„Piasta mesilased!“

Sulev Keeduse „Neidsaare hoo peal“ on justkui juhuslik pildistus ühe maakoha inimestest ja juhtumistest, aga Keedus on liiga palju režissöör, et kroonikaga piirduda ja jätta sellest sügavam mõte välja destilleerimata.

RAIMO JÕERAND

Dokumentaalfilm „Neidsaare hoo peal“ (Q Film, Eesti 2022, 83 min), režissöör-stsenarist-operaator Sulev Keedus, produtsendid Olari Oja ja Erle Vaher.

Mis see on, mis õitsema paneb vilja,

Maecenas,

milliste tähtede all hea on künda maad,

ja viinapuudele toeks siduda

jalakakeppe,

kuidas veiseid talitada, kuidas

kasvatada karja

millist tarkust on vaja mesilaste

pidamiseks –

sellest laulda olen võtnud enese peale.

 

Nende sõnadega algab „Georgica“, mida võiks tõlkida ka kui „Maaharija kunst“, ja mille Vergilius Maro kirjutas 2050 aastat tagasi Augustuse tellimusel, et ülistada linlastele Itaalia loodust ja traditsioonilist tarka maaelu. Samanimelise mängufilmi tegi Sulev Keedus 25 aastat tagasi¹ ja näitas seal 1950. aastate okupatsiooniajal lõhestunud identiteediga Jakubi hukkumist harmoonilisema tuleviku nimel, paleuseks Vergiliuse „Georgica“. Nii ühes kui teises nähakse inimest ja maad ühtsena, nagu see on aastatuhandeid olnud kõige loomulikum elukorralduse viis. Jakubi viimasteks sõnadeks filmis on „Piasta mesilased!“ ja selle teadmisega Maecenaseks kutsutud poiss tema juurest teadmata suunas ka lahkub, kandes endas vaatajale nii vajalikke lootusekübemeid. Aga mine tea, võib-olla ka enam mitte.

Nüüd on Sulev Keedus saanud valmis uue filmi, oma kodulähedastes külades filmitud dokumentaali „Neidsaare hoo peal“, mis on justkui juhuslik pildistus ühe maakoha inimestest ja juhtumistest, ilma et neid ühendaks midagi peale küla nimena kõlava Neidsaare. Lähemal uurimisel selgub, et kaardilt sellist küla ei leia ja et pealkirja mõtegi näib olevat jääda tabamatuks – sest mis on see Neidsaare hoog?² Aga ometi on juhuslikkusest asi väga kaugel, sest Sulev Keedus on selleks liiga palju režissöör, et niisama kroonikaga piirduda ja jätta sellest sügavam mõte välja destilleerimata. Nüüd on ta uuesti kasutusele võtnud „Georgicas“ kasutatud kujundisüsteemi, justkui uurides, kuidas on Maecenasel siis elu läinud.

Dokumentalisti valikud

Elu meie ümber muutub kiiresti. Hoog on sisse antud ja see, mis eile oli veel uus, on täna juba ajast ja arust. Pidureid ei ole, maha astuda ei saa. Hoost ei jää puutumata ka Neidsaare inimesed, kes maast veel sõna otseses mõttes kümne küünega kinni hoiavad. Aga kuidas seda dokumenteerida? Kuidas vältida hinnanguid, aga omada vaatepunkti? Mida filmida ja mida mitte? Milline vorm valida? Keda näidata? Millist lugu jutustada? Kelle lugu? Õnneks on dokumentalistil aega. Ja kuna muutused on kiired, siis sellepärast muretsema ei pea, et midagi ei juhtu – tuleb see vaid ära oodata. Konfliktki on kerge tekkima, sest väsimatult hooga kaasa joosta ei jaksa keegi. Nii et hakka aga filmima ja mine kaasa elu vooluga.

Ma ei tea, kui palju Keedus filmis, enne kui hakkas oma filmi ära tundma ja siis juba teadlikult valima, see polegi tähtis. Igal filmitegijal on oma meetod otsida seda, mis sobib tema enda maailmavaate vahendamiseks, ja küllap alateadlikult ehitab ta oma maailma juba esimesest võttest peale. Saab see ju alguse lihtsast otsusest, kuhu asetada kaamera.

Neidsaare lugu algab alt, maapinnalt, ja näeme vana naist küürakil kartuleid otsimas ja oma lammaste tegemiste üle pragamas. Järgmises stseenis selgub, et ega ta selga sirgu saagi, on selline maalähedane vana naine, kes talitab üksinda oma lammastega. Tema nimi on Pille, aga selle me saame teada alles lõputiitritest. Nagu ka Felixi nime, keda utvustatakse meile külmas kirikus, kuhu ta oma võtmega siseneb, küünlad süütab, tornis kelladega mängib ja siis ära tuleb. Maises elus näib ta pidavat mesilasi, keda aga nüüd on intensiivse põllumajanduse tõttu järsult vähemaks jäänud, ja ega me filmis neid õigupoolest näegi, ainult tühje kärgi.

Kolmas tegelane on Hellat, kes peab oma talus suurt veisekarja ja on ühtlasi tubli kaitseliitlane.

Nende kolme tegelase väheste tegemiste kaudu tuleb meile kätte selle filmi veidralt kitsas maailm, mida on pea võimatu kaardile paigutada. Keedus väldib avatud plaane, kasutab vähe üldplaani, ning pole võõrastavamat asja tema filmis kui droonikaader, millega tänapäeval luuakse vaatajale jumala perspektiivi isegi uudiseklippides. Keedus ei tee vaatajale mingeid mööndusi, ei anna konteksti ega kasuta ka dramaturgilisi vahendeid loo tutvustamiseks, sidumiseks ja pingestamiseks. Ei aita ta ka stseenisisese dünaamikaga, plaanid on valdavalt pikad ja staatilised. Õigupoolest sunnib ta vaataja justkui kotti, kus sel ei jää muud üle kui filmi harjumuspäratult teistmoodi lugema õppida või igavuse kätte ära surra. Tuleb hakata ise lugu looma, sest selle komponendid on ju igas kaadris olemas.

Keeduse vertikaalne maailm

Mida hõredam on tegevus filmi horisontaalsel teljel, seda pingelisem vertikaalsel. Vaatame veel kord tegelasi, paneme tähele nende väheseid filmi valitud tegevusi ja repliike, kuulame filmi helisid.

Siin on toitev maa ja kättesaamatu taevas ja inimesed oma loomadega nende vahel. Pille on selgelt orienteeritud maale, maa annab talle kartulit, mida ta jagab oma lammastega, neilt saab ta villa ja ta peab neid justkui oma lapsi. Abikaasa ja kaks poega on tal maha maetud ja üle kõige ihkab ta ka ise hauda nende vahele heita. Aga surm ei tule ja kuidagi ta hakkama saab, kuni ühel hetkel tuleb tal oma lambad võõrastele ära anda ning lasta ennastki tütre juurde võõrale maale viia.

Felix ihkab Jumala poole ja on filmis esitatud eelkõige sakraalse tegevuse kaudu. Kirikuteenrina ihkab ka tema osata teenistustel ilusa häälega laulda nagu mitmed koguduse naised, kuid hääl ei küüni ja silmad ei seleta enam hästi teksti. Kui ta veel filmi alguses tõusebki ise redeliga kiriku lae alla lühtrisse uusi küünlaid panema, siis lõpus laseb ta seda teha abiks käival naisel. Tema ülesanne siin ilmas on olnud mesilasi pidada, sest mesilased hoiavad elu ja annavad jumalate toitu mett, aga ka vaha, millest vanasti tehti kirikule küünlaid. Nüüd me aga näeme, et mesilased pole maha jätnud mitte ainult tema tarusid, vaid ka kirikutorni, kus nad ikka on aeg-ajalt pesitsenud. Felixi pikka räimede puhastamise stseeni filmi lõpu eel võib sümbolitundja tõlgendada kui mehe pidevat palvet, kus iga kala on kui kordamine: Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja.

Kolmas tegelane, talupidaja Hellat, kolmikust kaasaegseimana, tegutseb kõige horisontaalsemalt, justkui ristipuuna Pille ja Felixi maailma vahel. Sõjaväelasena kaitseb ta maad ja taevast, peab veiseid maastikul, kus otsustab ise loomade elu ja surma üle, maa seest otsib metalliotsijaga kadunud põlvede varandust. Sakraalne aspekt ei puudu temaski: pärast koos tütrega kivi seest kulla otsimist tahaks ta vaimudele lepitamiseks küünla panna. Me ei tea, kas see tõesti mitte panemata ei jäänud, sest ühtäkki on ta surnud ja tema kirst viiakse auvahtkonna ja saksofonihelide saatel kodutalust välja. Tema tütar müüb ära isa veised ja alustab kohalikus koolis saksofoniõpingutega.

Niisiis, mis see maailma hoog Neidsaares siis mõne aastaga korda saatis? Näiliselt märkamatult pühkis ta maa tühjaks ja paljaks ning kirikukelladki võeti tornist alla. Justkui risti post oleks eemaldatud ja jäänud ainult rõhtpuu. Filmi lõpus näeme veel Hellati tütart metalliotsija ja labidaga lagedal maastikul varandust otsimas – nagu peaks maa oma veel viljakandva mulla ja kartulite asemel nüüd eelkõige pakkuma hoopis hõbedat ja kulda. Et sünniks ime.

Ja kui nüüd veel kord mõelda Keeduse „Georgica“ peale. Kirik oli küll varemeis, aga mesilased veel elasid seal. Kirikutorni silo tehes ronis Jakub redelist aina kõrgemale taeva poole, et aga saada lähemale oma maale, tagasi algsesse kooskõlla, mida kehastas idülliline „Maaharija kunst“. Ja tema hääl pidi kõlama Jumala kiituseks, sest ainult nii oli hea ja õige. „Kas Sa tead, kus me praegu oleme?“ küsib Keeduse filmi plakat ja vastab ise: „Neidsaare hoo peal.“ Seal me tõesti oleme, sest Maecenas kahjuks oma ülesandega hakkama ei saanud.

1 „Georgica“, Sulev Keedus, 1998.

2 Inglise keeles on filmi pealkiri „Elusive Landscapes“.