kirjandusringkondades, seejärel mujal. Ta on edukas, võitja, winner. Tema hästi reguleeritav aju lubab tal ennast kohevile ajada meie aja kangelasena, maa isandana.
Eddie’ metamorfoos meenutab mulle jubedat Ameerika telešõud „Totaalne muutumine”, kus võetakse mõni tavaline inimene tänavalt ja tehakse ta kosmeetika ja ilukirurgia abiga vastavaks kaasaegse moetööstuse kõrgeimatele standarditele. Tulemus on tavaliselt ehmatav, lihtsa inimese asemel vaatab sulle teleekraanilt vastu järjekordne trügiline nagu Timesi esikaanelt. Niisamuti on Eddie nüüd valmis vastama meie ajastu väljakutsetele. On iseloomulik, et ta ei kasuta oma vaimset võimekust selleks, et leida vastus igivanadele filosoofilistele küsimustele. Teda ei huvita keha ja vaimu suhte probleem, samuti ei ürita ta mitte kuidagi oma mõtlemismasinat rakendada globaliseerumise temaatika või muude kogu inimkonda puudutavate probleemide lahendamiseks.
Ei, Eddie’l on palju kõrgemad sihid: Wall Street, rahaline võim. Eddie mõtleb, kuidas teha raha, kuidas saada algkapitali, kuidas võimalikult kavalalt investeerida. Sellest hästi istuva ülikonnaga noormehest saab kapitali agent, kes oskab teistest kaugelt suurema tõhususega rahavooge käiata. Sellise tubliduse eest lubavad selle maailma vägevad tal valitsejate pidulaualt ka paar raasukest korjata. Vaat millega lõpeb see, kui inimene hakkab heast peast tuba koristama – teda peetakse parajaks ja temast tehakse miljonär.
Muidugi selgub varem või hiljem, et Eddie’ võlurohul on kõrvalmõjud. Pea hakkab valutama, esineb tunde kestvaid mäluauke. Selgub, et imeaine pikemaajaline tarvitamine võib lõppeda surmaga. Samuti peab Eddie kokku puutuma sotsiaalsete kõrvalmõjudega. Rohu tarvitamist tuleb pidada salajas, sest mida rohkem kaasteadjaid, seda rohkem soovijaid ja mõned neist soovijatest on samavõrd võimukad kui vägivaldsed (üks sadistlik gangster näiteks). Kuskil võimule lähedal asuvad imerohu tundmatuks jäävad valmistajad (Eddie saab suurema koguse tablette pooljuhusikult), peremehed, kes teavad ja jälgivad kuidagi rohu levikut ning kelle käitumine jääb etteaimamatuks. Kõigest sellest jätkub külluslikult, et film saaks täita Hollywoodi normid kui sci-fi sugemetega haarav thriller, mis mõeldud just laiema vaatajaskonna jaoks. Nii et film pakub ka pretensioonitut meelelahutust peale selle, et on meie aja inimese peen analüüs.
Rahajanu kui kuutõbi
Võitlusstseenid on olemas ja täitsa veenvad. Näitlejad teevad oma tööd hästi ja filmis on ka hädavajalik staar (Robert De Niro). Mõned kaadrid on oma kõnekas mitmetähenduslikkuses ka visuaalselt haaravad, näiteks see, kus mälu kaotanud Eddie mööda New Yorki amokki jookseb. Või see, kui peategelane joob teise inimese verd, et nii endasse imeda sedasama imeainet, mida teine just on tarvitanud. Neil Burgeri film jätab õhku rippuma väga vastikud küsimused. Režissöör on kujutanud moodsa aja karjerismi ja trügimiskultust kui nakkuslikku vaimuhaigust ja narkomaania vormi, mis võib haarata iga inimest. Pahaaimamatule filmivaatajale esitatakse vaikimisi küsimus: mida teeksid sina, kui sul oleks võimalus kasvatada oma vaimseid võimeid piiramatult? Kuna seda küsimust otse välja ei öelda, siis ei pea lihtinimene ka valesid välja mõtlema. Küsimus jääb tema sisse samuti kui järgminegi: kas meie maailma eliit, rikaste ja vägevate klubi, koosnebki sellistest hullumeelsetest nagu Eddie Morra? Kas meie maailma valitsevad oma hirmude eest põgenevad ja raha järel pööraselt ringi rähklevad kuutõbised?